käsitöö ;)

Innustatuna (lahe sõna :)) teiste blogide lugemisest, mõtlesin ka kirjutada...
ja kaks teemat jäi sõelale : minu käsitöö ja miks ma ei tee käsitööd

Tegelt ma seda teist teemat ei saaks valida, sest mul on isegi kõrgharidus kästiöö tegemises ;)... ja ma ikka teen koguaeg midagi

Aga esimese teema jaoks on minu tegemisi natuke vähe ;)... ahh.. tegelt ei ole ;)
Sellel aastal:
1. Ketlinile ma heegeldasin suvel 2 mütsi
2. Ketlin on saanud vähemalt 2 kampsunit (kusjuures mõlemad on juba väikseks jäänud)
3. Ketlin sai uue salli (ma ise käin sellega, aga ärge talle öelge)
4. Ma olen mitu korda kangapoes käinud
5. Ma tegin ju ometi lõputöö ;)
6. Mul on suured mõtted....

Ja siin on üks näide minu minu kästiööst :)

koolitöö...

Kui mul vaba aeg on, siis ma teen koolitööd. Ma olen nüüd valinud sellised koolitööd, mis mulle meeldivad. Need mis ei meeldi, need teen kunagi hiljem. Nagu loom, kes sööb kõigepealt oma kausist kõige maitsvama osa. (Inimesed nii tavaliselt ei tee... magustoitu söövad ju viimasena)... aga sellest ei tahtnud ma üldse rääkida.

et siis koolitöö:

jõulukingitus ;)

- meie laps magas terve öö! -
nii ütles Kalle 25.12 jõululauas oma sugulastele. Enamus vaatas teda selle peale kaastundlikult - alles nüüd?... mõni teine ütles - arvad, et nüüd jääbki nii?.... aga meie jaoks oli see igatahes parim jõulukingitus :)

Ketlinile meeldis (pange tähele mineviku vormi) öösiti süüa. Võib-olla isegi nii väga ei meeldinud, aga mis sa ikka teed, kui külje pööramisel ema sulle tissi suhu topib .
Ühesõnaga terve esimene eluaasta möödus Ketlinill öösel süües... mõnikord 10 korda , parimatel öödel 2..3 korda.
Ja siis sai minul söötmise isu otsa. Suur tüdruk ka juba, nii et otsustasime kahekesi (mina ja Ketlin), et nüüd just on õige aeg. Kalle rääkis koguaeg, et kas just täna peab ja teeme ikkka plaani ja peame ikka plaanist kinni..... aga meie risti vastupidi ;) just täna... st 21.12 ... on õige aeg

Esimesel kahel ööl jätsin ära esimesed öised söömised... natuke virises, aga kaisus jäi uuesti magama... kell 5 öösel oli siis esimene söömine!
23. detsembril proovisime siis hommikuni magada... poolteist tundi ronis virila näoga mööda voodit ringi... Kalle kaissu ei olnud üldse nõus minema ja nii ta minu kaisus lõpuks magama jäigi (minul suri käsi ära, aga liigutada ka ei julgenud).
ja jõuluöösel magas siis ilusti hommikuni välja...st. sõi kell 9 hommikul ja magas veel 11.30-ni

Nüüd on siis juba mitu ööd ja päeva mööda läinud ja mind saab Ketlin ainult õhtul enne magamaminekut.... ja seda veel 2 õhtut... aga ärge talle seda öelge ;)

Jõuluõhtul minu vanemate juures, kui Ketlin parajasti om "õhtusööki" sõi, küsis Rasmus (3a)... kuidas ta sealt süüa saab... (mõtles siis natuke ja )... anna mulle ka! :)

vot selline oli meie kingitus :)

mina nägin päkapikke...

PS: ja minu tehtud jõulukingitused on peas :)

Ketlin on vilistlane

kui Ketlin 1-kuuseks sai lugesin ma perekoolist, et nüüd on õige aeg oma titega võimlema minna :)))... ja kohe oli seal ka kirjas, kus seda esimest korda tasuta tehakse.

Mõtlesin küll korra, et kuhu ma sellise pambuga lähen, aga noh...
Ja ei olnudki midagi hullu... hästi mõnus oli hoopis!
Ja kuu aega hiljem loopisime oma last juba Vello Vaheri juures taeva poole. Noh umbes nagu muna mängus, et iga viske järel lähed oma paarilisest sammu võrra kaugemale.
aga sellest ma ei tahtnud rääkida.

Hästi korralikult hakkasime võimlema Solvi juures Pelgulinnas... nii korralikult, et suvel kestsid meie võimlemised tunde ja tunde (loe: emad päevitasid võimlemise ukse taga ja lapsed magasid) sügisest avati võimlemise juures eraldi tuba (mis on meile eriti südamelähedane, sest meie lapse pilt ripub seina peal)... nii et võimlemine kestis meil ikka kauem kui ette nähtud...

ja eile siis öeldi meile, et meie võimlemine Pelgulinnas sai läbi. Me oleme edukalt võimlemiskooli lõpetanud ja Ketlin on Pelgulinna Sünnitusmaja Beebikooli vilistlane.

