grafiti?!

Mulle nii meeldib, kui loomingulistel inimestel tekib vajadus oma loomingut esitada. Kui nad siis seda veel kvaliteetselt teevad on ju see täielikult minu võit :)

Samamoodi on see ka grafitiga. Kui see on ikka hästi tehtud, on seda väga lahe vaadata, aga nüüd juhtus selline asi....

Paar aastat tagasi korraldasin ma ühte noortefestivali, mille raames toimus ka grafiti võistlus. See grafiti võistlus oli toimunud nii enne mind, kui ka pärast mind. Aga sellel aastal rääkisime ära Mustamäel Kaja kõrval oleva klubi koleda seina ;) ja võistlejad said selle täis joonistada. Võistlus käis tegelikult kavandite põhjal ja valmistöö pidi olema tervik, mis pandi siis erinavate võistlejate kavanditest kokku. Tulemus on siiamaani minu arust nauditav ja iga joonistaja võib uhke olla, et tal lubati sinna ja nii joonistada.



Järgmine aasta sai Coca-Cola asjast innustust ja ka nende kole kivisein sai asjakohas joonistuse.

Sellel aastal aga juhtus nii, et targemad ja tugevamad otsustasid nii, et selline asi tuleks ära lõpetada. VOT NII!



Väga pedakoogiline on ju keelata ära midagigi, mida mõni inimene hästi oskab, pakkumata talle eneseväljenduseks alternatiivi.
Kas siis tõesti nüüd need inimesed arvavad, et avalikult ja loaga joonistamine mõjub nii halvasti, et see tuleb ära keelata ja lasta neil salaja seda teha.

Salaja ei ole ju neil kunagi nii palju aega ;), et oma ideid ja unistusi täielikult välja joonistada..... aga noh.... mis teha :)



PS: pildid ei ole minu tehtud!

ei viitsi

Mitte midagi ei viitsi. Hommikul ärkan üles ja esimene mõte on, et millal ma jälle magama saaks minna.
Ok.... söön ära ja siis.....
Aga ei saa ju ;) aga teha ikka midagi ei viitsi. Kalle korstas isegi maja ükspäev ilusti ära, sest ma hakkasin rääkima, kui tore oleks, kui meil koristaja käiks :)....

See on tore, et Ketlin nii ilusti ja kaua magab, aga ülejäänud aja peab teda ikka vähemalt silmanurgast jälgima... isegi kui silm kinni vajub.
Sellepärast vaatab nüüd Ketlin tadaasid. Need on teletupsud ja neid on meil 2 kassetti. Ma tean juba une pealt, mida tinkivinki järgmisena ütleb või kuhu poo kadus, aga laps nõuab ja uni nõuab mind.

Ükspäev ma magasin tevelt tund aega tadaasid :))

Aga kohe, kui uni mööda läheb, lähevad tadaad pikale suveunele :)

triikima peaks ja perele süüa tegema... ja lilli istutama ja ühe peenra korda veel tegema..... aga ei viitsi ;)

uued lapsed

Kui Ketlin 1-kuuseks sai vedasin ma ta võimlema. Las harjutab ;) Mulle meeldis, Ketlinile tavaliselt ka ja nii me siis möllasime kuni vilistlasteni välja.

Nüüd ei ole meil aga muud teha, kui vilistlaste kokkutulekuid. Ikka aegajalt püüame kogu kamba kokku saada ja kuskile mängutuppa mängima minna.
Nii me siis käisime ka eelmine nädal möllamas. Vaatasime kõik lapsed ja uued kasvavad kõhud üle ja pläkutasime lõputult.

Ja millised mürakarud on vahepeal neist kasvanud. Alles see oli kui kõik lapsed, nigu nukud, ühele pildile ilusti ritta sai laduda. Nüüd.... sellest võib ainult unistada. Juba ühte ruumi kõiki korraga oli raske saada. Ja käsu peale istus ainult Ketlin pärast lühikest kuid häälekat protesti. Kusjuures mitte kiituseks, vaid minu üllatuseks :)
Väike Viivian, kes ema sõnul õige emmekas on ja emast sammugi kaugemale ei taha minna, tormas mööda mängumaja ringi. Krätsu oli loomulikult pidevalt kuskil millegi otsas.... kusjuures on temagi rahulikult ema süles istunud, ise olen näinud. Kristofer ainult naeratab ja mässab tavaliselt üksi ringi, aga ta on ka suur poiss. Meriliis on aga kõige suurem ja targem, tema oskab juba kahe sõnalisi lauseid öelda.
Margared oli nagu ikka, jälgib kõiki distantsilt ja niisama torkima ei lähe. Tristan jälle vana tüdrukute võrgutaja, mitme tüdruku süda juba murtud, asus jälle köögipoolele ;) teadagi miks....
ja Ketlin lasi liumäest alla.... mõlemalt poolt ja mõlemat pidi, aga jalad ikka ees.

