kuidas Ketlin ja Margared ükskord ammu sööma õppisid

Kõige pealt nad ei oska ju üldse süüa, siis nad ei taha süüa ja siis kui neile ükskord hakkab söömine meeldima, siis neil on vaja kindlasti süüa just siis kui teine sööb ja just seda mida teine sööb. Nii neil kombeks koos sõbrannaga söömist harjutada ja näha on, et nad võtsid seda väga tõsiselt.



Nüüd käib see söömine nii ja naa, on paremaid ja halvemaid päevi. Mõni päev süüakse enda kasvõi lõhki ja teine päev ei taheta eriti midagi. See söök, mis täna oli lemmik ei tarvitse homme enam üldse maitseda. Aga sõbranna söök tundub ikkagi ahvatlev. Isegi siis kui Ketlin mitte kunagi enne pole olnud nõus sellist asja sööma, on ta alati nõus pool sõbranna einest nahka pistma.

Kalle lill

ühes filmis oli selline koht, kus õnnetu näoga mees, koer rihma otsas, seisab lillepoes ja räägib - ausõna ma tegin kõik, aga ma ei tea mis tal juhtus, palun öelge, et see ei ole minu süü....muidu ei saa ma mitte kunagi enam seksida....
Küsimus oli siis selles, et mehele öeldi, et kui ta ostab endale potilille ja järgmine aasta võtab endale koera ning kui nad mõlemad on 2 aasta pärast veel elus. Vot siis võib ta hakata inimsuhte peale mõtlema.

Kui meil siis oli ükskord Kallega raske aeg, ostsin mina talle ka potilille ja ütlesin, et kui see nüüd sinu käes ellu jääb, siis ma usun sind et sa ka meie 3 lapse eest hoolitseda suudad :))))

Nüüd on igatahes nii armas vaadata kuidas ta juba 3 aastat vähemalt selle lille eest ilusti hoolitseb ja lill isegi õitseb tal ning vähemalt kaks korda suuremaks kasvanud on.

minu lilled

kui ma noor olin, siis toppis ema ikka minu tuppa mõne potilille ja käskis selle eest hoolitseda. Loomulikult läks mul see pidevalt meelest ära ja siis oli kaks võimalust, kas ta kastis neid lilli ise või nad lihtsalt surid ära.
Kui ma juba täiskasvanud olin, siis mulle juba täitsa meeldis kui mul toas lilled olid. Mis muidugi ei tähendanud veel seda, et ma nende kastmist ei oleks unustanud.
Nii siis käis neil pidev ellujäämisvõitlus ja alati nad ei võitnud.

Peale selle ei mäleta ma midagi hullemat kui aiatööd. Ma ei saanud üldse aru, kuidas mõnele inimesele võib päriselt ka meeldida mullas songerdada. Kui oli vaja perega "krundi peale" tööle minna, siis me pidevalt proovisime vendadega kodust enne minema hiilida, et äkki siis sõidetakse ilma meieta. Kusjuures mõnikord see isegi õnnestus.
Samal ajal ma lugesin horoskoobi raamatust, kuidas ikka minu tähtkujule meeldib käsi mulda toppida.

Ja siis ma ükskord kasvasin päriselt ka suureks. Songerdan aias ja käin isegi aiakujunduskursusel. Tuppa ma tassisin ka nüüd endale aia kokku, sest imekombel on mõni taim juba 10 aastat koos minuga elanud. Aga noh, ma olen ka valinud need kõige leplikumad ja visamad ja ma isegi imestan vahel, et ikka ta veel hingitseb.
Näiteks kolm aastat vana jõulutähega läks meil tõsiselt seisuks. Tema alla ei tahtnud anda, aga väga demonstratiivselt näitas ta välja kui ma 2 päeva kastmisega hiljaks jäin. Nii ta siis pidigi meie kodust välja kolima, selline pirtsutaja....

Nüüd ma olen veel nii kaugele jõudnud, et hakkan ise seemnetest lilli kasvatama.... vot seda tulemust tahaks ma nüüd tõsiselt ise näha :)

uus K

Kui juba lapsed, siis mitu. Nii ma olen alati mõelnud. Kuna ma aga alustamisega nii kaua venitasin, siis ei ole siin juba midagi pikalt mõleda..... et nooo, näiteks teeme järgmise, siis kui Ketlin 3 aastaseks saab. Mõtlesin küll, et järgmine võiks nüüd kevadel sündida, aga Kalle arvas, et ega see titetegu mingi käkitegu ei ole :)
Ja nii me siis vaatasime/proovisime.....

