Ketlinile ei meeldi ;)

minu lemmikriided....

Kui ma täna välja minnes jälle selle sama kampsuni selga panin mõtlesin ma terve tee autos selle peale :)....

1990 aasta lemmikkampsun - valge
Ühel päeval kui ma olin jälle kooli hiljaks jäänud ja koridoris jooksin, tuli direktor vastu ja ütles, et võtku ma paar sõpra kaasa ja tulgu aidaku koolisaalis abipakke lahti pakkida. Möödaminnes mainis veel, et kui midagi meeldib, siis võime endale võtta. Ma nimelt käisin keskkoolis ju sellel ajal, kui meil oli siin raske ja teised aitasid meid :)) Võtsin siis sõbranna ja 2 kah koridorist leitud klassivenda kaasa ja läksime pakkima. Koolisaalis ootas meid suured kilekotid kasutatud riietega. Meile, kes päris teksaseid ja muidu välismaariideid olid ainult teiste seljas näinud, tundus et olime paradiisi lastud. No kus me siis jagasime. Täiesti ilma igasuguse piinlikustundeta toppisime endale kotid asju täis. Ühel klassivennal oli mingi 5 õde-venda, temale pakkisime vastavalt vanusele asjad kaasa ja käis vist mitu vahet kodus :))). Kõigist miki ja muude hiirtega pusadest sai mu lemmikuks üks valge puuvillane palmikutega kampsun, mida ma tagant järele piltide peale igal võimalikult juhul endal seljas näen....

1998 aasta lemmikkampsun - must
Esimesel aastal ülikoolis, kui ma olin otsustanud õhust ja armastusest elama hakata, leidsin koolistendi pealt kuulutuse, et suvel saab Saksamaale tööle minna. Panin ka ennast siis kirja ja kuskil kevade poole helistati, et mind oodatakse lõuna Saksamaale restorani ettekandjaks. Igaksjuhuks küsisin veel,et palju siis ikka raha antakse ja sellel aja ja minu "sissetulekute" juures tundus 1000 marka kuus väga ahvatlev pakkumine. Ühesõnaga esimese kuu järel, ma 2 kuuks ainult läksingi, võtsin oma 1000 marka ja sõitsin lähimasse suuremasse linna sisseoste tegema. Sealt ma leidsingi muu hulgas ühe musta kapuutsiga kampsuni, mis jälle paar aastat enamuse mu piltide peal seljas on.

2002 aasta lemmikkampsun - valge
Kui ma olin aasta aega pruutkleitide salongis töötanud sõitsime koos ülemusega tööasjus Soome. Muude tegevuste juures jäi meil ka loomulikult aega poodides käia. Leppisime siis poe uksel kokku, et mingi aja pärast saame kokku. Aja pärast kohtudes vaatasime suure üllatusega, et mõlemal on käes hunnik ainult valgeid asju ja jõudsime ühisele järledusele, et ametialane kretinism on meis juba võimust võtnud. Sellest hoolimata sai mul sealt lemmikuks üks valge kampsun, mis siiani vahel, kui mitte öelda päris tihti, seljas on

2006 aasta lemmikkampsun - must
Selle suve algul püüdsime me järjekordselt sõbrannadega Soome osturetkele minna. Vanasti piisas ainult ühise vaba päeva leidmisest. Nüüd aga tähendas see ka vähemalt 3 lapsehoidja leidmist. Kokkuvõttes läks asi päris lihtsalt ja Soomes me olimegi. Laevas tegime veel suured plaanid, et kus me kõik päeva jooksul käia jõuame, kusjuures muuseum oli ka plaanis :))) Lõppes asi sellega, et 90 % ajast veetsime me ühes poes ja kulutasime rohkem kui algul lubanud olime... üllatus, üllatus :)
Mina teadsin kindlasti, et sügisel tuleb kuhugi oma suur kõht panna ja üllatuslikult oli eelmise raseduse riietusele tekkinud mingi jäädavad plekid, siis mina vahtisin enamus ajast suuri riideid. Täielikult juba lootust kaotamas leidsin, et meesteriided on palju mõnusamad kui need naiste nukuriided, kus minul kõikidel asjadel naba väljas oli. Ja nii ma siis sealt ühe musta lukuga kapmsuniga ka kassa poole kõndisin. Pärast oste demonstreerides üks sõbranna veel ütles, et nii tavalise ostsidki... aga näe, see tavaline meeste kampsun, mis kannab suurusnumbrit S :))) on mul peaaegu igapäev seljas.....

