teisest...

Ketlin teeb seda ja Ketlin teeb teist. Aga tegelikult on meie peres ja veel teine laps ka. Temast ei ole aga nii palju midagi kirjutada. Tema meil magab või sööb või nutab.

Magab ta kolme tunni kaupa kogu ööpäeva jooksul. Kui ta juba magama jääb, siis magab. Enamus ajast jõuame me magamise aja suhtes ilusti kokkuleppele, aga mõnikord mitte...

Teine tema lemmiktegevus on söömine. Kui tal on väga uni peal, siis ta võib süüa 10 minutit. Kui tal ei ole väga und, siis ta võib teha seda ka 4 tundi peaaegu järjest. Ja kui tal midagi sassi läheb, siis ta sööb ja teeb umbes poole tunnise pausi ja alles siis otsustab edasi või siis uuesti süüa.

Ja kui ta ei ole seotud kahe eelneva tegevusega, siis valib ta kolmanda ja see on nutmine. Seda meeldib talle teha õhtuti või siis pigem öösiti. Tavaliselt protesteerib ta siis pikalt ja kõvasti minu toiduvaliku üle või siis selle üle, et miks tema ei saa magama jääda?....

Praegu ta lõpetas just magamise ja asus nutma.......

(modellil seljas Kalle kingitus sündimise puhul)

peremängud...

Kui algul veetis Ketlin vanaema juures olles aega ikka vanaemaga mängides, siis nüüd meeldib talle rohkem teisel korrusel minu venna pere juures olla. Seal on nimelt tema lemmikonupojad Rasmus ja Markus. Mõlemad on Ketlinist piisavalt palju või siis piisavalt vähe vanemad, et Ketlin neisse väga suure austuse ja armastusega suhtuks.
Nii möödus ka enamus Ketlini jõuluõhtust üle-alla.
Vahepeal kui asi seal üleval ikka väga vaikseks jäi ja nad seal Rasmusega kahekesi olid, läksin mina igaks juhuks vaatama ;)
Leidsin nad põrandal nurgast kahekesi istumas ja Kes tahab saada miljonäriks vaatamas....
Rasmuse ema küll ütles, et tavaliselt seda saadet vaatab Ketlin koos Markusega... aga nohh...

Ketlini lähim sugulaste ring koosneb hetkel 6 poisist ja 2 tüdrukust, kui õde mitte arvestada :)

jõuluvana jutt...

(jõuluvana)

Meil käis esimest korda jõuluvana. Nüüd on meie peres piisavalt palju lapsi ja pooled neist on jõudnud sinna ikka, et julgevad ja tahavad jõuluvanale laulda ja rõõmustavad kingituste üle. Minu lapsed küll kuuluvad sinna teise poolde, aga see selleks.

Jõuluvana tuli meile kaugelt maalt ja oli nii väsinud, et jäi mitu korda tooli peal magama. Kõigile täiskasvanutele tundus see väga naljakas, aga lapsed ajas segadusse küll. Kui pärast seda kui poisid kahekesi olid püüdlikult ette kandnud aisakella laulu, küsis jõuluvana, et nohhh, kas te mõnda laulu ka oskate, sest ta oli just unest ärganud ;)
Ja peale selle ajas ta veel paljud nimed pakkide peal sassi ja oli üldse väga kahtlase ja kummalise käitumisega.... aga see selleks...


(Ketlin ja Rasmus ja Markus)

Kingitusi oli palju ja kingisaajaid ka. Vahepeal oli juba tunne, et me jäämegi neid jagama. Ja kuna jõuluvana tuli meile enne söömist, siis tundus see aeg veel eriti pikk.
Ketlin suhtus jõuluvanasse ilmselge respektiga. Mina ei puutu sind ja sina ei puutu mind. Kõva ja selge häälega tegi ta jõuluvanale selgeks, et tema on veel liiga väike, et luuletust lugeda ja patsu lüüa, aga on nõus sellegi poolest kõik kingitused vastu võtma.

Kingituste saamise hetkel oli segadus suur ja ainuke asi, mis teda külmaks ei jätnud, olid Lotte shanpoon ja üllatusmuna. Teiste kingituste väärtustest hakkas ta alles hiljem aru saama ja nii algavad ja lõppevad meie päevad perega nukuserviisist teed juues ja telekast multikaid vaadates.
Tal on nüüd oma tita ka ja juba andiski ta talle nabast süüa :), seda siis kui tita oli üles ärganud. Enamus ajast tema tita, nagu ka minu oma, magavad :)))

Järgmine aasta tuleb meil igatahes jälle jõuluvana ja loodame, et siis vähemalt Ketlin kuuluba juba luuletuselugejate poole hulka...