Ja võiks öelda, et töö kiire ja korralik :)... Mina ka ei arvanud, et see asi nüüd nii lihtsalt käib. Mäletan, et rääkisin veel sõbrannadele, et kui nüüd tahta, siis peaks täna asjale tõsisemalt mõtlema hakata.

Aga rõõmu kõrval on ka paras segadus. Ma ju tean täpselt, mis nüüd edasi saab. Mis tunne mul on ja milline ma poole aasta päeast välja võin näha :)
Kui ma siis vaatan Ketlinit, ei suuda jälle ära oodata, et selliseid siin majas rohkem ringi jookseks.



mitteametlik tõestusmaterjal :)

minu shokolaadinõrkus

Üle pika aja jõudis minu lemmikshokolaad jälle minuni. mmmmmmmmmmmmmmmmmmm Kohe ei raatsigi kõike korraga ära süüa, aga kuidas sa ennast ikka pidurdad.

Esimest korda saksamaa shokolaadidega puutusin ma kokku keskkoolis. Meile saadeti kooli abipakikesi ja alati oli seal peale suhkru ja jahu veel shokolaadi ka. Sellel ajal kui meil ainult Annekese shokolaadi saada oli, oli rosinate ja pähklitega shokolaad midagi imelist.
Kui ma siis peale keskkoli Saksamaale lapsehoidjaks läksin, oli igapäevane shokolaadide testimine täiesti loomulik asi. Kuni ma siis leidsingi selle - Milka jogurti shokolaadi.
Ma mäletan kuidas ma teadsin täpselt, kust seda kõige odavamalt saada ja ma ausõna sõin igapäev vähemalt ühe tahvli ära.
Aastaid hiljem sattusin ma suveks jälle Saksmaale tööle. Ja ei ole raske arvata, millega ma oma päevi alustasin. Voodis shokolaadi söömisega. Siis oli veel asi hullem. Mul oli igaks päevaks 2 tahvlit. 1 hommikul ja teine õhtuks.... Mõnikord said kahjuks mõlemad lõunaks juba otsa.

Aga ma ütlen, et jumal tänatud, et seda shokolaadi meil ei müüda. Sest 2 tahvlit päevas ei ole mitte hea süüa. Nüüd siis piirdubki minu shokolaadi nautimine kellegi lennujaamast kaasa tooduga. Ega ma eriti ei telli ka, aga kui keegi just otse Saksmaalt ei helista ja ei küsi, et mis sulle tuua :))))

Nüüd on mul siis veel 2 tahvlit alles ............. mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm

(p)apud

Pidevalt ma loen kuskilt kuidas naistel on nõrkus kingade vastu. See nagu kuuluks naiseks olemise juurde. Mõtlematult kogu aeg mingeid jalanõusid kokku osta. Mulle ei ole mitte kunagi meeldinud kingi osta. Vanasti lihtsalt ei olnud midagi või siis olid sellised..... kummist :))). Müüdi neid Viru tänava alguses putkast ja võis neid osta erinevat värvi ja mustrit. Kanti neid siis koos sokkidega.... uhhhh. Juba paljast mmeenutamisest tõusevad ihukarvad püsti. Nii ei saanudki ju mingit armastust kasvada.
Nüüd ma olen jälle liiga praktiline. Kuna minu jalas jalanõud millegi pärast katki ei lähe, siis ma käingi ühtede ja samade kingadega aastaid. Ma mäletan kuidas üks mees mulle kunagi ütles, et kui ma sind 5 aastat tagasi esimest korda nägin, siis sul olid need samad saapad jalas.... mis sa teed, kui katki ei lähe :)

Ketliniga nii ei saa. Tema kasvab ja ta käib.... aga kingi mulle ikka ei meeldi osta. Nii meil siis ongi selline hädavajalik kollektsioon. Esimesed ketsid, mis Kalle ostis ilupärast. Õue ei saa ju käivat last sokkis saata ja jalale pidi ka parem olema, kui kingad jalas on. Siis meil on ühed ilusamad kingad ja teised kasulikumad kingad. Ketlini tädipoeg saatis oma väikseks jäänud tossud ka Ketlinile. Ja kevadsaapad leidsin kaltsukast :)

Aga Ketlinile papud meeldivad. Kuigi ma arvan, et need meeldivad kõigile lastele. Tassib neid ühest toast teise... proovib neid endale jalga toppida ja üks õhtu tahtis talvesaabastes magama minna.

