teisipäev, oktoober 24, 2006

kuidas kasvatada lapsi


Kuna mulle meeldib väga igasugustel koolitustel ja kursustel käia, siis loomulikult ei saa ma jätta kõrvale kursust, kus õpetatakse lapsi kasvatama. Ja mitte tavalisi lapsi, vaid selliseid tublisid :))))

Ok... alguses olin ma ikka väga pessimistlik ja isegi kõrvalt vaadates ei tundunud kõik kursusel käinud vanemate lapsed midagi paremad olevat. Aga ega siis teiste järgi ei saagi elada ja kui Ketlin esimest korda poes ennast kõhul viskas ja mina ehmatanud näoga teda vaatama jäin... minu laps?... mis tal nüüd viga on?... mis ma nüüd siis tegema pean?...arvasin, et äkki see koolitus tuleb mulle kasuks.

Natuke veensin Kallet ka ja lugesin raamatu ka enne ilusti läbi ja panin meid kursusele kirja.

Nüüd me oleme 4 korda käinud.
Pärast esimest korda vaidlesime Kallega ainult natuke nende teemade üle. Pärast teist korda möödus meil peaaegu terve nädal aktiivse kuulamise asemel teineteisele väga ebaefektiivseid sina sõnumeid saates. sa ei saa midagi aru, miks sa selline oled ja üleüldse....

ja kui kolmandal korral tuli perekoolis kirjutada, mis kodus häirib ja mis ma arvan, kuidas seda lahendada saab, panin mina kirja... et kodus on rase ja emotsionaalne naine ja eesmärk on sünnitada :))))

Kolmas nädal möödus meie peres juba täitsa rahulikult ja nüüd siis vaatame kuidas neljas läheb...

Aga mis seos sellel lapsega on. Ma arvan, et ma saan temaga täitsa hästi hakkama. Aktiivselt kuulata teda veel ei õnnestu, aga aktiivne suhtlemine sobib meile mõlemale. Nii me siis räägime talle ette ja samal ajal ja pärast järgi ka veel et miks me midagi teeme ja mis siis saab ja miks me just selle jopega peame nüüd välja minema, millal me multikaid vaatame ja miks jne....

Aga mõnkord Ketlin proovib ikka, et mis siis kui...?
Eelmine nädal Ketlin vaatas ilusti teisipäev õhtul Nannyt ja kolmapäeval arvas, et nüüd oleks paras aeg meie peal ka katsetada....Natuke kisa küll oli, aga mitte 3 tundi, vaid me saime ikka alla 30 minuti hakkama :)))
Kalle küll ütles, et ma tegin ju seda mis ta tahtis... nimelt kell 11 alla piima jooma minna.... aga lõpuks selgus, et ta oligi ikka täitsa näljane, sest lisaks tassile piimale sõi ta ära terve topsi kohupiima ja terve banaani...
Ning pärast seda oli ta nõus väga ilusti ja rõõmsalt magama minema :)))

Ma vaatan ka kuidas ta järjest paremini teiste lastega hakkama saab... Kui enne oli nii, et kui keegigi teda vähegi puutus või tema käest midagi ära võtma tuli, siis oli kohe suur kisa lahti. Nüüd ütleb, et asi on tema oma ja ära tee haiget!

Ja juba olen teinud omad järeldused....
-iga asja peale ei tasu muudkui korrutada, et sa oled tubli ja sa oled tubli - eesti keeles on veel sõnu ja lastele meeldivad need teised sõnad ka
-haiget saades ei ole mõtet rääkida, et ei ole häda midagi, kui tegelikult ju on :)
-ta tahab mulle meeldida ja minu ülesanne on seda talle siis välja näidata ;)....

näiteks kui ta öösel oma voodist mulle kaissu ronib, võtab ta mul kaela ümbert kinni ja räägib- emmekene, emmekene ja jääb magama....

ostaks midagi....