(Ketlin ja Mikk)

emasse või isasse?

Ma kuskilt olen kuulnud, et kui mingi anne kuskil vanemates peidus on, siis lastes avaldub see äkki tugevamalt. Või siis on lastel mingi oma anne.
Minu väike lootus, et Ketlinist baleriin või laulja saaks ei ole veel kuskilt otsast välja löönud. Laulja karjäärile veel väike lootus on, aga kui meie jalad-sissepoole-pontsik Leevikese või Maibriti kõrval seisab, siis baleriini ei paista sealt küll kuskilt... kui siis mõne moodsama tantsu esindaja.

Aga noh, need on need anded, mis ka minul ja Kallel puuduvad. Aga vaat mis meil ükspäev siis oli....

ema, see tähendab mina, olen kõrgelt haritud õmbleja ja isa, see tähendab Kalle, on meil kõrgelt haritud õhtujuht.
Need on siis suure moekunstnik-modelli ande eelduseks.

Ketlin, ilusti kodustes riietuses kadus mõneks ajaks vannituppa ja tagasi tuli ta sealt Erki-moeshowle väga kohases riietuses. Kui seda muidugi riietuseks nimetada saab. Tegi meile catwalkil ilusti demostratsiooni ja oli väga lahkelt nõus ka ennast pildistada laskma. Loomulikult tahtis ta kõiki pilte enne avaldamist näha ja püsti seisvaid pilte kahjuks avaldada ei lubanud. Kuna ta jalad ei olnud seal pildid piisavalt kenad ;)

meie kuusk

meie kuusk, ei ole tegelikult kuusk. Ta on hoopis nulg. Ja ta ei näe välja ka üldse nagu kuusk, vaid nagu üks väga ilus ja võlts puu.
Aga positiivne pidi selle puu juures olema see, et ta ei aja okkaid maha, vaid hoiab neid viimse hingetõmbeni enda küljes!... Vaatame, vaatame.

Me ehtisime kuuse ära ka. Selline näebki meie ehitud kuusk välja! Kui Ketlin oleks saanud üksinda kuuske ehtida, siis oleks kõik ehted olnud ühes kohas, täpselt nagu ma ka ühest teisest blogist lugesin :)))... aga me nats hõrendasime tema valitud kohta ja sinna jäi ainult 2 muna!

Jõuluvana käis meil ka... aga sellest ma praegu ei räägi.....

PS: õmblesin Ketlinile ükskord seeliku ka, aga arvestades, tema õllesõbralikku figuuri, ei ole tema talje mitte selline, et see seelik teda kaunistaks ;)... kusjuures sama võib hetkel minu kohta öelda, aga minu pilti ei saa keegi siia üles panna ;)

keeruline....

mõtlesin just stiilipeo filmi telekast vaatama hakata, kui Kalle hüüdis, et tule ruttu, kohe olen mina filmis...
Jooksime siis Ketliniga ruttu trepist alla ja mida me näeme..
Meie issi on telekas ja mis ta seal teaab? Ta annab tomile - noh see saame kokku tomi juures, Ketlini üks lemmikmehi Lotte sõbra Bruno kõrval jne. - peksa!
Õnneks ta ei saanud nii täpselt aru, mis seal ikkagi toimus, aga issi oli telekas ja onu tom ka.... ;)

sõbranna käis külas

Kuna Ketlinil nüüd nii pisike õde on, ei saa me veel!!!! niimoodi mööda ilma ringi tormata nagu enne. Seega on ainus võimalus, et mõni väike sõbranna talle ikka vahel külla tuleks, et ta teisi inimesi ikka ka näeks...
Nii siis käis meil ükspäev Ketlini teine õde külas. Nagu näha olid mõlemad rahul :))))


PS: ja ükspäev kui ma kodusisustamisega tegelesin, õmblesin ka uued kott-toolid, need on nüüd need toolid, milles mina elan :)))). Roosa on minu oma ja tumepunane on Kallele ja Ketlinile kahe peale ;)

Keit ? !

