minu lilled

kui ma noor olin, siis toppis ema ikka minu tuppa mõne potilille ja käskis selle eest hoolitseda. Loomulikult läks mul see pidevalt meelest ära ja siis oli kaks võimalust, kas ta kastis neid lilli ise või nad lihtsalt surid ära.
Kui ma juba täiskasvanud olin, siis mulle juba täitsa meeldis kui mul toas lilled olid. Mis muidugi ei tähendanud veel seda, et ma nende kastmist ei oleks unustanud.
Nii siis käis neil pidev ellujäämisvõitlus ja alati nad ei võitnud.

Peale selle ei mäleta ma midagi hullemat kui aiatööd. Ma ei saanud üldse aru, kuidas mõnele inimesele võib päriselt ka meeldida mullas songerdada. Kui oli vaja perega "krundi peale" tööle minna, siis me pidevalt proovisime vendadega kodust enne minema hiilida, et äkki siis sõidetakse ilma meieta. Kusjuures mõnikord see isegi õnnestus.
Samal ajal ma lugesin horoskoobi raamatust, kuidas ikka minu tähtkujule meeldib käsi mulda toppida.

Ja siis ma ükskord kasvasin päriselt ka suureks. Songerdan aias ja käin isegi aiakujunduskursusel. Tuppa ma tassisin ka nüüd endale aia kokku, sest imekombel on mõni taim juba 10 aastat koos minuga elanud. Aga noh, ma olen ka valinud need kõige leplikumad ja visamad ja ma isegi imestan vahel, et ikka ta veel hingitseb.
Näiteks kolm aastat vana jõulutähega läks meil tõsiselt seisuks. Tema alla ei tahtnud anda, aga väga demonstratiivselt näitas ta välja kui ma 2 päeva kastmisega hiljaks jäin. Nii ta siis pidigi meie kodust välja kolima, selline pirtsutaja....

Nüüd ma olen veel nii kaugele jõudnud, et hakkan ise seemnetest lilli kasvatama.... vot seda tulemust tahaks ma nüüd tõsiselt ise näha :)