ja kõik need kapmsunid on H&M omad :)))

kuidas ma orhideesid kasvatan :)

Käisin just all oma lille pildistamas ja Kalle vaatas ja ütles... ohh kui ilus lill, kas mina kinkisin selle?.... ei kinkinud... ahahhh, aga meil võiks neid veel olla :)

teised ju kõik teavad, et need on mul juba nädal vähemalt siin õitsenud :))))

Aga et mitte Leevikse ema väga ära ehmatada, mõtlesin, et peaks oma kasvatimise meetodidest ka kirjutama.
Kõigepealt sain ma ilusad õitega orhideed.... väga ilus oli :). Mingi aja pärast kui nad kõik oma õied olid ära õitsetanud, siis ma õpetuse järgi lõikasin õievarred nii palju maha, et 2 silma alles jäi. Need on siiamaani seal minu laiskusest alles, sest ma ei tea millal ma need nüüd ära oleks pidanud lõikama :)

Seejärel sõitsin ma Soome ja ostsin Ikea poest klaasist potid ;). Ja jah... ainult sellepärast sõitsimegi ;). Klaasist poti sisse tõina ma mere äärest väiksed kivid. Kusjuures ärge kellegile öelge, sest selle eest võib trahvi saada! Kivid potti ja lill otsa. Ja kuna nüüd oli sügis, siis ma sain teada, et sügisel tuleb anda lillele rahu ja seda maksimum 1 kord kuus kasta. Ausõna, ega ma rohkem küll ei kastnudki ;)
Aga kui ma kastan, siis nii palju, et kivid oleks vees ja see lillele meeldib.


Kevadel istutasin nad siis uue puru sisse ümber. Mis nagu teada, ei meenuta üldse mulda, aga kuna poest otsetud kotile oli orhidee muld peale kirjutatud, siis järleikult oli õige asi. Poest ostsin ka orhidee väetist. Selle tunneb selle järgi ära, et sinna on orhidee pilt peale kleebitud.

Ja siis ma hakkasin väetama :). Väetamine tähendab seda, et 1 korgitäis väetist tuleb panna liitri vee hulka. Esiteks ei ole mul kuskilt sellist spetsiomm väetamise 1 liitrist kannu võtta ja teiseks teised lilled ei taha orhidee väetist ja kuna ma tavaliselt kastan teekannuga, siis sinna ei tahaks ma ka väga väetist panna ;).
Mingi kannu ma siiski leidsin, aga kuigi agar väetaja ma ei ole ja see kann läbi tilkus...siis no kuulge, hea et ma üldse oma lilled kastetud saan. Teised lilled elavad mul väetise pulkade peal... nii et mingi vedelväetisega kastmine on minu jaoks suur töö, mis tavaliselt tegemata jääb.

Nii palju ma olen ennast kokku võtnud, et paar korda olen ikka väetanud ja iga nädal mõtlen, et peaks ikka veel seda tegema....

Sellest kõigest hoolimata või just täne kõigele selle, näevadki minu orhideed välja sellised :)

Ahjaa ja kasvavad nad mul lae all, kuhu päike kunagi ei paista, mis siis et aknad ise on kagu poole :). Nii et valgust on neil küll piisavalt :)

minu toalilled...

Ma saan aru, et minust on jäänud nüüd mulje, kui mingist paadunud aednikust, kes muud ei teegi kui lilledega mässab. Aga tegelt see ei ole nii...