Mulle see meeldib, et ilusti alla lasta oskab, siis ma ei pea teda seal koguaeg turvama :))))..... aga ärasõnada ei tohi ;)

arvutilaps

Kui ma väike olin, oli meil suures toas televiisor ja köögis kapi peal raadio. Hommikul kuulati raadiot ja õhtul vaadati televiisorit. Ema-isa magamistoas oli veel jalgade peal seisev hiiglasuur plaadimängija, aga ma küll ei mäleta, et mu ema või isa kunagi seda kuulanud oleks. Kui vennad piisavalt suureks kasvasid ja "tehnikuteks" kasvasid, siis nad lõhkuseid selle lihtsalt ära :)

Oma esimese duubel-kassettmaki (oi see oli kõva sõna) ostsin ma endale keskkooli esimeses klassis ja see varastati meil umbes kuu aja pärast kodust ära. Politsei ütles, et arvatavasti olid vargad kellegi meie sõbrad, aga makki enam ei olnud :((((

Nüüd on meil maja tehnikat täis. Telekad, arvutid, makid - igaüks laulab, tantsib ja lööb trummi. Ja nüüd selle kõige kõrval tuleb lapsele rääkida, et kõik see on halb ja neid asju kasutada tegelikult ei tohiks.
Ketlin oskab ise omale teletupsu videod mängima panna :))).... istub ja vajutab täitsa õiget nuppu ja on ise rahul kui tema tadaa hakkab.

Pidevalt arvutitaga istuvat emmet vaadates oleks ju täiesti imelik, kui Ketlin ka siin klõbistada ei tahaks. Nii me siis koos vaatame siin Jussikese multikaid mõnikord. Ja õhtuti koos, kuidas arvuti tudule läheb.

Kõrvalt vaadates tundub ainult, et nüüd tuleb küll lapsega tehnikas sammu püüda pidada, et ta sulle varsti ei ütleks, ahh mis sa ka asjast tead ;)

kuidas Kalle süüa teeb

See tuleb nüüd nii nagu kooli kirjandis, et kiri ette antud teemal :)... aga mis siis ;)

Kui ma Kallega tuttavaks sain, elas tema koos ühe kursavennaga. Kursavend oli väga kasulik korterikaaslane, sest talle meeldis süüa teha. Täpselt sama palju, kui Kallele süüa ja koos moodustasid nad hea terviku. Kui mina vaikselt kursavenna asemele hakkasin asuma, tuli välja, et Kalle ei tee üldse süüa. Kohe üldse mitte! Nagu leevikese isagi. Aga noh, nad käisid ühes koolis ja äkki seal õpetati, et mehed peavad olema ainult tänulikud sööjad :)....samas kursavend käis ka, aga see selleks.

Asi oli aga hoopis selles, et mina ka ei osanud süüa teha, aga mis naine see on, kes süüa ei tee (ei tea kas seda õpetati ka nende koolis). Ega tegeltikult asi nii hullu ei olnud, ma oskasin teha kooke ja pitsat ja kartulisalatit. Aga kaua sa nii ikka välja vead. Mees tahab ju tavalist sööki, sest alati kui ma küsisin, et mis su lemmiksöök on, sain ma vastuse, et kartul ja soust ja vanaema tehtud kotleitd ja hakkaliha kaste jne.
Kartuleid koorisin ma sama kaua kui Leevikese isa, aga õnneks keegi mind ei katkestanud ja nüüd ma olen omaarust juba täitsa osav :)))

Aga Kalle.

Ükskord ammu tahtis ta väga söögitegemist proovida.... kõndis uhke näoga kööki ja ütles, et ma teen sulle hommikusöögi.... Mina kuulsin siis köögist pottide-pannide kolinat.... ja.....oligi kõik..... natuke aega hiljem tuli Kalle toauksele ja ütles - me lähme sõõrikukohvikusse.