Nimi Keit oli meil olemas juba enne Ketlini sündi. Kui Ketlin aga ära sündis, siis polnud ta üldse Keidi nägu ja nii ta seda nime endale ei saanud. Kui järgmine tüdruk hakkas sündima, siis ei olnud jälle nimi Keit meil üldse plaanis. Meie nime variandid olid Kristin ja Karolin ja lisaks veel Kertu või....
Kui ta aga sündinud oli, ei olnud ta üldse sellist nägu, et talle mingi pikk nimi sobida võiks. Siis äkki tulid sellised nimed nagu Kati või Kai.... ja ohhh meil oli ju Keit ka välja mõeldud.
Ja nii nagu Ketliniga, tulime ka nüüd sünnitusmajast koju nii, et lapsel oli juba nimi olemas.

Eile käisime siis ametlikult ka talle nime panemas. Per.büroos kästakse ilusti lapse nimi paberile kirjutada ja allkiri alla panna. Kirjutasin siis ilusti trükitähtedega nime ära ja jäime uhke näoga sinna istuma. Tädi siis klõbistas oma arvutiga ja ütles, et see ei lähe mitte. Äkki te peaks ikka veel mõtlema. Me ei saanud üldse aru, me ei tahtnud talle ju Kolumbus nimeks panna...

Tuli välja, et mingisuguse statistika järgi on Eestis nime Keit pandud umbes täpselt võrdselt nii poistele kui tüdrukutele. Ja kui me ei taha, et keegi tema soos pidevalt kahtleks, siis äkki me ikka ei paneks seda nime.

Selle nime me ikka paneme küll, aga siis me äkki võime talle veel ühe nime panna. Sellise nime, kelle soos keegi ei kahtleks. 5 minuti jooksul leidsime, et kas Kai või Liis. Kuna Kai on jällegi mujal kui Eestis poisi nimi, siis see ei sobinud ju ka.... Nii saigi Keit omale teiseks nimeks Liis.

Kalle ütles, et kui ta hea laps on siis kutsutakse teda Liisuks, aga kui asi ikka kurjaks läheb, siis tuleb Keit ka mängu. Täpselt nagu Ketlin on meil muidu mammu, aga kui ma juba pahaseks hakkan saama, siis ei ole mingit mammut enam....

PS: pildi peal pani Ketlin Keidile teki peale ja "oma kiisu" (mis tegelikult küll Keidile kingiti) talle ilusti kaissu.

magamine

Enne teise lapse sündi oli mul põhiline mure, et kuidas me küll magama hakkame. Teiste käest kuulsin ainult, et ohhh ära muretse, küll see ise paika loksub.
Ja näe loksubki..... Esimesel õhtul kui Keit koju tuli, siis Ketlin tegi natuke kurba nägu, et ei saagi emme kaisus magama jääda. Nüüd on ta aga leppinud, et saab aga emmega kõvasti kalli-kalli ja musi ja läheb nagu suur tüdruk kunagi oma pessa magama. Tegelikult võtab see kõik meil õhtuti umbes tund aega aega, aga see selleks...
Lõuna ajal lähme aga kõik kolmekesi korraga magama. Selleks peaks pisem enne natuke üleval olema, et ikka jääks uuesti magama ja Ketlinile sobiv multikas uinumiseks välja valitud. Tema nimelt valib endale lõunaajal ise multika, mida ta siis umbes 10 minutit suudab vaadata, enne kui uni tuleb...
Ja siis me magamegi kõik koos... Kes kiisu kaisus, kes süües, kes mitte enda valitud asendis.... aga ikkagi magame :))))

PS: Kui meil Kalle öösiti töölt koju jõuab, siis ta üritab ka kuskile meie vahele trügida ja siis magavadki tavaliselt 2 naist tal kaisus.... aga hommikul, kui meie üles ärkame on ta juba ära läinud....