Meil koolis käis ükskord Peep Vain rääkimas, et inimesel kulub 2 kuud, et harjuda ära selle rahaga mis tal on ja siis leiab ta, et seda on ikka vähe ja hädasti oleks ikka rohkem vaja.
Aga seda ta ei rääkinud, mis tunne on nendel inimestel, kelle sissetulek on kukkunud ükspäev 900 kroonile kuus ja tööle ka nagu ei taha-saa minna. Ma ütlen, et tavaliselt pole häda midagi, kui sul on mees, kes lauasahtlisse natuke söögiraha jätab ja sa ise suudad sellest üle olla, et tegelikult pole sul ju midagi vaja.
Noh nina kisub vingu nendel päevadel, kui naiselik pool võitu saab ja tahaks midagigi.... aga see selleks.

Aga lootusetus olukorras on ikka ka midagi, mis võib sind üllatada. Näiteks, et sa võid üliõpilane olla ja üliõpilastele õppelaenu antakse. Ja kui sa oled tubli üliõpilane ja ikka kooli ära lõpetad ja vahepeal mõned lapsed sünnitanud oled, siis ei peagi kõike pärast tagasi maksma.
Nii ma siis eelmine aasta valisin hoolega, mida ma tahaksin endale 50% odavamalt saada. valisin ja ostsingi...

See aasta ma nii tubli ei olnud, et oleks kooli läinud ja enne eksameid sünnitamam minnes optimistlikult arvanud, et ma võin ju 2 nädalase lapse kõrvalt mõne eksami ikka teha. Ja kirjutasin akadeemilise avalduse. Akadeemilisel olles aga õppelaenu ei saa. Aga suur oli minu üllatus, kui ükspäev oma kontolt 20 000 kooni leidsin. Nad olid mulle raha enne juba ära kandnud, kui ma avalduse kirjutasin.

Nohh aga mis ma nüüd siis ostan... kõige pealt tegi Kallele kinopileti välja ja siis ütlesin restoranis suuremeelselt, et ma võin ise arve maksta :))) aga natuke kahju on seda raha lihtsalt ära süüa ja enne seda kui ta päris otsa saab, tuleks ikka midagi osta....

Mitu ööd ei saanud magada ja mõtlesin, et mida siis... ja välja mõtlesin.
Ma ostan endale kudumismasina!

Ainuke viga on see, et mul pole õrna aimugi kust ja mida osta. Kõik minu teadmsed piirduvad koolisõpitud tööstuslike masinatega, aga arvestades, et õmblusmasinatel eriti suurt vahet ei ole... ma mõtlen kodu ja tööstuse omadel... siis ei tohiks ka minu mõistus kudumismasinale alla vanduda.

Aga millist? kust kohast? palju maksab? ja mis seal peab olema ja mida seal ei tohiks olla? Kes seda teab...

Harrietis on müügil, aga kuskilt foorumist ma juba lugesin, et selle firma oma küll ei tasu osta...

Kes teab? Kes mind aitab?

minu auto


Oma täiskasvanud elust alates olen ma alati endale autot tahtnud. Siis ma saan minna kuhu tahan ja millal tahan ja kauaks tahan. Ma ei pea kellegi järel ootama, mitte kedagi paluma jne.
Mis siis veel elult tahta. Nii ma autopoodi tööle sattusingi. :))) noh tegelt naabrimees kutsus, aga see selleks.
Mingi hetk tööl olles, kui hakkasid tekkima liisingud ja muud sellised asjad... see oli siis 10 aastat tagasi vähemalt... hakkasid ka kõik töötajad omale autosid ostma. Ja ma ütlen kõik töötajad... autoparandajad, pesijad ja kui kassapidaja ka omale auto juba ostis, siis loomulikult oli mul ka vaja.
Valisin siis meeste abiga omale töö juurest auto välja ja varsti juba olingi peaaegu omanik :)))... st mina võisin autoga küll sõita, aga auto oli liisingu oma, arved läksid ühte firmassse, et käibeaksu ei peaks meie maksma ja liisingut maksis peika ;)
Aga autoga sõitsin ju mina ja muu ei olnudki oluline :)

Ja vot siis oli minu jaoks alles õige aeg näiteks ülikooli minna. Ma sain kooli autoga sõta :)

Kui ma Kallega tuttavaks sain, siis Kalle vana pruut rääkis, et ole selle tüdrukuga ettevaatlik, et ta tahab anult sind su auto pärast... Kalle siis lohutas teda, et tal endal ei ole mitte kehvem auto ;)