Kui ma veel noor olin, siis ema tõi mulle tuppa ikka mõne toalille. Kahjuks pidi ta neid kas ise kastma või nad surid lihtsalt välja. Tavaliselt surid nad ise välja, sest ema tahtis ju minust kohusetndlikku inimest kasvatada, kes ise oma asjade eest hoolitseks. Kui ma siis mujale kolisin, kingiti ikka mingiks tähtpäevaks mõni lill. Viisakusest kinkija ja lille vastu ma siis ikka kastsin teda siis kui häda käes oli. Ja mingil hetkel osad lille ikkagi leppisid minuga. Näiteks on mul üks potilill juba vähemalt 10 aastat kui mitte rohkem ja tema ilusti laseb oma lehed viimases hädas longu ja siis ma jooksen kastekannuga. Samas on see märk, et ka kõik teised lilled oleks viisakas ära kasta.
Üks teine lill (ega ma nimesid küll nüüd ei tea) kingiti meile umbes 5...6 aastat tagasi paarikümne sentimeetrisena ja nüüd on ta juba rinnuni. Talle ka meie juures meeldib.
Noh eks ajajooksul on kõik lilled minu austuse ära teeninud ;) ja nüüd ma juba tulen neile ka vastu ja istutan neid ümber ja väetan ilusti kevadeti. Nad on selle eest väga tänulikud ja niimoodi ongi mul 10 potti tupsrohtliiliaid (näe tean nime) mis kasvab nagu umbrohi, aga seda ilusti mu aknalauda kaunistades ;)

eelmine aasta kingiti mulle 2 orhideed. Algul olid nad väga ilusad, aga ei jäänudki 10 aastaks õitsema nagu ma lootsin. Ühe sõbranna juures käies kuulasin ma ära loengu orhideede kasvatamisest ja koju jõudes ei saanud ma ju kuidagi kehvem olla. Minu orhidee hakkab ka iga aasta õitsema!
Tegin siis kõik sügisesed ettevalmistus tööd ja jätsin orhidee puhkama. Kevadel ostsin uue mulla, istutasin lilled ümber ja hakkasin väetama..... Ja näe!... tulidki uued õied külge. Täna on neid juba ühel taimel 5 ja teisel veel alles pungad.... aga ikkagi!

Kõige pealt mul lilled hakkasid minu juures elama... ja nüüd veel õitsema ka. Äkki ma peakski aednikuks hakkama :))))))))...........mmmmmmmmmmmm

meie kodu öösel...

ingel tudus....

minu aed

Noh ma arvan, et nüüd on selle aasta tööd tehtud ja ma võin rahulikult elu nautida (loe: ei viitsi rohkem)


Need on minu seemnest pandud lõvilõuad. Mida ma olen nüüd ausalt öeldes isegi osasid koos juurtega välja võtnud, sest ausõna ma ei uskunud, et nad nii suureks kasvavad ja nii palju neid saab. Mul oli plaan suured põõsad ja väiksed lilled. Nüüd on aga vastupidi :)



Need on minu lemmiklilled :). Mul juba on oma aiast ettekujutus kuidas seal varsti ainult hostad ja astilbed kasvavad. Kuna aias on nii palju suuri puid. Noh igatahes meie 350 ruudu kohta on küll palju, siis täis-päikesepaistet meil ei ole ja see on väga hea. Aga samas tuleb mul siis ka valida nende taimede hulgast, mis ei vaja päikest. Veel meeldivad mulle hortensiad ja ebajasmiinid - mõlemaid on mul 3 erinevat sorti :)



Siin on meie suve "suurprojekt" - venna ehitatud suveköök. Esialgu ei ole veel kööki, aga selle eest on kamin ja õhtul on seal ikka supermõnus istuda. Tulevikus kasvavad üle katuse rohelised ronitaimed ja siis on veel eriti mõnus :) Järgmine aasta lubas Kalle naabri garaazi ka laudadega üle lüüa ... tahaks näha kuidas ta selle jutuga naabri juurde läheb... Ülejäänud on pool aiast :) ja näha on ka minu seemnest kasvatatud petuuniad, mis on võtnud minu arvates hiiglaslikud mõõtmed... Igal juhul on mul vahel neid vaadates tunne, nagu ma oleks mingi keskealine aktiivne aednikust koduperenaine, kellel pole muud teha kui igal hommikul kääridega närtsinud õisi lõikamas käia....