Aga kui tal suurest peast nõrkus kingade vastu tekib, siis need geenid on ta küll kuskilt küla pealt saanud :)

kuidas .... kassi...... ! .....!!!!

Need on need sõnad, mida lapsed kõva häälega öelda ei tohi!

Ma hakkan nüüd otsast peale. Meie naabril oli 1 kass. Ühel päeval oli naabril 6 kassi. Ma pikalt ei seletaks, kuidas see nii juhtus, aga naabril vist ei jätkunud aega nende toitmiseks ja meie aias oli nagunii päike palju soojem. Nii need 6 kassi meie terassile kolisidki. Oi kui armas... oi kui armas.... sai paari päevaga läbi, sest minema nad ei läinud, vaid kräunusid aknad taga. Mina muidugi olin nii hoolitsev, et andsin neile süüa ja seda enam nad kräunusid.

Siiski arvasin ma, et need kassid võiksid ikkagi naabri juures elada, aga naaber ütles, ega nemadki nii palju neid ei taha.... ja ma kutsusin varjupaiga. Varjupaik sai enamus kätte, aga ema jäi alles....

Ja loomulikult olid oi kui armas... oi kui armas... oma kolme uue pojaga varsti jälle meie akna taga. Mingil hetkel kadusid pooled ise ära ja alles jäid 2.
Kuna Ketlinile meeldis läbi klaasi kiissseee vaatamas käia, siis las nad olid.

Kuni!!!!!!!!!!!!!!!!

Tuleme meie siis üks õhtu koju ja toas selline kassikuse hais, et hakkab tapma. No ei saa aru, kust see tuleb. Vanker...äkki? Panime selle siis ühte tuppa kinni.... Viimased jalanõud teise tuppa kinni.... tuulutasime toa ära ja läksime magama.
Et hommikul vaatame, kelle süü on.
Hommikul tuli välja, et ei olnud kellegi süü ja haisu ka enam ei olnud.

Ja eile õhtul... oleme meie Ketliniga ilusti kahekesi kodus, kui äkki hakkab jälle kuskilt kassikuse haisu tulema. No ei saa aru kust....Kust?????

Igathes need naabrikassid peavad nüüd küll oma koju tagasi kolima!


Isegi siis kui nad sellised on :)))

mõtetelugejaks

Ma mäletan, et siis kui ma veel aktviiselt naisteajakirju lugesin, siis kirjutati seal tihti sellest, kuidas mõista mehi või kuidas ikka mehed naistest aru ei saa. Alles nüüd ma saan aru, et sellised mured vaevad inimesi kellel ei ole lapsi.

Kui sa saad endale lapse, siis samas võib öelda, et sulle antakse üks suur mõistatus. Miks ta nutab .... kas ta tahab seda.... ei ta ei taha seda.... miks ta seda nüüd ei taha..... mis tal viga on.... miks ta selline on.... miks ta nii teeb.....
Loomulikult ma võingi siia neid küsimusi esitama jäädagi ja neid ma esitangi ju peaaegu iga päev :)))..... ja nüüd ma tean kui kaua.... elulõpuni ;).... ainult selle vahega vist, et kui minu lapsed lapsed saavad, siis nad tulevad äkki minu käest küsima ;)

Näiteks eile. Suure norimise peale, sai siis Ketlin endale shokolladi karbi, kus üks komm sees oli. Ausõna oli ;)..... Suure rõõmuga sõi ta selle kommi ära ja vot edasi ma ei saanudki aru, mis siis viga on.
Kas see komm ei olnudki hea?
Kas see komm ei olnud piisavalt suur?
Kas neid komme peaks tegelikult seal karbis rohkem olema?