Aga aastad ikka läksid ja Kalle tahtis endale uut autot. Raske südamega loobusin mina oma esimesest autost ja sain Kalle "vana" auto endale. Ega sellel midagi viga ei olnud ja sõitsin sellega kuni auto sai 10 aastat vanaks. Ma võiks sellega ka vabalt täna edasi sõita, sest tal päriselt ei ole ka midagi viga, aga.....

nüüd on mul ju lapsed... st praeg on üks aga kohe on kaks... ja lste jaoks on ju vaja hoopis teistsuguseid mugavusi ;))))... vähemalt nii minu müügikõne Kallele algas... laste jaoks... mul endal ei ole häda midagi... aga Ketlin...

Nii ma siis panin kirja:

automaatkäigukast - et saaks teise käega lapsele maha kukkunud asja tagasi ulatada ilma et kellegile tagant sisse sõidaks
kliimaseade - laps ei ütle sulle, et on vastikult palav, vaid hakkab lihtsalt nutma
universaalkere - millegi pärast tuleb lapsega koos alati pool elu kaasa võtta
sellest sajandist vähemalt - kes siis lastega tee peale tahab jääda.

Paari päevaga oli ka Kallel hasart tekkinud ja juba me kondasime mööda autopoode ja näed siis.... juba mitu kuud sõidan ma "uue" autoga ringi ja vääga rahul olen.

Kõigele lisaks ei tea ma mitte ühtegi peret, kust kodus istuval emal on parem auto kui tema tööl käival mehel... aga näe minul on selline pere! Ja mul on nii hea meel :)))))

reede, oktoober 13, 2006

no täitsa rase ikka....

Millest küll järeldada, et inimene ikka täiesti rase on....

1. emotsionaalselt täiesti ebastabiilne... ja kõik teised peavad sellest aru saama ja sellega arvestama :)

2. pärast seda kui ta on reedeks fotograafi juures pildistamise kokkuleppinud veab ta terve pere kolmapäeva hommikul kohale ja on väga imestunud, miks fotograafi ei ole.

3. hoolimata kehakaalust ja arsti märkustest ikka vaadata mida süüa, on koguaeg näljane ja sööb pidevalt

4. ostsis just praegu endale poest 2 (loe: kaks) paari saapaid!!!!

5. ma seda emotsionaaset ebastabiilsust mainisin juba?.....

kolmapäev, oktoober 11, 2006

Ketlini mütsid



Kui ma järeldusele jõudsin, et mütside heegeldamine ja kudumine ei võta väga palju aega ja lõnga, siis sobis see väga hästi Ketlini magamisaegseks tegevuseks :)

Ja Ketlinile meeldivad mütsid ka. Ta on minusse, me mõlemad vihkame tuult ja üks müts kaitseb väga hästi tuule eest.

Aga piltide jaoks tuli teda meelitada ja viimast mütsi ei olnud ta enam nõus poseerima. Nüüd ta siis vaatab vastutasuks Lotte multikat.
Samas huvitav oleks teada, kumb kummaga manipuleeris ;)... aga ma arvan, et tegemist oli võitja-võitja lahendusega ;)
Mina sain mütsi pildid ja tema oma Lotte....











see teema ei oleks üldse täiuslik, kui ma siia kõrvale ei paneks Keetlini eelmise aasta 2 lemmikmütsi :))))))))))) (kas tõesti oli minu laps niiii ümmargune?



suur putsle (ei ole kirjaviga)



Kui ma juba üsna ammu Krätsu kohta lugesin, kuidas tema vabalt puslet kokku paneb, läksime meiegi perega Ketlinile puslet ostma.
Kuskilt otsast peavad ju meie väikese geeniuse anded ka välja paistma. Ostsimegi siis talle pisikse 5 tükist koosneva pusle. Esimesed paar korda küsis ta iga tüki juures - kus käib? Aga edasi pani juba ise kokku. Algul küll kindlas järjekorras, aga varsti juba tätsa suvaliselt :))) Noh... saimegi siis isegi aru, et tegemist on ju titepuslega.