Suveköögi poolt vaadates on näha minu esimene jäädav peenar meie aias, kus põõsad hakkavad juba mingit mõõtu võtma ja "kaunist vaadet" naabri aeda vaikselt varjama. Suur puu on alpi kuldvihm, mis 3,5 meetri asemel (mis ta raamatu järgi pidi kasvama) on meil mingi 7 meetrine :) ja oli üks väga suuri mõjutajaid oma kollaste õitega meie maja ostul. Vana pink on minu lemmik istumise koht, sest sinna ei paista peaaegu kunagi päike ;)

Ükspäev ma teen õhtul ka pilti :))))

Kalle ja Ketlin tegid nalja

Need on 2 täiesti eraldi nalja, aga need lihtsalt iseloomustavad neid nii hästi :))

Kalle nali:
Ühel hommikul pesin ma oma pea ilusti ära, isegi kuivatasin ära :))) Siis mõtlesin, et kui ma juba mäsaama hakkasin, siis värvin silmad ka ära :) Omaarust tulemusega päris rahul läksime siis Ketliniga issiga kohtuma. Loomulikult ei tulnud sealt ühtegi komplimenti mu "uute kõrvarõngaste" kohta, aga ega sest ju midagi... ikkagi juba käidud kah ;).... õhtul siis ikka küsisin, et miks sa mulle ei öelnud et ma ilus olen. Kalle mõtles natuke ja küsis siis, et mis mõttes... et selles, et sa omal ripsmed ära värvisid või? Ma ütlesin, et jah näiteks, mille peale Kalle vastas... Ma arvasin, et ma äkki nägin valesti :)

Ketlini nali:
Ketlinile meeldib nüüd oma tipa-tapa luuletust lugeda, teeb ta seda mõnikord selge ja kõlava häälega isegi. Eile hommikul käisime Selveris poes ja kui me siis kassajärjekorras seisime, Ketlin ilusti ostukorvis luuletust lugemas, läks mööd üks noormees ja vaatas Ketlinit ja muigas. Ketlin märkas teda, tõstis käe kõrgele üles ja hüüdis talle rõõmsalt - tsau!!!

Ketlini magamine

Kell on praegu 23.44 ja Ketlin on praegu veel üleval. Ühe eeskujuliku vanemana peaks ma ju ometi teadma, et ta peaks juba ammu magama, aga ta ei pea ju hommikul vara tõusma ja mina ei pea hommikul vara tõusma....
Nii mul siis ongi valida, kas läheb tema vara magama ja me tõuseme mõlemad vara või ....ei lähe vara magama

See et ta praegu veel üleval on ka sellest, et ta nii öelda alles ärkas ;) Päevaplaan on tal siis nimelt järgmine.

Kui keegi nihelema, kõva häälega jutustama ja vetsus vett tõmbama ei hakka, siis võib Ketlin ka kella 10-ni magada. Kuna aga kumbki meist tavaliselt nii kaua ilma nihelemata ei saa olla, siis ärkab ta kuskil kella 9 ajal. Kui ta kell 8 üles aetakse, siis ta on silmnähtavalt pettunud meis ;)

Edasi on meil meelelahutusprogramm kuni lõunani ja magama läheb Ketlin tavaliselt kuskil peale kolme.... mõnikorda ka nelja .... juhtub ka kell viis.
Aga kui minna kell 2 autoga sõitma, siis võib ta ka siis magama jääda.
Samas võib ta autos jääda magama ka kell 12... 11.... või ka pool tundi pärast ärkamist...

Ok... kui ta siis on magama jäänud... ütleme, et kell neli, siis magab ta tavaliselt 3 tundi....ja loomulikult ei lähe ta siis kell 9 uuesti magama :)

Kui ta vanaema juures oma lõunaund magab, siis ta võib veel rahulikul umbes pool tundi seal toas üksinda vaikselt mängida, ilma et kedagi segaks....
Kodus lükkab ta tavaliselt hooga ukse lahti ja hüüab mind ;)

Ketlin on ka mõnikord teinud ekstreem magamisi...