Istus seal nägu shokolaadi täis nagu hunnik õnnetust....

kuidas soetada kevadkollektsioon :)

Mina loen ka perekooli, mitte nii palju kui 2 aastat tagasi, kui sai seal ikka päevas kümme korda käidud, aga vahel ikka. Siis ma lähen seal kanade peale närvi ja elan msn-is sellel kellegile välja :))))

Näiteks ükspäev ma sain teada, et mul lapsele kevadkollektsioon ostmata. Ma ei tea, mis nüüd saab, sest kaubanduses pidavat kõik otsas olema ja kummiga asju ei ole ju lapsele hea panna ja kui need riided veel ise ei hinga ka, siis ma ei tea.... mu laps istub kevade toas :))))))

Aga tegelikult on asi nii. Suured rahad - suured ostud, väiksed rahad - väiksed ostud. Ja osturõõm on ikka sama suur. Nii ma siis käingi nüüd mööda second hande ja toon siia koju suure rõõmuga odavaid asju. Ostan natuke suuremaid asju, panen kappi ja unustan :))).... ok alati ei unusta ka...
Nii ma siis läksingi kappi Ketlini kevadkollektsiooni otsima. Ja mis välja tuli, ta polegi veel nii suureks kasvanud. Ega siis pole muud teha, kui minna 10 krooni eest talle vahekollektsioon osta :)))

Pildi peal olevad riided on modelli seljas ja anti pärast pildistamist poodi tagasi :)

kuidas Kalle sõpradega vaba aega veedab

Täiesti loomulik oleks arvata, et kui Kalle töö on inimeste meele lahutamine, siis vabal ajal istub ta omaette vaikselt ja loeb raamatut. Tavaliselt ta täpselt nii teebki, aga üks kord aastas teeb ta teisiti.
Siis ta kutsub oma sõbrad kokku ja nad "puhkavad" koos. Tavaliselt teevad nad seda 1. jaanuaril. Loogiline ju, sest eelmine päev oli ju tõsine tööpäev!
Ühesõnaga esimesel jaanuaril minnakse siis kõik koos peredega väljasõidule. Esimesel õhtul võetakse asja rahuliikumalt. Näiteks peetakse pungipidu, kus vaibad ja koerad lendavad, nagu juhtus üks aasta Roostal. No see on ka kõige eredam näide, seega ei ole teiste näidetega mõtet punnitada. Järgmise päeva hommik on sportlik/tervislik ja tehakse ettevalmistusi õhtuseks showks.

Üks aasta, kui meil oli see pidu Roostal, käsime me teisel päeval mere ääres jalutamas ja uisutamas, kus muuhulgas harrastati peaga lumme hüppamist, kuni ühel jäi lume alla mattunud pingist 2 senti puudu.
See järel hakkas ettevalmistus õhtuseks peoks. Õhtuteema oli 70 aastate inglid. Tüdruk korjati kõik auto peale ja koos sõitsime Haapsallu kostüüme otsima. Leidsimegi kõigile kombineed ;)... millega me siis õhtuses kavas pidime poistele strippi tegema. Ise suures õhinas asusime Roosta poole teele. Sõidu ajal saabus meile pidevalt sõnumeid, et kaugel olete ja kaugele olete. Et neil olla seal üllatus meie jaoks. Roostale jõudsime kuskil kella 5 ajal õhtul ja kui majja astusime leidsime eest 5 meest, täiesti alasti, käest kinni ringi hüppamas!!!!! Kusjuures nad ise filmisid ennast samal ajal!!!!!!


Selle peo ma kahjuks ajasime laiali ja iga mees saadeti oma tuppa "puhkama"... aga meie ettevalmistatud kombineedes striptiisikava tundus igatahes täitsa tühine nende kava kõrval.