Valisin siis poes Ketlinile juba suurema...selle mis pildil.... esimesel ostukoraal unustasin ma selle küll poodi, aga järgmisel päeval anti ilusti meile kätte see.



Ketlin ei jõudnud ära oodatagi, millal koju jõuab :))) Istusime siis koos harjutama... et vaata näe siin on papud, kus on poiss kellel papud puuduvad... näe siin on linnu saba, aga kus keha on... niimoodi me siis pusle kokk saimegi.
Nüüd käib veel mul järel tükk näpu vahel - kus käib?.... aga osad tükid oskab juba täitsa üksi õige koha peale panna...

Minu arust on pusle kokkupanek väga rahulik ja arendav tegevus :)))))... las paneb ;)



(ei saa ka mitte mainimata jätta, et need riided seal keskmise pildi peal on ta ise valinud ja ka ise selga pannud ja seda ei ole ju pildi peal näha, et sokk on tagurpidi :)

kotid ja kingad

Ki vähegi võimalik, lähen ma kodust välja ilma kotita. Kõik mis mul kaasa vaja võtta on, on võtmed, telefon ja kaardid/dokumendid. Kaardid on mul tavaliselt kilekaante vahel, mis kahjuks päris thti vahetamist vajavad, aga samas igasse taskusse mind suuremaks tegemata ära mahuvad. Telefon on mul taskus kui vaja, ja kui vaja ei ole, siis autos või kodus. Kui aus olla, siis enamus aja ongi ta seal teises kohas...

Tegelt mul on küll 2 kotti ja ühe neist olen ma isegi ise ostnud, aga selle koti sisu koosneb 1 mähkmest, Ketlini kingadest ja paarist pükstest :) ja mul oleks äärmiselt hea meel kui tema ise seda kaasas kannaks ja kuhugi ei unustaks... aga seda on vist veel vara nõuda :)

Kingadega on umbes sama asi :)... kui ma eelmine kord rasedaks jäin, ostsin endale ühed kallid tänavakingad ja nendega käin ma siiamaani. Siis mul on veel ühed tossud, mis Kalle mulle 1999 aastal sünnipäevaks kinkis ja ühed saapad, mis said umbes 5 aastat tagasi rekvisiidina ostetud.
Suvel olid mul ka ühed kingad :)))))), mis minu arust sobisid kõikide riietega ;)

Kontsaga pidulikud kingad olid mul ka kunagi, aga need sõi mul koer kutsikana ära... ja koer, kes küll enam meie juures ei ela, oleks praegu 7 aastane :)

Tegelikult on nii, et eks ma ikka vahel mõtlen ja siis ma ka Kallele hädaldan, et miks mul ei ole üldse rohkem kingi.... aga ma ostsin endale väga praktlistel kaalutlustel pulmadeks, mitte pulmalikud kingad ja olen nendega pärast seda ainult 1 korra käinud...

Ja kui mõni sõrbranna jälle oma uute kingadega poosetab, siis väike kadedus käib ikka asja juurde...aga kingapoest väljun ma ikka ilma ostuta :)

Vot sellne suhe on mul kingade ja kottidega :))))

teisipäev, oktoober 10, 2006

minu käsitööd...


Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ma teen ka käsitööd... ja kui nüüd veel ausam olla, siis peaaegu igapäev ;)
aga mul on omad reeglid :)

Pärast seda kui ma õmblemisalase kõrghariduse kätte sain ja vabalt igasuguseid füüsilisi tegevusi rahasse arvestama olin õppinud, siis tundus mulle igasugune kudumine ja heegeldamine igati tasumatu tööna. Tegelikult on ka õmblemine... sest näiteks praktikal olles maksti ühe t-särgi õmblemise eest 5 krooni ja järelikult kui sa kulutasid selle õmbelmise peale rohkem kui 5 minutit ei saa kuidagi tööd tasuvaks nimetada.... aga see selleks....

tegelikult, mis ma öelda tahtsin, et mina ei suuda teha mitte ühtegi kudumit näiteks number 2 varrastega, isegi kui see on beebile... mingist niidist ei hakka mina kunagi mingit särgikest heegeldama... ja üldse võiks asi vähemalt ühe päevaga valmis saada :)

nii ma siis panen rõhku mütsidele ja laste kampsunitele :) ja neid ma siis olen siin nii heegeldanud kui ka kudunud... ja kui kokku lugeda, siis sain suve saagiks 10 mütsi ja 5,5 kampsunit :)))

Kuna ma esialgu arvan, et sellest piisab, siis ühe sõbranna eeskujul hakkasin uuele beebile tekki heegeldama... Ta küll ütles, et selle tegemine võtab 2 nädalat aega... aga noh... ma olen ju nii osav ;) ja teen natuke suuremate aukudega.... ja ei läinudki nii kaua :)))... see siis selle esimese pildi peal.

