sõbrannajutud

Ketlini lemmiktegevuseks on nüüd oma keeles jutustada. Seda võib küll täitsa omaette teha, aga teate ju küll mis nendest inimestest arvatakse.
Mõnikord räägib ta siis minuga. Ega mul siis kahju ei ole, ma ikka vastan talle ka ja tal on siis hea meel, aga mingit sügavat sisu nendel vestlustel minu arust ei ole ja ma kardan, et Ketlin saab sellest aru :)

Teine variant mida ta siis kasutab, on telefoniga rääkimine. Ma loodan, et ta ei arva, et suured inimesed kasutavad omaette rääkimise ettekäändel mingi plastmass jublaka kõrva ääres hoidmisega. Kuigi Ketlini pikki telefoni kõnelusi jälgides tekib minulgi mõnikord mõnda eriti uhke telefoni omanikku vaadates selline kahtlus ;)... aga see selleks...

Kolmas ja kõige huvitavam on loomulikult vestlused sõbrannadega. Ja seda just nendega, kellel "sõnavara" sarnane on. Ükspäev käis Ketlinil Leevike külas ja meie Leevikese emaga küll ei saanud aru, mida nemad rääkisid, aga nemad omavahel said küll.
Jaanipäeval käis Ketlin Maibritil külas ja hommikul oli neil väga huvitav vestlus kahekesi kiigel. Ma ei mäleta kumb pika jutu oma keeles ära rääkis, aga teine ohkas selle peale ja vastas meilegi aru saadavalt - ohh jaaa :)

mammule mammu!

Siis kui ma esimest korda rasedaks hakkasin, tulid just Selverisse välismaa maasikad müügile. Lõhn oli neil viimase peal ja sellepärast oli ka neist võimatu mööda käia. Nii ma siis sõin igapäev mammusid, kuni need ka kõhu peal juba nähtavaks muutusid ;). Sujuvalt hakkasimegi kõhuelanikku mammuks kutsuma. Vaimuvaene küll, aga mis siis. Kui mammu, siis mammu.

Nüüd kui mammu on juba nii suur, et õpib rääkima on tema nimi Mammu Ketlin. Ise oskab ta mõlemat nime päris hästi välja öelda, aga eelistab ta mammut :)).

Sellel aastal me Selverist enam maasikaid ei ostnud, vaid käime neid hoopis Nõmme turult toomas. Ikka ülepäeviti ja kilo korraga. Terve tee turule Ketlin siis räägibki, et mammule mammu ja mammule mammu.

Ükspäev oli meil siis jälle turule minek.... Mammud käes oli Ketlin aga nii väsinud, et süüa ta ei jõudnudki mitte ühtegi. Mis siis, et tegemist oli esimeste eesti maasikatega!

kuidas me sobime

Miks on nii, et osad inimesed sobivad omavahel kokku ja osad mitte. Mõnega saad lihtsalt väga hästi läbi ja teisega pead koguaeg pingutama, et kõik hästi oleks. Ükspäev käisime Ketliniga mängutoas mängimas ja Meriliisi ema Merike küsis, et mitmes laps ma peres olen ja mitme Kalle on. Mina olen kõige vanem ja mul on 2 nooremat venda. Kallel on üks vanem ja üks noorem õde. Selle peale ütles Merike et te sobite ju siis nii hästi. Tema kuskil psüholoogia loengus kuulis, et nii pidi olema. Me rohkem eriti palju sellest ei rääkinud, aga umbes nii oli see, et mina olen juba sünnist saati nooremat venda "karjatama" harjunud ja tema jälle harjunud, et tal on vanem õde, kes teda käsib :)))... Nii oleme meie juba sünnist saati harjunud sellise elukorraldusega ja saame hästi läbi :)))