Lotte ja päkapikk

Need 2 kuuluvad vabatahtlikult kohustuslikus korras Ketlini igapäeva tegevuste juurde.
Hommikul kui silmad lahti teeb on esimene asi minna alla akna juurde vaatama kas päkapikk on käinud. Kuna tema lemmikud olid kinderi üllatusmunad, siis pärast kolmandat muna sai minu mõõt küll täis. Ükspäev poes avastasin ma kinderi pisikesed kommid ja õnneks meeldivad need Ketlinile sama palju kui suured munad. Ja ega ma siis ka kade ei ole - 2 pisikest muna korraga... sobib väga hästi. Ja kusjuures esimene pakk pole veel otsa saanud. Igatahes saab päkapikk meie peres sellel aastal küll odavalt hakkama. Kui algul oli sokk ilust esiku akna peale pandud ja minul kommid seal samas kõrval kummuti sahtlis. Siis ükspäev Ketlin avastas, et ta tahaks ka päkapikku näha ja pani soki suure toa akna peale. Hea.. kogu päev ilusti silma all ja ei tohiks ju midagi märkamata jääda.....
Aga saame hakkama :))))))

Lotte filmi on siis kohe järgmine soov kui muna põses on. Makist me seda plaati enam välja võtnud polegi ja nii saab ta selle mängima panemisega väga hästi ise hakkama. Tuleb ainult nuppu 2 korda vajutada ja juba Lotte tulebki. Rääkimata sellest, et mul juba pool filmi peas on. Teab temagi juba päris mitut lauset õigel ajal järgi ütelda... Nii et kui te näete linnas ühte tüdrukut Brunot karjumas, siis see on minu laps :))))

päeva sisustamine

Minu suur austus vähemalt kahe lapse emade vastu kasvab iga päev. Nüüd ma tean, et kui ma kedagi peaks tööle võtma, siis minu esimene valik oleks vähemalt 2 lapse ema. Sest mitte kunagi pole ma pidanud oma iga tegu nii palju planeerima ja ette nägema kui nüüd. Igatahes logistikuks sobiks nad kõige paremini.

Üks päev me näiteks avastasime, et lumi on maha sadanud. Kuna ei saa ju sellele lumele nii väga lootma jääda, siis tuli lumememme kohe tegema minema. Kõige pealt siis pisikesel kõht ääreni täis, ruttu riidesse, vankrisse ja õue. Kui hästi läheb saab ta oma värske õhu laksu enne kätte, kui protestima jõuab hakata.
Nii, sellega on nüüd korras...



Samal ajal peaks suurem igaks juhuks Lotte filmi vaatama. See on kindel tegevus, millega üldjuhul ei kaasne midagi eluohtlikku ;).
Nüüd siis tuleb vahepeal ennast mingi piirini riidesse saada ja siis asuda aktiivset vestlust pidama suuremaga. Seletama talle miks ja mida me just selga paneme ja lasta tal ise siis riietuda nii kaua kui ta viitsib.
Ja mis siis kui lähebki õue saapad vales jalas.... pidigi tema sissepoole jalgadele hea olema :))))

Lumememmega läks küll hästi ja ühel tublil pereemal on ju porgandid ka alati külmkapis olemas. Ei olegi ise vist 10 aastat vähemalt käpuli mööda aeda roomanud ja lumepalle veeretanud....



PS: järgmiseks hommikuks oli lumememm juba nii palju ära sulanud, et oli natuke ette poole vajunud ja kõik hambad olid välja kukkunud.

PS: Lumehelbekesi tegime ka koos Ketliniga. Mina lõikusin ja tema harutas ja kiitis mind :))))

elu kahe lapsega....

Kui esimesed päevad olid väga lihtsalt. Väiksem magas minu arust enamuse ajast. Ma isegi raamatust lugesin, et tunni kohta on nad üleval 3 minutit.
Kuid isegi kui ma väga tahaks, ei ole see elu midagi nii lill :). Millegi pärast on ikka nii, et kui on rahu ja vaikus, siis on... ja kui ei ole, siis on ka kõik asjad korraga.
Soovitatakse pisikese kõrvalt magada, siis kui temagi, aga kui suurem tahab parasjagu samal ajal jänese hüppeid harjutada või supikest süüa?
Või siis jätta söök tegemata... ja nii ütlengi Ketlinile... raamatus soovitati, sul ise külmikust midagi otsida ja tühjas sest soojast söögist :)

Tegelikus elus ärkab väike suure kisaga just siis üles, kui suurem on oma hädaga poti peal valmis saanud ja makaronid pliidil samuti!

Või siis tahab suurem just siis, et teda ka söömisel aidatakse, kui väiksem on sööma asunud ja ise tahaks ka nagu.....

Magama jääda tahavad mõlemad minu kaisus ja nüüd me jäämegi magama nagu päike - kolm pead kõik koos, et keegi ei oleks ilma :).