Tulemus viis mind ühe teise sõbranna õhutusel aga raamatupoodi ruutude heegeldamise raamatu järele ja nüüd on siis käes....
ma teen täiesti täanamatult odavat ja tulemustevaest tööd....
Nimelt otsustasin teha istumispadjad... Ühe padja jaoks on vaja heegeldada 25 ruutu ja ühe ruudu heegeldamine võtab mul sama kaua aega kui emale ühe diivanipadjakatte õmblemine... ja ma ei saa sinna midagi parata et ma nii mõtlen....
ja ma veel mõtlesin 3 patja teha....

Aga noh... ma teen ju seda oma lõbuks ja raha eest ei hakka mina küll kunagi kellegile midagi tegema ;)

Siin veel siis minu viimati kootud kampsun ja müts Ketlinile, mis mõlemad tahavad veel voodrit....

kõige lapsesõbralikum koht....


Meie perele meeldib väljas söömas käia. Meie tutvuse algusaastatel oli see väga lihtne, tuli lihtsalt koht välja valida ja meile sobival ajal sööma minna.

Kui Ketlin sündis ei olnud see enam midagi nii lihtne. Algul tuli vaadata tema magamise järgi, siis tema üleval oleku aja järgi. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et oleks vaja sellist kohta, kust laps minema kõndida ei saaks, aga samas oleks tal peale söömise ka midagi huvitavat teha. Ja neid kohti ei ole mitte palju... Samas ei saa ka ära unustada kogu asja mõtet - söömine. Meie lemmikud siiamaani on Järve Seleveris 2 kohta ja Pärnu kohvik. Sobib ka Stockmann...

Aga see kõik on täitesti kahvatu.... GO Spa restorani kõrval...
Sissejuhatuseks peab ära mainima, et nad on 2 aastat järjest saanud kõige peresõbralikuma söögikoha hõbelusika.

Kõige pealt restorani sisseastudes näed kohe, et peaaegu iga laua juures istub mõni lapsetoolis õnneliku näoga laps. Ketlin küsiski kohe, et kus lapsetool on... ja nii me siis pargime temagi ühe laua äärde.

Naeratava näoga ettekandja toob meile kolm menüüd, millest üks ongi spetsiaalne lastemenüü. Vaimukalt kirjutatud menüü ei koosne friikartulitest ja viineritest - need on ettenähtud ainult nendele lastele, kes terve tee või päeva, ma täpselt ei mäleta, jooksul pole kordagi jonninud. Kui sa tahad emmele-issile meeldida, siis tellid frikadellisuppi. Kui sa oled seline laps, kes kohe üldse ei püsi paigal, siis sinu jaoks on soojad juust-singi saiad... jne. Sööke oli lastele ligi 10 ja neid serveerides tuuakse lapsele ilusti tema jaoks salvrätikusse keeratud pisikesed nuga ja kahvel või lusikas...

Ja juba olen ma sõnatu :))))

Lisaks sellele on restorani põrand kaetud muhu-mustri-lilledega vaibaga. Mis meeldis eriti roomavatele lastele, aga isegi Ketlin ei jätnud neid lilli näpuga katsumast. Ühe laua peal olid valmis pandud paberid ja pliiatsid ja päris arvestatav valik raamatuid. Nii et tegevust kui palju :). Mängunurk on küll silmapiirilt väljas pool, aga see oligi selline, kus mina ikka seisin koguaeg Ketlini kõrval...