Teise jutu lugesin uuest 9 kuud ajakirjast. Seal üks Tartu Pauluse koguduse õpetaja kirjutas nii:
Kui oleme vabaabielus, siis meie ei ole vabad. Side on habras, me peame väga teisega arvestama, püüdma talle meele järgi olla, nööri mööda käima - side võib katkeda, kui eksin või teen midagi, mis teisele ei meeldi.
......
On tähtis, et abielu on lahutamatu ja peaks kestma surmani. Võib ju olla ideaalseid abielusid, kus ainult rõõmustatakse ja ollakse leebed. Ent enamasti see ei toimi, inimestel tekib ikka eriarvamusi. Riidlemine pole Piibli järgi midagi halba, halb on, kui teineteist solvatakse. Tüli peab liikuma leppimiseni. Aga kui abielu on lahutamatu, siis see annab vabaduse oma seisukohti kaitsta, ka karjuda, nutta, taldrikuid lõhkuda. Me teame, et miski ei lahuta meid, lõppeesmärk on alati see, et leiame taas ühise keele.

Kui ma Kallele selle ette lugesin, siis ta ütles, et see on täpselt nii nagu tema mõtleb. Igakord kui me vaidleme, siis lõpeb meie vaidlus nii, et tema ütleb, et ta nagunii meid kunagi maha ei jäta.
Ja just täpselt nii ma ennast ka tunnen :)))

unejutt

esimesel aastal oli lihtne. Laps tissi otsa ja enne minema ei saa, kui magab :))) Mida lähemale aastalõpp jõudis, seda murelikumaks ma läksin. Kuidas siis nüüd laps magama peaks jääma. Aga mure oli täiesti asjatu. Ketlin ohkas rõõmsalt ja jäi ilusti magama..... lõpuks ometi sai ema aru, et talle ei meeldi süües magama jääda. Nii siis jääbki meie laps õhtuti magama nii, et mitte midagi teha ei tohi või siis ei pea. Lihtsalt pai.... ei mingeid pudeleid, laule, muinasjutte.... lihtsalt peab olema hästi vaikselt.
Ok tavaliselt selle vaikselt olemise peale tuleb minul enne uni peale, aga parem ongi :)))

Päeval magas Ketlin vankris. Nüüd ma hakkasin mõtlema, et tuleks ta sealt ikka enne välja kupatada, kui teine sünnib, muidu ta võib veel asjast valesti aru saada. Kahekesi nad sinna igaljuhul magama ei mahu. Aga kas meie laps, kes on alati õues maganud hakkabki üldse toas päeval magama? Jälle täiesti asjata mure. Kuna ta ikka voodis mingit filmi nõuab ja ma omast käest tean, kui uinutav on telekat vaadata, siis ma olengi talle kalafilmi pildi mängima pannud. Tavaliselt jääb ta magama juba enne kui filmi pihta jõuab hakata. Ja kui keegi üles ei ehmata siis magab 2 tundi ikka :)))

Kolmas asi on meil autosõit. Mõnikord jõuab ta magama jääda nii ruttu, et ma ei jõua isegi poodi sõita. Ja sinna on meil max 5 minuti tee. Aga hommikupoole, ükskõik mis kell, jääb ta alati magama. Tubli tüdruk.
Ükspäev käisime näiteks arsti juures. See ei olnud küll hommikupoole, aga jäi jälle autos magama. Kalle võttis ta autost sülle - ei ärganud. Jõudsime arsti ooteruumi - ei ärganud. Arsti kabinetis vaatas arst Ketlin mure üle - ei ärganud. Isegi torkis teda natuke nõelga - ei ärganud. Võtsime siis magava lapse jälle arsti juures kaasa ja panime autosse tagasi - ei ärganud. Nimelt oli ta meiega enne aias paar tundi "tööd" teinud, kuigi oli juba sellel päeval maganud.
Ükskord enne olen ma temaga niimoodi.... noh ikka siis kui ta juba üle aasta oli .... lõngapoes Narva maanteel käinud. Võtsin autost sülle ja panin poes diivani nurka magama... ja pärast võtsin magava lpse sealt jälle kaasa :)))

Need on ainult positiivsed näited Ketlini magamisest ja ajendatud sellest, et kell on pool kümme hommikul ja ta pole veel üles ärganud .... milline ema rõõm!!!! :)))))