Sellest hoolimata, pärast paari tunnist kaineks magamist (kui kõike muud nad on võimelised tegema kaine peaga, siis paljalt tantsimiseks võtside nad siiski mõned julgustusnapsid) esinesime me oma kavaga ja et meil ei oleks väga piinlik esineda, ostsime me meestele naiste ujumistrikood ja käskisime need selga panna.

ma mõtlesin, et nüüd kirjutaks ühest teisest peost ka, mille pildi ma siia juurde leidsin, aga see tuleb üks teine jutt :)))

wodoo värk

  

Mina muidu mingit wodoo ja selgeltnägijate värki ei usu. Aga eile juhtus selline asi. Käisime sõprade perel külas ja seal oli parasjagu ka vanaisa käimas. Istusime siis ilusti ümber laua, nagu ikka ja vanaisa hakkas arutlema, et ei tea kas ta seda ikka süüa tohib või seda juua tohib. Ja ütles siis, et tema võtab oma pendli välja ja kontrollib. Oligi tal siis niidi otsa kivi pandud ja kõigutas seda kord veini klaasi, kord õllepudeli kohal. Viina juua ei võinud! Veini ka mitte.... aga vot õlut lubas pendel juua.
Vaatasime siis teda niimoodi skeptiliselt, et ahha jaa jaahhh .... õlut tohib juua.
Vanaisa ilusti seletas veel, et ja näe, sinu organism alateadlikult valib, mida võib süüa ja mida mitte...
meie jälle ahhaa ja jaaahhhh
No aga kaua sa ahhitad. Nii ma siis ütlesingi, et mina seda asja ei usu! Mille peale vanaisa soovitas ise järgi proovida. Proovisime. Panin siis sõrmusele nööri taha, ajasin kõik paha küünla tule peale sõrmusest välja ja sain endale ette paberilehe, kuhu peale oli läbi joonistatud ring tehtud. Pidin siis pendli käest küsima, et mis on jah ja mis on ei. See tähendab, siis mismoodi mul pendel jah-i peale liikuma hakkab.
Ja ta hakkaski liikuma. Noh ega ma siis ikka veel ei uskunud. Proovisin siis ka erinevaid asju, et mis ta nende peale ütleb. Punase veini ja õlle kiitis heaks, viina mitte. Just ära söödud jäätise laitis maha, aga õun, apelsin ja suhkur sobisid küll.
Kusjuures pendeldasin nende asjade kohal ikka mitu korda, et olla kindel.
Natukese aja pärast olid kõik ümber laua ja kõigutasid väärteset söögi/joogi kohal.

Mis kindel, et ega ma ikka ju ei uskunud.... mis siis et veini kohal mul pendel suuri ringe tegi ja viina kohal edasi-tagasi kõikus. Kusjuures, ei oleks mul ju mõtet seda juttu kirjutada, kui ma oleks seda ise teadlikult kõigutanud. Mismoodi see asi ja miks ta liikuma hakkas ma ka seletada ei oska.

Aga ega ma ei olnud seal ainuke mitteuskuja. Tanel käis ja muudkui tõestas, et temal ei juhtu midagi ja ei juhtunudki. Tõi aga erinevaid pendleid ja vehkis nendega mööda tuba ringi. Vanaisa seletas seda kehvade peovooludega ja protestiga :))))

Kokkuvõte: mina nüüd ka ei tea, kas uskuda wodooo värki või mitte. Aga noh,oletame, et ma usun. Kõigutan seda koogitüki kohal ja see ütleb mulle ei. Vot nüüd huvitaks mind see, mis vägi takistaks mul seda kooki söömast, sest ma tean ju ilma pendeldamatagi, et seda koogitükki ei tasuks süüa :). Samas õlu mulle kohe üldse ei meeldi, aga eile pendeldati mulle see küll väga sobilikuks joogiks.

kui keegi ei vaata

Ketlin armastab kõiki neid samu asju mis meiegi. Suhteliselt loogiline ju. Nii siis armastab ka neid saiakesi, mis ma tegelikult endale ostan :))). Kui ma täna soojade saiadega koju jõudsin, oli ka kohe Ketlin käsi pikalt väljas saia nõudmas. Ega mul siis kahju ei olnud, ise eeldasin, et ega ta seda kotti ise lahti teha ei oska. Väga rumal minust :)))
Teine asi on see, et kui Kalle on kodus ei suuda me kuidagi Ketlini jälgimisega tegeleda.... mitte sellepärast!.... Lihtsalt mina arvan, et tema vaatab ja tema arvab, et mina vaatan :) ja kokkuvõttes saab Ketlin alati siis millegiga hakkama.