Palju õnne meile :)

sünnipäevatatud.

Ketlin oskab...

Kui Ketlin sai 1-aastaseks, siis ta arvas, et on suur tüdruk ja nüüd on täpselt õige aeg kirja panna miks ta nii arvab

Ketlin oskab:
1. riietuda! Sikutada varrukat või sukapükse ja ei ole tema süü, et need ei tule jalast ära. Panna sokki pähe,saamata veel aru, et pea on soki jaoks liiga suur. sirutada haraldi sõrmed sinu poole kui on vaja labakinnast kätte panna. Iga kell on nõus mütsi peast ära võtma. Joosta mööda maja ringi jalanõud käes.

2. süüa! nõuda söögitooli panemist ja sama nõuslikult sealt lahkumist. Süüa iseseisvalt vähemalt kahest käest korraga ja kui ei maitse, siis oskuslikult ülejäägid kuskile peita. Hoida kahes käes korraga lusikaid ja nendega toitu taldrikust välja tõsta. Tühja lusikat suhu panna. Häälekalt, kuid kahjuks arusaamatult oma maitseeelistustest teada andma.

3. magada! lõunaajal rahulikult vankris ootama, kui teda sisse pakitakse. pead padja peale panna. Kui tal kitsas on siis jalgadega teisi eemalde lükata. Osata olla magades maailma kõige armsam laps. Hommikuti kaua magada ja õhtul mitte vara magama minna. Mitte kunagi öösel arvata, et see aega on millekski muuks kui magamiseks (ja söömiseks)

4. õppida! Lugeda järjest läbi kõik oma raamatud, kasvõi tagurpidi. tuua mänguasjakastist nimega mänguasju (Mooses, Teresa, Leena ja Pall). kasutada oma kõnes sõnu - aitähh (alati esimene variant), pap (kõik jalanõud), kak (teadagi mis), mppp (põlev lamp) ja mmmi (emme või mõmmi, ei saagi täpselt aru)

5. naerda! Alati kui keegi vähegi viitsib temaga või temale nalja teha, on ta nõus naema. Eriti õhtuti!

?

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.

Doris Kareva

lugemine.

mulle meeldib lugeda. Ja lugemine on kohe kindlasti üks asi, millest ma puudust tunnen. Sellisest lugemisest, et võtad raamatu kätte ja hakkad lugema ja loed nii kaua kui tahad ja see järel võid magada nii kaua kui tahad :)))

Igatahes on mul järgmine suvi kindel plaan sõita kaheks päevaks metsa lugema :)

Aga nüüd ma loen internetti ;)... see on ka päris huvitav raamat. Nii palju emotsioone ;)... eriti perekooli leheküljel. Pikapeale muutuvad need aga päris tüütavaks.... ja nii ma siis leidsingi (ja utsitasin teisigi)... et lahedad inimesed võiksid ise oma "perekoolid" teha.

Nüüd siis möödubki minu põhiline aeg arvuti taga (mida on järjest vähem) sõbrannade "perelugusid" lugedes ... ja mulle väga meeldib! Ausõna!
Ja ma olen kohe pettunud, kui mitu päeva ei ole keegi kirjutanud.....

mii et kui keegi tahab mulle head meelt valmistada... kirjutage üks lugu :)

ja mida Ketlin samal ajal teeb?

Ketlini lemmikud

Kohe kohe saab Ketlin ühe aastaseks ja juba on tal välja kujunenud lemmikinimesed. Esialgu on selline tunne, et nendel on väga otsene seos sellega, kui tihti ta neid näeb, aga võib-olla ka mitte...

Siin nüüd siis väike nimekiri, mis ei ole tähtsuse järjekorras :))))

VANAEMA - see tähendab minu ema.(teine vanaema on mammaa ja temaga Ketlin eriti kohtunud ei ole) Minu ema suudab Ketliniga mängida kõige kauem järjest ja talle kõike vajalikku õpetada. Ketlin kunagi ei nuta vanaema juures ja ei väsi ära, aga kui magab, siis hästi kaua :))). Süüa meeldib vanaema süles... ja jõuamegi järgmise lemmiku juurde.

RASMUS - Ketlini onupoeg... ilus poiss, aga see on praegu ebaoluline. Oluline on see, et ta hoiab Ketlinit ja mängib temaga ja räägib temaga ja kallistab teda. Ketlinile see meeldib ja tal meel läheb kohe kurvaks kui Rasmus ära läheb. Rasmus elab vanaema majas teisel korrusel.