Ja õues käimine? Kuhu huvitav ma Ketliniga kõnidma peaks? ja mida seal õues üldse selliste ilmadega teha. Tavaliselt oleme niisama koos käruga käinud, et siis kui tahab, siis kõnnib, kui ei taha, siis istub.... aga kahe käruga ju üksi ei lähe kuskile. Nii ma siis paningi Keidi oma vankris magama ja sõitsime Ketliniga tema kärus mööda aeda edasi tagasi :)))... väga põnev!
Tuleks nüüd ruttu lumi maha, siis oleks vähemalt õuetegevust...

Aga oma titat hoiab Ketlin küll väga, tahab koguaeg pai ja kalli teha ja muretseb kui nutab ja on väga abivalmis kui kakat peab vahetama.... peab ikka talle jõuludeks sellise nuku kinkima, kellel on pehmed jalad ja käed, mida ei pea mina painutama... saab tema paremini oma nuku magama panna ;)

Ketlin 2 aastat

Kui vana mammu on?... Selle peale aetakse kõik ühe käes sõrmed harali ja vastu on kaheksa!... või siis kaks kriipsu!

Aga jah muude suurte ja tähtsate sündmuste kõrval jäi Ketlini sünnipäev nagu htkel kuidagi vaikselt kõrvale. Ega ta ise nagu suurt aru ei saanudki, et midagi oleks olnud. Kingituseks sai ta omale Lotte video ja kui küsida,kelle oli sünnipäeva, siis vastab ta et Lottel!
Aga Lotte videot tuleb mul nüüd iga päev vaadata. Õnneks on talle väga hästi meelde jäänud, et üks korraga! ( see kehtib meil kõikide asjade kohta ;) ja nii ma õnneks pääsen tunni ajaga :)



Muidu hakkas ta aga väga tublilt suureks õeks ja peab nüüd enamus asjadega ise hakkama saama. Näiteks söögitoolilt maha saamine. Kui ennem piisas sellest, et tõusta lihtsalt toolil püsti ja ennast nats kõigutada, kui keegi juba teda "päästma" tormas,siis nüüd tuleb sealt ka ise elusalt alla saada....
Riided peab ka kõik ise selga saama ja seljast ära. Nii ta siis pusibki seal, ise korrutades, silt pepu peale, kus silt on?.. silt peab pepu peal olema... pole silti?

Ja kui keegi vähegi vaba on, siis peab talle appi minema, kas siis lihtsalt lamama või päkapikubeebit tudule panema või tema tehtud pannkooke sööma... tule mulle appi!... kuidas sa siis ära ütled....



Meie kinkisime talle pusle, mis juba käib kiirelt kokku. Aga õnneks tundub see ainult minule igav ühte ja sama puslet 10 korda järjest kokku panna :)

paari kaupa...

Kui nüüd arvata, et ma olen viimase nädala niisama maganud, siis ei ole :)))
Ok tegelt olen, aga enne seda ma jõudsin teha mõned kampsunid :)

Alustasin sellest, et tegin korda kogu oma lõngatagavara ja harutasin ilma igasuguste süümepiinadeta üles kõik poolikud tööd.
Ja siis hakkasin kuduma paarikaupa kampsuneid... ikka mõlemale tüdrukule :)
Nii kaua kui saab, käivad nad riides nagu mulle meeldib, eks siis pärast seda ma püüan ma leppida sellega, nagu neile meeldib :)


Ketlini paksu talvekampsuniga ma ükskord juba uhkustasin, ja nii ei jäänudki muud üle kui teha teine veel ;). Teine kampsun oli mõledud uue tita koju toomiseks ja koju ma ta selles kampsunis tõin, mis siis et väljas on 10 kraadi sooja, aga sellega ei olnud jälle mina arvestanud. Ma ikka loodan, et tuleb mõni "jahedam" ilm ka, et ma ikka saaks seda kampsunit kasutada enne kui see väikseks jääb...