Nii siis asus Ketlin saiakesi sööma. Esimesest voorust ma kahjuks ühtegi pilti ei saanud, sest ei käi ju kodus ringi fotokas kaelas. Aga nii kaua kui ma ise fotokat otsides Kallele karjusin, et ära puutu Ketlinit, las ta olla.... Oli ta ikkagi Ketlini ilusti puhtaks rookinud ja nii nagu ühele korralikule lapsele kohane, laua taha sööma viinud.



Nautis ta saia söömist siiski edasi .... kuni asi läks üle piiri ja Kalle talt kõik saiad ära korsitas (kõik jah, sest Ketlin on jube osav ühest saiast kümmet tegema)Kusjuures mõnes mõttes oli mul hea meel, et ta mu saiad ära sõi ;)

kuidas me Massul plaane pidamas käisime

Kui Massu maja sai ära ostetud tuli hakata ju plaane tegema. Mis sinna tuleb ja kuidas sinna tuleb jne.
Üks oli selge, et lava tuleb ära lõhkuda :)))
Massu maja oli nimelt viimati kultuurimaja, kuhu juurde kuulusid ka lava, kino näitamise augud seina sees ja garderoob. Nüüd neid enam ei ole, sest Kalle lõhkus ära.
Nüüd on Massu maja üks suur ja tühi saal. Kahju, et see saal nii jääda ei saa, aga selleks on väga inimlikud põhjused. Vetsupotti nurka niisama ei pane ja ..... rohkem nagu ei olegi ju ;))))), aga sellest nagu piisab, et mõned seinad ehitada.



Tegelikult tuleb sinna köögi osa ka eraldi teha ja pesuruumid ka. Nii me siis käisimegi Kallega vaatamas, mitu meetrit me mõlemalt poolet raatsime saalist ära lõigata.

Igatahes tuleb seal vetsul kõrgus palju suurem kui pikkus või laius. Ja tuppa kiige tahaks kindlasti saada. Mitte ainult Ketlini pärast ;)



Aknad on juba ees ja elekter sees. Aga sellest jääb vist elamise jaoks väheks. Kuna tahaks aga, et võimalikult palju jääks seal nii nagu on, siis meile tundudb, et seal ei olegi eriti palju tööd ;) Ootame uusi tegusid!

Kuidas me kelgutamas käisime

Siis kui meil perepäev oli, käisime kelgutamas. Mis seal ikka kirjutada ;) näha on, mis Ketlin arvas...



Kalle koos Ketliniga titemäest alla laskmas



Ketlin koos Kallega lemmiktegevuses. Muust Ketlin ei räägigi kui kiika ja kiika



Teine lemmiktegevus... üllatus, üllatus... on peitusemäng



ega keegi otsima ei hakka.... peab ikka ise piiluma tulema...

miks nii suured silmad?

Kui Ketlin pahandust teeb, ei suuda ma mitte kunagi tema peale pahaseks saada. Mitu korda olen ma mõelnud, et huvitav miks. Ja nüüd ma siis mõtlesin välja. Asi on silmades!!! Nendel pisikestel on nii suured ja siirad silmad ja kui nad siis sulle otsa vaatavad, sulavad kõik.



Kusjuures nüüd, kui ma selle järelduse tegin olen tähele pannud, kuidas Ketlin seda isegi mõnikord ära kasutab. Talle kohe meeldib inimestele otsa vaadata ja oodata, et mis nüüd saab....



Toidupoes kassa järjekorras olen ma isegi näinud, kuidas häbelikud mehed pilgu ära pööravad, kui Ketlin neid imestunud pilgul jälgib. Nii, et võib öelda, mõned asjad on tüdrukutel juba sünnist saati olemas....

Need teised on Ketlini suurte silmadega sõbrannad, kes minu silma ette on jäänud :)

kuidas inimesed Kalle mänge mängivad

Seda kuidas Kalle mänge välja mõtleb ma juba kirjutasin, aga mis siis edasi saab....
Edasi saab selline asi, et Kalle müüb oma mängud firmale maha ja siis ükspäev tulevad firmatöötajad neid mänge mängima.
Üks lahe mäng on -filmi tegemine. Nad teevad eesti filmi ja firmatöötajad on staarid.