TÄDI KRINSLI - siia sobiks üks lugu.... tädi Krinslit näeb Ketlin muidu paar korda nädalas kindlasti ja ilmselt ta arvab, et tädi Krinsli kuulubki tema perekonda. Ja ükskord sõitis tädi Krinsli 2 nädalaks ära. Kuna Ketlin veel rääkida ei oska, siis ta oma muret meile ei kurtnud, aga kui tädi Krinsli tagasi tuli, siis ei tohtinud ta Ketlinit sülest maha panna! Ja tükk aega ei tohtinud ka keegi teine teda sülle võtta ja emme sülest ronis ka tädi Krinsli sülle. ja kõige lõpuks kutsus teda emmeks!
vot nii palju meeldib talle tädi Krinsli

MARGARED ja GRETE HELENA - Ketlini esimesed suuremad sõbrannad. Need on nagu pärismänguasjad. Mõnikord nad juba isegi kaklevad, aga üksteist näha on neil alati hea meel. Ja nad kohtuvad väga tihti :)

TÄDI EVELI - tädi Evelit, kes on Ketlini ristiema, Maibiriti ema ja onu Andrese naine, Ketlin niiii tihti ei näe. Aga talle nii meeldib tädi Eveli juures käia ;), sest seal saab alati huvitavate asjadega mängida ....

ONU DAVE - onu Dave on Ketlini ristiisa, teda Ketlin natuke kardab. Aga onu Dave'il on hästi mõnusad tütred, kes Ketlinile väga meeldivad.

Ülejäänud onud ja tädid ja sõbrad ja sõbrannad on ka kõik Ketlinile väga tähtsad, aga nendest mõni teine kord.

kännuseen

loovumine

ehk kuidas Ketlin loovustunnis käib...
Esmaspäeviti on meil loovustunni päev. Alati magab ta esmaspäeva päeval hästi kaua. Ei tea kas nädalavahetus on tema jaoks raske või talle meeldibki esmaspäeval magada... ühesõnaga mõnikord ta magab nii kaua, et me peaaegu jääme hiljaks. Siis me lähme lihtsalt teise rühma ;)
Kui me oleme kohale jõudnud, siis me paneme loovustunni riided selga. Selleks on meil "tallinna abipakist" spetsiaalne triibuline kombe. (olgu öeldud, et see on ka ainuke riideese, mis meil sealt kasutust on leidnud)
Seda kombet me eriti ei pese, sest tõelise kunstniku tunnebki ju ära tema riietest ;)

Loovustunnis kõige pealt lauldakse. Laulda meeldib Ketlinile kõige rohkem, kas keset ruumi põüsti seistes või õpetaja süles istudes. Ühtegi "muusikainstrumenti" ei toi Ketlini käest enne ära võtta, kui uus asemele antakse.
Ta lihtsalt oskab esiteks asjast väga kõvasti kinni hoida ja teiseks äärmiselt kõva ja nõudliku häälega aitähh öelda.

Kui me oleme ära laulnud, siis me hakkame meisterdama. See tähendab värvide ja muude määrivate vahenditega plötserdamist. Pärast 8 tundi oleme jõudnud nii kaugele, et Ketlin võtab kätte pintsli ja paneb selle suhu. Paberit me veel ei puutu ;)... aga küll me sinna ka jõuame.

Aga selle eest meeldib mulle loovustunnis väga ;) ja uhke näoga hoian "Ketlini" tehtud töid alles ...eks ma kunagi talle räägin, kuidas asi tegelikult oli...

sõbrannad

annika tegi

autoteenindus=ehitusfirma

Käisin just oma autol rehve vahetamas. Helistasin firmasse, panin autole aja kirja, läksin ettenähtud ajal kohal ja ongi autol talverehvid all.
Kuna mul klaasi peale vett ei tule, küsisin veel muuseas, et ega rattavahetaja ei tahaks mul neid torusid läbi puhuda.... aga palun... ja nüüd ma näen ka välja, kui ma autoga sõidan.

Ja siis ma hakkasingi mõtlema....

Vanasti oli palju igasugu nurgataguseid autoparandajaid ja putitajaid. Mees polnud mingi mees, kui ta autot parandada ei osanud. Siis aga tekkisid autoteenindused. Uute autodega sai kohustuseks käia hoolduses ja mitte kuskil putitaja juures, vaid teeninduses.
Ja kuidagi on see nagu harjumuseks või tavaliseks saanud, et enam ei lähegi kuskile "garaazi" kellegi tuttava juurde.

Aga ehituses on praegu umbes sama vana seis. On hunnikute viisi putitajaid ja kellegi tuttavaid. Lisaks sellele on veel sama suur hunnik väikseid firmasid...
Aga kui sul on maja vaja, siis ma olen päris kindel, et kuskile suurde firmasse sa ju ei lähe?
Samas kõik need suured frimad kasutavad väiksemaid... nagu ka autoputitajad käivad päeval kuskil mujal tööl...

Aga minu point on: et võiks jõuda meile ka see aeg, kus suurest firmast maja tellimine ei tähenda kohe "meeletult kallis", aga samas tähendab "töö kiire ja korralik".... ja me saaks palju rahulikumalt elada :)))))
Kus lähed annad oma tellimuse sisse ja sulle öeldakse millal sa võid sisse kolida ja sa ei pea ise muretsema, ka ehitaja joob või ei tule üldse ja kas maja ikka saab õigel ajal valmis.
Ja selline asi oleks reegel ja mitte erand.

aga rahast räägime mõni teine kord ;)