Teine katse süüa teha oli palju edukam. Ta valis kokaraamatust ühe tervisliku retsepti, käisime poes komponente ostmas ja Kalle tegi kõik täpselt nii nagu kirjas oli. Pärast süües küsis koguaeg, et onjuu hea, onjuu mul on hästi välja tulnud.
See oli paar aastat tagasi ja rohkem pole seda juhtunud :)

Kolmas lugu on selline, et ükskord süües mõtles ta, et igal mehel, isegi sellisel, kes tavaliselt (jälgige sõna) süüa ei tee, peaks olema üks kindel söök, mida ta siiski teeb. Selline kindla peale minek, millega siis laineid lüüa ;)

Siiamaani on see ainult jutuks jäänud, aga nii kaua, kui ta kõik minu tehtud söögid suure isuga ära sööb, ei ole mul söögitegemise vastu midagi.... saan harjutada tänuliku "kliendiga" :))))

Ketlini uued sõnad ja teod

Minu lemmik on kaissu.... ronib õhtuti mööda voodit ja tuleb ikka kaissu :))) Aga muidu tal sõnu tuleb nigu varrukast.... ei teagi kust ta osad sõnad võtab, aga siiamaani on nad kõik ühekaupa esindatud. Kusjuures on ka osad tegusõnad ja isegi määrsõnad - siia on ju määrsõna? ;)

Sõnad sõnadeks, nii kaua kui mina vahel issi olen ja Kalle peale näpuga emme öeldakse, ei räägi meie lps veel mitte.

Aga ta laulab.... näiteks autosõidu ajal. Sõnad on tal enamasti omakeelsed ja viisid väga lihtsad, aga niimoodi joriseda võib ta päris tükk aega.

Tegudest on minu lemmikud sihiteadlikud ja õigel otstarbel avatud uksed :).... näiteks oma mähkme prügikasti viskamine ja külmutuskapist jogurti otsimine.

Kui ennem võisime meie rahulikult hommikul voodis uneleda, kui Ketlin lihtsalt ümber voodi käis ja nämm-nämm nõudis, siis üleeile asus ta ka tegudele. Ronis trepist alla ja varsti käis külmutuskapi uks. Esialgu piirdus asi siis topsiga toolile ronimisega, aga varsti võib laps rahulikult ise hommikust sööma hakata ;) (optimist :))))

Rohkem mul praegu midagi meelde ei tule :)

kuidas on olla rase

mitte nii põnev, kui esimene kord :))) Ma mäletan veel piisavalt hästi, mis tunne oli ja ei ole siin mingit üllatust.
Loomulikult on mul jälle uni ja kohutav söögiisu :). Kuigi ma enne rasedust lubasin endale, et mis see siis väheke söömist piirata ära ei ole. Lihtsalt ei söö ja kõik. Nüüd tuleb aga väga tuttavalt meelde, et nii kui ei söö, hakkab kohe paha. Ja seda, kui paha hakkab, ma ka nagu katsetada ei taha.... nii ma siis alustan jälle rõõmsalt kilode kogumist. Loota ju võib, et pärast läheb jälle sama libedalt, kui eelmine kord :)

Söömise kohta on nüüd ausalt ära räägitud, nii et ilusat peenikest väikese kõhuga rasedat minust vist ei saagi kunagi :)

Unega on küll nats raskem. Ma tahan nimelt siis magada, kui Ketlin ei taha! Ükspäev ta pidi (mida ta küll tegi suurima he meelega) vaatama tund aega teletupse, kuna mul on niiiiiiiiii uni peal :)
Enamasti ma ikka püüan magada siis kui temagi, aga seda jälle kodutööde arvelt ....

See on muidugi hea, et Ketlin öösiti nüüd ise oma voodisse tudule läheb, aga eks näis mis edasi saab.
Ja oi kuidas mulle meeldib öösiti vetsus käia :))).... õnneks ma tean ka seda, et vahepeal läheb see üle ja tuleb lõpus tagasi... aga samas täna hommikul kell 5 oli täitsa ok minna... väljas oli valge ja linnud laulsid. Kuigi mul vets ei ole õues ;)

PS: kuna mul siis oli uni, kui mune värvima pidi, siis meie pere lauda kaunistas ainult üks Marje käest kingiks saadud muna :)

mängutoas

Mängutoas saab väga erinevaid mänge mängida. Näiteks mõned illustreerivad pildid:


Puzzle: mis emadele ilmselgelt raskusi valmistas! Aga olgem ausad, see ei olegi emadele mõeldud :)


Sangpommi tõstmine. Maibrit püüab seda parajasti mõtte jõul lendama sundida, pärast seda kui ta nägi, kuidas Ketlin seda kergelt pea kohal keerutas.



Paberi edasiandmine. Kui natuke suuremad inimesed seda suuga teevad. Noh et hoiad sisse hingamisega paberit vastu suud ja annad teisele inimesele edasi, siis Leevike püüab ka....



Ja siis veel see mäng, et kes jõuab kõige ennem katsuda midagi....
roosat :)



midagi puust



midagi valget :)



midagi elusat ;)

PS: rohkem kui pooled pildid on Leevikese ema tehtud!

kuidas pugeda

käisime täna mängutoas. Te pole ammu mängutoas käinud? Mängutoas saab pugeda. Ja pugemisega ei tegele mängutoas mitte ainult lapsed :)



Mirtel proovis Leevikese ema eeskujul ka sellest august läbi pugeda. Leevikese emal see õnnestus, Mirtelil seekord veel mitte.