Esimene kord kui nad filmi tegemist mängisid, siis firmatöötajad ei uskunud, et nad päriselt ka filmivad. Kui siis õhtul filmi esilinastus oli ja Oskareid jagama hakati, oli sära nii mõnegi töötaja silmis.
Ja kust see sära siis tuli....:))))


Kahe firma juhid laupäeva hommikul võttepltsil. Parasjagu võetakse linti stseeni, kuidas eestlased Eestimaale jõudsid


kuidas Eestisse saabusid tuhanded ristisõdalased


Kuidas ristiusku eestlaste hulka külvati :))


Üldplaan surnust Neljast kuningast ja nende mõrvaritest :)


Teise maailmasõjas võitlevad saksa luurajad


Lahingustseen teisest maailmasõjast, rünnatakse venelasi, kes kohe hakkavad surema


Surnud vene sõdur, kellel on graanaat on käes otsast rebinud


Teine surnud vene sõdur, kellel, nagu näha, on mürsk jala otsast lõiganud :(

Eht ameerikalikult lõppeb ka Kalle "film" positiivselt....


Erki Nool võitmas oma olümpiakulda.


Erki Noole fännklubi.


Andrus Veerpalu võitmas olümpiakulda


Dave Benton toob meile Eurovisiooni lauluvõistluse võidu.

Vot selliseid mänge mõtleb Kalle välja :)

kuidas sõita?

Ükskord ammu läksin ma autopoodi tööle. Autodest ei teadnud ma midagi, aga autopoes ei saa ju ometi töötada keegi, kes isegi kahel mudelil vahet ei tee. Nii ma siis tutuvsingi asjaga ja mida rohkem ma tutvusin, seda kindlamaks mulle sai, et mina tahan ka omale autot. Hinnakirja vaadates sain ma muidugi aru, et uue auto ostmiseks pean ma vähemalt 3 aastat töötama nii, et mitte ühtegi krooni ära ei kuluta. Kuskilt kilekotiga raha, nagu sellel ajal autoostjad ringi käisid, mul ka võtta ei olnud. Nii jäi see plaan esialgu katki.

Kui ühel päeval läks lahti meeletu liisimine. Kõik hakkasid korraga liisima. Uusi autosid, vanu autosid. Ja autopoes sai eesmärgiks - igale töötajal oma liising. Mina vaatasin ka omale auto välja. 3 aastat vana ja varsti pidi liisingust tagasi tulema. st. keegi liisis autot 3 aastat ja äkki ta tahab nüüd jälle utt autot liisima hakata. Hoidsin 3 kuud pöialt ja oligi mul auto käes. Oma esimene auto. See oli enne Kallet :)))
Kui ma Kallega tuttavaks sain, oli ka Kalle omale just auto liisinud. Ma mäletan, et Kalle eelmine pruut oli veel Kallet hoiatanud, et vaata ette, äkki see uus tüdruk on ainult sinu liisitud auto pärast sinuga. Aga mul oli ju oma liising :)

Ükspäev tahtis Kalle endale uut autot osta ja ühe auto pidime ära müüma. Minu esimene auto oli kõige vanem ja tema jäi kaotajaks. Mina sain Kalle auto omale ja Kalle uue.



Nüüd tärkas ka Kalles autoinimene ja kui ta nägi tänava peal ühte vana autot, siis oli tal seda kohe kindlasti vaja. Nii tuli meie perre vana auto. See auto on meil rekvisiit ja käib Kallega koos tööl. Mõnikord pulmas ja mõnikord maffia peol.
Vahepeal oli meil veel põrnikas ja kuskil seisab veel üks vana mosse ka. Kalle aga kahjuks ei oska autodega muud teha kui sõita ja nii kui auto seisma jääb on asi mutt.

Nii kuulub ka alati meie perre koos autodega ka auto parandaja. Kalles kohe ei ole seda putitaja soont. Aga see ei takista tal unistamast. Millist auto ta nüüd kohe jälle ostab ja millist autot tal kohe hädasti vaja läheb jne.
Sellist autot meie peres veel ei ole.... aga mine tea.

kuidas Ketlin meie voodist välja kolis

Kui ma rase olin, siis ma teadsin täiesti kindlalt, et meie laps hakkab oma voodis magama. Selleks ajaks olin ma juba piisavalt palju lugenud selle kohta, kui raske on pärast last oma voodisse magama saada.
Õmblesin kõik voodipehmendused ja voodilinad ja tekikotid. Ostsin 2 erinevat tekki. jne.
Kõik minu plaanid kukkusid kokku tund aega pärast Ketlini sündi. Meid kärutati peretuppa suurde voodisse, pandi mõlemad kõrvuti pikali ja öeldi - sööge!
Ja siis jäi Ketlin magama, loomulikult! Ja kuidas ma seda tund aega vana last nüüd kuskile tõstma hakkan, ärkab veel üles ja hakkab nutma ja mis ma siis veel teen.