Väga optimistlikult asusin ma endale raseda kampsunit kuduma. Ilus suur lill pidi kõhu peal olema. Nagu arvata võis, ei saanud see kampsun valmis ja nüüd pole enam sedagi osa, mis sai.... Selle eest on aga olemas 2 väikest kampsunit :)


See on mõeldud järgmiseks suveks ja hetkel harjutab Ketlin väga tõsiselt mõlemal kapmpsunil nööpide kinni panemist :)

Kuidas Keit sündis

Ma võiks siia peaaegu kopi-peist Ketlinini sünniloost panna... aga peaaegu...
Keidiga oli siis nii:
Pühapäevaks oli meil plaanis minna Raekoja platsile advendi küünlat süütama ja pärast seda Ketlini sõbranna Meriliisi sünnipäevale. Alustasime siis kohe hommikul aktiivselt. Kalle läks koos Ketliniga kimm-kommi (see on kõik kirikuga seonduv tema jaoks) ja mina emaga koos koristama. Riputasin jõulukaunistusi kardinapuu külge, mis peaks olema samaväärne akende pesuga... ja vist oligi :)))
Igatahes kell 12 päeval otsustasin, et äkki ikka ei peaks linna minema...tunni aja pärast otsustasin, et äkki ikka Ketlin peaks nüüd vanaema poole minema hakkama... kell 2 otsustasin, et peaks ämmaemandale helistama, et me vist hakkame varsti tulema... kell 5 helistasin ämmakale uuesti, et nüüd me siis hakkasime tulema ja võtame tema ka kaasa.
Kell 6 jõudisme haiglasse ja kuna ma ei olnud järjekordselt sünnitaja nägu, siis läks Kalle ära :))))
Arst käis ka vaatamas ja mingit optimistlikust tema käik minus küll ei tekitanud.... siin läheb aega ...2 cm :))))
Jalutasin siis mööda tuba ringi ja tegin aegajalt valunägusid ja ootasin 4 tunnipärast toimuvat uut arsti visiiti... Kalle kutsusin ka igaksjuhuks tagasi, et keegi kätt hoiaks ja muidu küsisin lihtsalt ämmaka käest igasugu küsimusi ja mõõtsime valutugevust aparaadiga :)))
Kuskil natuke peale kümmet tuligi arst tagasi ja arvake ära mis ta ütles... 2 cm!!!!!!!!!!
Ma olen kindel, et igalühel oleks sellise uudise peale pisar silma tulnud :(... aga arst küsis ilusti luba veed lahti teha, et äkki siis.... ja äkki siis ka juhtus.....
kümne minuti pärast olid pressid kohal ja 7 cm kah....
Olin veel enne seda jõudnud mõelda, et nüüd siis peaks vist vanni minema ja loodame et ma ei pea seal olema 4 tundi nagu eelmine kord...
Ja siis läks asi kuidagi kiireks... mina ainult küsisin, et mitu korda veel ja kas nüüd on viimane. Ainuke lohutus koguaeg oli see, et tänase päevaga peaks ühele poole saama..... ja kell 23.35 saigi :))))
Ja seda ikkagi tabletiga keele all ja terve armee meditsiintöötajaid kõrval seismas :)

Keit tegi ühe piiksu ja pandi ilusti kõhu peale ja keegi ei võtnud teda ära, kui mina lubasin... umbes poole tunni pärast :)

Minu esimene reaktsioon asjale oli - rohkem mina küll siia ei tule :)... täna tundub juba täitsa ok mälestus, aga ikkagi soovitaks enne järgmist sellist sammu mulle meelde tuletada, et ma ju lubasin mitte tulla.

Kogu selle sünnituse juures oli minu ämmaenad kõige positiivsem asi!
Nimelt oli pelgus kahel korrusel remont ja ülejäänud poolteist päeva veetsin ma ühispalatis :(... enamus arstidel ja õdedel on nii raske elu ja seda tuleb ju kellegi peal välja elada ja loomulikult on kõige raskem veel koristajal :)

Aga antud olukorras on võit ikka palju tähtsam kui osavõtt ja auhinnaga olen mina ikka väga rahul!

mis tita nimi on?

Meie jutukas Ketlin tahab ju ikka teada, et kuidas asjad käivad...
nii on meil emme Krista ja issi Kalle ja mammu Ketlin. Eile rääkisime siis Ketlinile, et tita nimi on Keit...
Täna hommikul kui siis küsisime, et mis tita nimi on, mõtles Ketlin natuke aega ja vastas enesekindla häälega - seelik!