Samamoodi ei õnnestunud minul läbi pugeda mängumaja aknast, kuigi Leevikse ema lausa liugles sellest läbi.



Ja siis kui Maibrit oli täiesti kindel, et tema saab sellega sama hästi hakkama, kui Leevikese ema, tekkis Ketlinil hirm. Tema sõbranna võib ka sinna niimoodi kinni jääda nagu ema ja seda tema enam üle elada ei taha!


Mootorratta vahele mahtusime me Maibritiga peaaegu sama hästi



Ainult selle vahega, et nii naiivne ma ei olnud, et sealt läbi pugeda, kuigi Maibriti vaadates tundus see imelihtne. Ja kindlasti oleks Leevikese ema sealtki läbi siuelnud!
Aga Leevikese ema pidi just samal ajal pilti tegema!

juua või mitte juua

Kui palju emasid ja palju lapsi kokku saavad juhtub igasuguseid asju. Näiteks see, et kõigil lastel läheb kõht korraga tühjaks või kõigil tuleb hirmus joogijanu.
Janu tuleb isegi neil lastel, kellel tavaliselt üldse janu ei ole. Ja siis kui ta ootamatult tabab, ei hooli enam keegi, kust ja mida ja kui palju keegi joob.
Pudelid käivad käest kätte ja igaüks püüab võtta viimast.



Mõned jõid võidu, mõni väsis üldse ära, mõni jäi ilma... aga kuna pudeleid oli ainult 2, aga lapsi rohkem, siis järledus on see:
Järgmine kord võtab igaüks oma joogi kaasa!



Kusjuures, see käib eriti meie kohta, sest Ketlin jõi ära peaaegu kogu Leevikese vee

kuum ai-ai

Ketlinil on uus oskus! Puhumine. Tegelt ma ei teagi kui uus see on, aga pärast ei mäleta ma ammugi, kui ma nüüd kohe kirja ei pane.
Kui ma nüüd täpselt meenutan, siis 2 kuud oskab ta tegelt juba puhuda, aga ma pole enne teda puhumas pildistanud.

Puhumist kasutatab ta kõige rohkem söögi juures. Kui ta juba paar korda oli kuuma toidu endale suhu ahnitsenud, muutus ta väga ettevaatlikuks ja lausele - kuum ai-ai - on ta valmis kohe puhuma. Puhub ta isegi ilma lauseta ja näiteks jogurti lusika peale. Aga parem karta kui kahetseda.

Puhub ta seebimulle ka. Loovustunnis oli meil ükskord seebimullide tegemiseks kärbsepiits. Selline plastmassist ja 100 auguga ja kui seda siis seebivees lobistasid ja puhusid, siis tuli sealt 1000 mulli vähemalt. See oli üks väga lahe mäng.
Vannis puhub ta oma vannivahtu, mis selle tulemusena vaht vannist kuhugi ära kaob :)
Ja ükspäev voodipesu vahetuse ajal puhusime koos padjasulgi.

T-särgid

Pärast seda kui ma olen kätte saanud kõrgharidse õmblemises :))), arvan ma et riided on täiesti ebaolulised asjad inimese elus!

Ma käin poes ja vaatan ja tunnen, et mille jaoks mul küll seda vaja on. Nii siis piisab mulle täiesti ainult teksadest ja T-särkidest. Kuna meil kahjuks siin see suusailm ei taha kuidagi lõppeda, ei piisa küll ainult nendest, aga see selleks.
Nii et kui ma siis endale midagi poest ostan, siis raske arvata mida :). Teine põhjus on loomulikult ka see, et teksad ja t-särgid on ka ainukesed asjad, mida mina leian, et pole mõtet ise õmmelda. Iga teise asjaga ma vaatan poes hinda, arvutan ja leian, et kuna ma ise selle 100 korda odavamalt teeks, siis ma seda praegu ei osta. Loomulikult jääb mul see asi ka ise tegemata ja ega siis elu sellest seisma ei jää.

Kalle jälle käib firma-töötajaid lõbustamas just siis, kui need on omale uued t-särgid teinud. Nii ta saabubki terve suvi igal pühapäeval koju uues särgiga.
Ma ükskord lugesin, et üks 100 t-särki peaks tal kohe kindlasti olema ....

Ja nüüd siis Ketlin. Tema omale neid veel ise ei vali, aga väikese näidiskollektsiooni pani Kalle oma ameerika reisil talle kokku küll. Ketlin ise ei arvanud neist veel midagi, aga küll tal suvel on hea meel :))))