Samas sai koguaeg silmanurgast piiluda ja käega katsuda, et kas ikka hingab. Kalle ka midagi öelda ei osanud, sest tema ei saanudki aru, et see plastmassist käru, mis asjade kuhila all oli, on tegelikult lapsevoodi.

Koju tulles tundus juba täitsa normaalne, et laps meie voodis magab. Nii ta siis sinna jäigi. Algul oli tal eraldi oma väike lina, millega ma siis teda mööda voodit lohistasin, olenevalt kummalt poolt ta süüa tahtis. Sellest kasvas ta varsti välja. Siis tuli voodi tema jaoks madalamale lasta :))) st. üks madrats voodilt ära võtta ja jalad alt ära kruvida. Et äkki ta kukub maha ja siis ta saab haiget.

Kuna ta aga maha ei kukkunud, siis varsti panime jälle madratsi tagasi :). Ja vaikselt hakkasime plaani pidama, tema ümberkolimisele. Teised lapsed ju kõik magavad oma voodis!
Esimeseks tähtajaks võtsime imetamise lõpetamise. Lõpetasin ära, aga Ketlin magas ikka meie voodis. Ma arvan, et ta ise mõtles, et huvitav kui kaua need ema ja isa tema voodis magada kavatsevad.

Ja siis eile õhtul vaatasin seda Ketlini voodit ja mõtlesin, et miks mitte proovida.
Kruvisin ühe külje ära ja lükkasin voodi meie voodi kõrvale. Ketlini madratsi äär oli natukene meie omast madalam, mis oligi väga hea.Otsisin talle väiksed padjad ja Ketlin sai oma pesa.
Nii me siis õhtul lugesime kolmekesi kõik koos ajakirju, igaüks oma pesas. Aga kui tule ära kustutasime, siis ronis ta ikka igaks juhuks minu kaissu.

Kui Ketlin oli magama jäänud, siis ma proovisin ta oma voodisse tõsta ja ta ei ärganudki üles. Niimoodi ta siis magaski hommikuni välja. Isegi tekk oli tal hommikul ilusti peal. Hommikul kui üles ärkas tegi Kallele oma serva tagant kukuuu.

Äkki talle meeldibki oma voodis magada?

kuidas Ketlinil sõbrannad külas käisid

Ketlinile meeldib minu süles blogisid "lugeda" ja pidevalt on ta näpuga ekraanis ja korrutab - tita, tita. Nii ma siis kutsusingi arvuti titad talle külla. Tegime koos suure tordi, ajasime sassi majast välja ehk siis panime kappi kinni ja jäime ootama. Ketlin läks veel korra välja magama, et siis kui külalised tulevad, saab ta olla rõõmus ja seltskondlik. Ja siis tulidki meile külla : Leevike, Mirtel, Maibrit ja Grete ja Ketlinil oli hea meel. Näitas sõbrannadele oma asju ja oli üldse lahke perenaine. Sõime kõik koos torti ja kui need emad ei oleks kõik nii jutukad olnud, siis oleks ehk keegi aidanud ka Ketlinil torti süüa. Nüüd pidi ta seda kahjuks kätega tegema. Aga sest polnud midagi.
Üldse oli emadel nii palju jututada, et enamus aega mängisid lapsed omaette. Ja nad tegid seda üllatavalt hästi :)))) .... kuni ära väsisid. Ma arvan, et see oli siis, kui umbes pooled jutud räägitud sai.
Nii et Ketlin ootab oma sõbrannasid varsti jälle külla :)



Ketlini uued sõbrannad tõid talle. Selles mõttes väga hea kingitus, et iseenesest häält tegema ei hakka ja kui temaga mäng lõpetatkse, siis ta kah edasi ei jorise!