Sest ega ta sellest seeliku ja kleidi suurest erinevusest aru veel ei saa, sest mõni seelik näeb ju välja täpselt nagu kleit ja vahet siis ju ei ole, kumb see nimi on :)

tita nimi on seelik :)

Keit

Ketlini väike õde Keit sündis 03. detsembril, pühapäeval ja veel esimesel advendil kell 23.35
Ta oli 4060 g raske ja 53 cm pikk

Ja nüüd on ta juba kodus :))))

Kuidas Ketlin sündis

Mälu värskendamiseks ja ajaloo huvides tuleks kirja panna kuidas oli.....

Ketlin pidi sündima 10. detsembril. Kuupäev lükkus aga erinevate ultrahelidega 16 välja. Nii et mina olin valmis rahulikult jõulud sünnitusmajas veetma, sest tavaliselt ju nii lähebki.
7. detsembril käisin veel peluglinnas beebi eest hoolitsemise loengus, kus näidati kuidas beebi peput pesta või siis kuidas üldse teda süles hoida. Kuulasin küll ilusti, aga ise mõtlesin, et oma raseda ajuga unustan ma nagunii kõik 2 nädala jooksul ära.
Õhtu poole oli meil veel tihe graafik. Minna uut raamatupoodi vaatama ja kinno pöffi filmi ja lõpetasime õhtu koeraga jalutades. Kodus ei tulnud mul und ja kuna me olime just raamatu Nüüd ma tulen... ostnud, siis leidsin, et on just paras aeg ennast sünnituse teemaga kurssi viia.
Ja siis hakkaski. Mingi imelik valu, mis tuli ja läks täiesti ära ja siis natukese aja pärast tuli jälle jne. Poole tunni pärast ajasin Kalle üles ja ütlesin, et nüüd on küll kahtlane värk ;)... helistasin siis kell 2 öösel oma ämmaemandale, et mina ei tea midagi, aga midagi nagu on :))))
Ämmaemand käskis vanni minna ja kui ma ei ole 2 tunni pärast magama jäänud, siis uuesti helistada. Mingit suurt muutust nagu ei tulnud ja nii ma siis seal vannis lugesin kella järgi valusid ja vaheaegu. Kalle samal ajal pakkis uue raamatu juhiste järgi mulle kotti :)
Kella 4 ajal otsustasime ikka haiglasse minema hakata. Helistasime ämmaemanda ka kaasa ja sõitsimegi. Endal rõõmus nägu peas ...

Haiglas jalutasime sünnitustuppa, Kalle läks magama ja mina kärutasin mingi käruga mööda tuba ringi... omaarust valutades ;)
Arst tuli mind ka vaatama. Mingit lootust ta mulle ei andnud, aga ütles, et sünnitama ma vist ikka täna hakkan. Ämmaemandalt küsisin, et millal siis arst jälle tuleb.... 5 tunni pärast. Siis ma ehmatasin esimest korda ära... mis ma 5 tunni pärast pole veel kaugemale jõudnudki... ja ei olnudki :(

Kalle vaatas ka, et ma teen seal rohkem nalja ja ütles, et ta käib siis mõnel kohtumisel veel ära, et ma ei ole veel üldse sünnitaja nägugi. Ja olgem ausad, kui ma oleks teadnud, mis juhtub pärast järgmist arsti visiit, kui vesi ka ära tuli, siis ei olnud jah.
Pärast seda... kell 12 päeval olin ma aga väga sünnitaja nägu juba. Ämmaemand arvas, et mulle meeldiks vannis olla ja mina arvasin ka nii ;)... aga asi oli ikka minu arust väga taluvuse piiri peal....
Vahid muudkui kella ja loed, et selles tunnis iga 5 minuti tagant... see teeb siis 10 välja kannatamatut valuhoogu.... ja mitu tundi veel läheb...umbes 5... 50 korda veel....

Mingi hetk hakkas aga selline tunne, et nüüd tuleb laps kohe ise välja ja minu käest ei küsi enam keegi midagi.... igatahes otsustasime me minna sünnitustuppa tagasi. Kalle oli nüüd ka jälle koos meiega ja nii nad seal toas mõtlesidki kahekesi kooos ämmakaga, millises poosis mul peaks olema kõige parem olla...