Peale lastesöökide sobisid ka suurte inimeste söögid väga hästi süüa ;)... üks tõrvatilk meepotis oli ka, aga kuna kõik muu oli asja juures nii positiivne, siis ei hakkagi seda ära rääkima. igatahes külastasime meie seda söögikohta 3 korda :) ja iga kell läheks ma sinna tagasi....

Ei saa ka mainimata jätta, et kogu Spa on lapsesõbralik ja seda oli juba koridoris asuvatest lapsevankrite ja muidu ringi jooksvate laste arvust näha. Üks Spa-hoolitseja rääkis, et nii armas on kui juba natuke suuremad lapsed uhke näoga 30 minutisele massaazile tulevad. Nemad kui teenindajd kohtlevad neid ju samamoodi, tervitavad kätt pidi ja pärast saadavad ilusti ukseni ja tänavad :)

Peale lapsesõbralikkuse puuduvad sealt peaaegu täielikult igasugused pensionärid... ja selleks on vist kõiki hindu korrutatud spetsiaalse pensionäri koefitsendiga ;) ja enamus hoolitsusi on ka seal rohkem niisama ilu kui midagi päästvad või ravivad :))))

Et siis kui keegi tahab mõnda lapsesõbralikku kohta sööma minna, siis ma soovitan soojalt Go Spad ;)

PS: kuna ma restoranis fotokaga ei käinud, siis pildi peal on teine vaip, mis muljet avaldas ja mis oli koridorides ja tubades..

minu esimene spa-puhkus


Igal sügisel, kui Kallel hooaeg lõpeb, on meil puhkus. Tavaliselt sõidame siis kuskile välismaale, aga kuna meil sellel suvel oli väikesed väljaminekud ja põhiliselt olid need minu initsiatiivil, siis olin mina valmis igasugusteks kompromissideks ;)... Algul oli plaan minna Lätti, aga lõpuks jõudsime ainult nädalalõpuks Saaremaale ;)

Algul pidime minema kahekesi, aga kuna Ketlin oli lasteaia pärast natuke õnnetu, siis võtsime ta ilusti kaasa.

Reede hommikupoole pakkisime, siis pool elu kaasa, millest üle kolmveerandi koosnes Ketlini asjadest, ja hakkasime sõitma. Minu hooltsus oli kell 3 ja nii ma hoidsin terve tee pöialt, et me ikka esimese praami peale mahuks :)

GO Spasse jõudsime täpselt õigel ajal ja hommikumantlsse pakituna läksin oma elu kõige esimesse jalahoolitsusele. Spa ruumides oli mõnus lõhn ja muusika (Kalle, kes oskab palju "targemate" sõnadega rääkida, ütles selle kohta, et talle meeldis spa vaimsus;). Pandi siis mind postkaardi vaatega akna ette istuma ja hoolitseja asus hoolitsema.
pooleteise tunni pärast oli tehtud ja nii ma sis õndsa naeratuse saatel tuppa tagasi jõdsingi... Siis oli Kallel massa-maasa (nii nimetas Ketlin meie hoolitsusi).... siis jälle minul ja siis jälle Kallel...

Laupäeva hommikul, kui mina olin hoolitsusele läinud pandi Ketlinile ka hommikumantel selga ja viidi temagi hoolitsusele :). Nimoodi uhke näoga ta siis basseinide poole jalutas, mis siis, et tegelikult pool hommikumantlist mööda maad järgi oleks lohisenud...

Laupäeva õhtupoole inimtühjas linnas jalutades leidsime me Ketlini rõõmuks super varustusega lasteaia mänguväljaku, kus siis Ketlin kõiki atraktsioone proovida võis...

Ja pühapäeva hommikul oligi meie puhkus läbi ja hakkasime tagasi sõitma...
Tagasisõit ei läinudki nii libedalt... võttes aega rohkem kui 5 tundi, millest me siis päris mitu praamisabas veetsime. Kalle ütles, et mudu olekski puhkus liiga täiuslik olnud....

Nüüd ma siis ei oska kuidagi välja mõelda, millal ma sinna tagasi minna saaks... äkki ikkagi kuidagi kevadel õnnestub ;)



Igaüks pidi lahkudes oma asjad ise kaasa autosse tassima.... Ja ei saa mainimata jätta, et mina ei olnud ainuke, kes lahkuda ei tahtnud, aga mina ei väljendanud seda vastuvõtleti ääres kõhuli maas ;)

isasse?