Jäi arsti juurde sõites autos magama.. Kalle võttis ta sülle ja viis arsti oote ruumi- ei ärganud.... ooteruumist arsti lauale, kus uuriti nõela kaasabil Ketlini jala paistetust - ei ärganud.... arsti laualt uuesti autosse, turvatooli - ei ärganud...

Teine kord käisime Mirteli sünnipäeval ja sõitsime seal koju, kui Ketlin autosse magama jäi.... tõin ta siis tuppa oma voodisse - ei ärganud.... vahetasin mähkmed - ei ärganud..... võtsin ta umbes 1,5 tunni pärast voodist uuesti sülle ja viisin autosse, et mina saaks arsti juurde minne - ei ärganud....

Ja tegemist ei ole mingi imikuga ju ;).... aga noh, teinekord ei või hingata ka ja juba ärkab üles....

Aga nüüd peaks vist ikka magama minema...

1,8 ja 23+

mis ma siis nüüd ütlen, et Ketlin on lahe tüdruk ja nii mõnus on suurt kõhtu kasvatada :)))

Ketliniga on nii, et on jah lahe :) Õpib oma uusi sõnu igapäev ja esimene jõululuuletus on ka juba peas ;)...

tipa-tapa
vaata papa
meie lähme
marjule!

Kusjuures oma seoseid oskab ta ka nüüd luua... kui küsid kuhu sa nüüd lähed, siis vastab kohe, et marjule :)
Tule ja lähme on üldse ühed tema lemmiksõnad... emasse ;)
Ei oska mina niisama olla, koguaeg teen mingit plaani, mida nüüd teha ja kuhu minna jne...

Teiseks hakkas laps nüüd mängima. Vanaema juures on tema lemmikmäng nukkude magama panek. Sätib need kõik peegelukse ette riita, padjad pea alla ja tekid peale.... ise samal ajal oma peegelpildiga jutustades...

Ja väga hea, et talle varsti õde sünnib...

Täna just vaatasin, kuidas ta Selveri mängunurgas järjest laste juurde läks ja nendega juttu tegi ja need siis kohmetult teda uurima jäid. Noh suuremad ei saanud tema jutust aru ja väiksemad siis vist ka mitte :)

Aga rase olla, on täpselt sama mis eelmine kord :)... ei ole ju enam mõtet õndsa näoga ringi käia, kui ma tean täpselt kuidas need asjad käivad ja mis edasi juhtuma hakkab. Väike teeb aga kõhus mürglit ja mina ehmatan iga kord ennast peeglist vaadates ära.
Ja seda mis moodi järgmine aasta välja näeb, tean ma ka... ja ülejärgmine....:)))

Ülejärgmine aasta saab täitsa mõnus olema, sest siis on ikka 2 tegusat preilit majas olemas..... noh kui ma siis muidugi jälle rase ei ole...

miks Leevikese ema ei usu modellidesse

juba mitu korda on Leevikese ema kirjutanud, et tema ei usu, et need 7 või enam last on päriselt ühe pildi peal.... mina tema asemel ka ei usuks ;)
sest selle pildi peal peaks olema hoopis Leevike....

sünnipäevatort

ma usun, et mitte keegi ei kujuta ette sünnipäeva ilma tordita. Ja üldse ei imesta ka, sest kui sul sünnib laps, siis on sünnipäev iga kuu. Ja loomulikult on see koos tordiga. Mis siis, et noor beebs seda ei saa, kinnistub talle juba väga varakult silmade ette pilt pidulike inimeste tordimugimisest. Kui siis ükskord jõuab kätte see nn päris sünnipäev, siis antakse juba sünnipäevalapsele ka lusikas pihku. Ja küll siis tema juba teab, mida sellega teha.



Ja edasi juhtub see, mis juhtuma peab....
Igal sünnipäeval ollakse reas tordijärjekorras.... Mingis vanuses tehakse nägu nagu ei hoolitaks ;) aga see on kõik petukaup. Kui sünnipäeval torti poleks, poleks see mingi pidu!



Ja torti ei lähe ju vaja mitte ainult sünnipäeval. Taibukad inimesed leiavad alati põhjuse torti süüa.
Ja kui veel tort on ise tehtud....mmmm....