Minul ei olnud mitte üheski ja juba hakkas vaikselt tunne tekkima, et mina lähen nüüd ära ja teie tehke edasi, kui tuli 3 arst keda ma sellel päeval nägin. Arst astus uksest sisse, kääris käised üles ja ütles, et nüüd hakkame sünnitama. Selle peale pandi mulle tablet keele alla, ämmakas lihunikupõlle ette ja voodi lõhuti täitsa ära. Mulle öeldi, kas hingata või mitte hingata ja millise näoga ma seda tegema peaks. Arst ise oli mul peaaegu otsas ja mina küüntega tema käes kinni.... aga ära sündis................

ja siis oli kõik see valu ja vaev unustatud ja kõik oli nii kerge ja ilus jne....
pisike pandi kõhu peale ja näidati kust poolt kuhu poole nüüd silitama peab....

.... ja jne....

teatripisik nukuteatrist

Nii öelda näitlejaks õppinud mees, kes küll väga harva teatris käib, mul juba on. Seega oleks aus kasvatada lapses armastust teatri vastu, eeldades, et tal on midagi isast ;)
Ootasime siis, millal Ketlin kasvab piisavalt suureks, et temaga võiks proovida teatrisse minekut. See tähendab seda, et ta hea meelega vaatab, mis lava peal tehakse ja ei hakka nutma, ega taha ära minna. Kuna ta kodus juba mõne pika multika vaatab lõpuni, siis arvasin, et nüüd on see aeg käes.

Ja kuna Kallel ka mitu sõpra Nukuteatris tööl on, siis olimegi valmis tsuhh-tsuhh-tsuhh etendust vaatama minema. Teel Balti jaamast teatrini laulis ta rõõmsalt rongisõidu laulu ja oli väga elevil kui teatrisse jõudisme.

Saalis istus ilusti oma kohale ja kinnitas mulle, et natuke läheb aega ja siis hakkab!!!
Hakkaski ja ohh seda rõõmu. Kui Ketlinil on hea meel, siis ta vehib kätega ja teeb oma keeles ühte kindlat häält. Tavaolukorras jookseb ta veel lisaks ringi ja viskab käpuli, aga teatris ta selle osa jättis vahele. Etenduse käiguga hoidis ta mind ilusti kursis, et näe ussike ja näe tibud seal. Lisaks naeris ta veel kõva häälega oma lemmikkohtade peal.
Pärast etendust lubati kõigil lastel nukke oma käega katsuda, aga kuna meie olime esimest korda, siis olime ka ainukesed, kellel ei olnud fotokat kaasa, et oma last piilupardiga koos pildistada...

Tagasi teel auto juurde laulis ta jälle rõõmsalt rongisõidu laulu, kuigi seda etenduses ei olnud ja autosse istudes nõudis minult kinnitust, et me seda piilupardi juttu lähme veel vaatama....

Siiamaani käib kodus pisike flaier käes ja räägib kõigile et piilupart oli ja kiisu oli ja kutsu oli ja notsu sõi õuna ära...

Oma pisiku sai ta nüüd sealt küll kätte... ja teatris meeldis talle tunduvalt rohkem kui kinos ;)

lootus kustub viimasena....

Kui Ketlin sündis, siis oli samal ajal PÖFF. Noh nagu praegugi, aga see selleks..... siis ma mõtlesin, et ostan aga hunniku pileteid ja vaatame, mitu filmi ma siis tegelikult ka ära jõuan vaadata. Päris hunnikut ei ostnud, aga 2 filmi jäi vaatamata :))

Seekord aga oli lõvi mu südames, mis ütles, et ohhhh kui Ketlin sündis varem, siis sünnib ju teine ka varem ja mitte ühtegi piletit ma ei ostnud. No aga samas kaua sa siis ikka niisama kodus istud ja päevi loed... hakkasimegi siis tegevust otsima...

Eelmine pühapäev kui vanalinnas jalutamas käisime otsustasime nukuteatrisse minna. Etendus oli küll just lõppenud, aga Kalle koolivend teatridirektor kutsus lahkesti mõni teine päev.. Panime siis plaani neljapäeva :))). Ise mõtlesin, et Kalle siis Ketliniga kahekesi lähevad. Läksime küll kahekesi, aga mina ja Ketlin :)

Teatris käidud.... mis siis veel.... lähme siis kinno. Kuna reedel oli mul viimane arsti aeg ja kino hakkas just samal ajal, siis otsustasime kinno minna täna. Ostsime kõik kommid kaasa ja vaatasimegi kolmekesi Jahihooaega. ..... ja ikka ei midagi.

Homseks on meid sünnipäevale kutsutud......