Meil on täiesti olemas unistuste maja Nõmmel. Ja vaikselt putitab Kalle kuskil keset Eestimaad veel teisigi maju (ja jah... maju st. mitmuses) korda teha. Aga see on üks teine jutt.

See kõik ei takista tal pidevalt knnisvara portaale külastamast ja mind pidevalt jälle mingit tema unistuste maja vaatama vedada. Õnneks olen mina piisavalt pidur, et kuhugi kolima me nüüd küll veel ei hakka :)... aga ükspäev juhtus nii...

Läksime Ketlinga poodi ja tee peale arutasime, et mida me ostame...

Ostame saia?... ei taha saia!
Aaa ostame siis pima? .... ei taha piima!
Aga kana? .... ei taha kana!
mmmmmmmmm ostame siis kommi?.... ei taha kommi!

rohkem ei osanud ma midagi küsida... kusjuures Ketlin ise oli sellise kavala näoga.. Küsisin, siis, et mida me siis ostame?

Ketlin mõtles ja...... osta maja!!!

lasteaialaps -----



Hoolimata sellest, et kõik teised lapsed, keda ma tean, rõõmsalt lasteaia käivad, ei õnnestunud meil see värk üldse...

Algus oli kuidagi kehvake, aga siis juba nagu läks enam-vähem. Oli seal täitsa rõõmsalt oma pool päevakest ära ... kuni siis...

Läksin mina ülspäev Ketlinile lasteaeda järele ja juba õues kuulen, et keegi toas nutab... ruttu trepist üles ja nii ma siis leidsn koridorist pesuväel nutva lapse... Esimene pahameel oli kuidagi kasvatajale suunatud, et kuidas ta küll laseb mu lapsel seal niimoodi nutta, aga kasvataja, kes pani teisi juba magama, ei annud ennast üldse näole. Abikasvataja siis ütles, et on siin jah juba õuest tulles saadik nutnud...
Ketlin suutis veel läbi nutu öelda, et ta pissi potti tegi ja et ta tahab küll süüa :)
Sõime kõhu täis ja tulime koju, tee peal mõtlesin, et äkki ikka on kasvataja viga... et Ketlin ei ole tavaliselt selline. Ketlinile piisab kui ta tähelepanu kõrvale juhitakse, aga see kasvataja oli põhimõttega, et ahh las nutab oma nutud ära...

Järgmine päev viisime Ketlini teise kasvataja hoole alla ja lõunaajal järgi minne ei nutnudki keegi... Kasvataja küll ütles, et vahepeal oli küll meel kurvaks läinud, aga nad said sellest ilusti üle...

Nii siis oli plaan B, et las harjub selle ühe kasvatajaga ära ja siis vaatame, mis edasi saab....

Vahepeal oli aga sellel kasvatajal mitu vaba päeva ja meie Ketliniga kodus. Vaatasin, et kodus on ta nüüd ka vahepeal kurb... kui mitte öelda, et hakkas heast peast nutma ja ei saanud enam ise ka aru mis ta tahab ja mida ta ei taha...

Kui siis meie kasvataja jälle tööl oli, läksime rõõmsalt lasteaeda. Õuemineku ajal sõitsime igaksjuhuks lasteaiast mööda ja nägime kuidas meie laps lohutamatult aia najal nutab. Kasvataja ütles, et kuni õueminekuni oli enam-vähem olnud, aga siis ei aidanud enam miski....Minu süda ei lubanud teda küll sinna jätta ja nii ma sealt ta siis ära koju tõingi...

Terve õhtu mõtlesime kodus, et mis nüüd siis teha ja otsustasime teha väikse pausi. Mina küll ei taha, et minu laps tundide pikkuste nuttudega lasteaiaga harjuks. Mis siis, et teised tlevad, et kõik on harjunud.
Lasteaiast öeldi ainult, et harjub siis kergemini, kui igapäev käia... aga ikkagi ei taha, et ta nutaks...

Nii palju siis selleks korraks lasteaiast...

PS: kodus on ta nüüd juba palju rõõmsam ja ei ärka enam unest nutuga üles :)