sõbrad...

Vaatasin eile õhtul telekast sõpru. Ja mis ma näen... täpselt minu jaoks :))))
Kui siis Rachel teatas, et tänana väga, aga tema läheb täna sünnitama, siis ma juba muigasin... lähed, lähed.
Ja edasi vaadates oli juba päris lõbus ja tuli ikka väga tuttav ette. Mitte ainult ootamine, vaid ka kogu Racheli=minu käitumine. Kaasa arvatud isegi liiga kõvasti hingamine. Näiteks ükspäev me sõitsime autoga ja ma panin makki järjest kõvemini mängima, sest ma läksin jumala põlema, et kuidas saab nii kõvasti hingata. Täiesti absurde ju.... ma tunnen Kallet 8 aastat ja nüüd äkki hingab liiga kõvasti!

No autot ei või tema üldse juhtida, kui mina kõrval istun, siis on kphe mingi tüli platsis.
Ja ükspäev kui ta oli peaaegu terve päev kodus minu eest igasugu koduseid töid teinud ja siis korra maha istunud... mis te arvate, mis siis juhtus.... ma ütlesin, et mitte midagi sa ei tee..... mille peale ta tegi sellist Rossi nägu ja ütles, et on nüüd küll solvunud.

Et siis ... milleks ärritada draakonit, või mida see Phoebe ütleski....

Igatahes on seal väga hästi ühte väga rasedat naist iseloomustatud ;)

Täna siis on osa, ku Rachel sünnitama hakkab... aga täna nad vist ei jõua veel lõpuni, nii mul on ikka esmaspäevani aega :)))))

ootamiserõõm

ongi nii, et istud kodus ja muudkui ootad. Ma küll vahel mõtlen, et mis mõttega, aga teistmoodi ka nagu ei saa.
Kui tavaliselt on vähemalt aeg teada, mida ootad, siis sünnitama minekuks sulle ju mingit kindlat kuupäeva ei öelda ja mitte kuskilt ei saa ka teada, millal täpselt see aega siis tuleb.
Kui Ketlin sündis, siis esimene märguanne oligi see, kui ta siis ka sündis.
Ma mäletan, et sellel päeval käisime esimest korda Viru keskuse raamatupoes ja nägime seal veel tuttavaid, kellele ma siis rääkisin, nädal enne tähtaega, et mina ei viitsi rohkem oodata. Käisime siis veel kinos ja õhtul hilja koeraga jalutamas. Jalutades veel arutasime, et parem oleks, kui väga jõuluks asi ei kissuks, muidu on kingitustega nii raske, ootab terve aasta ja siis saab kõik korraga ja pidu on ka selline kahe otsaga alati....

Ja siis selle peale ta siis otsustaski tulla...

Nüüd me siis plaanime homme kinno minna... ei tea kas peaks enne Viru keskusest ka läbi minema... koera enam ei ole ja kell 12 võin ma nüüd õhtul üksi jalutada, kui tahan, sest keegi peab ju last ka valvama...

Aga homme oleks nagu nädal enne tähtaega... aga ega ma väga suuri lootusi ei pane küll. Mis siis, et ma koti ära pakkisin, kus kõik roosad asjad sees on :)))))

mammu tahab pannkooki

Ja kui nüüd arvata, et ta tegelikult ka tahab pannkooki, siis nii see ei ole. Tegelikult tahab ta siis arvutist jussikese multikat vaadata ja just seda pannkoogi tegemise oma ja mitte ükskord nagu ma optimistlikult loota võin... ei... ikka 10 korda.

Mammu tahab väike koerake - see käib meil lastekaraoke kohta. Selle laulu leidmisega ma sain veel hakkama. Aga ükspäev kui ta mult nõudis teist pardi laulu, siis seda ma küll ei teadnud :)))

Kus sai on? No ma võin ju täitsa tobeda näoga vaatama jääda, kui ta esitab sellise küsimuse lahtise nõudepesumasina ees, ise nuppe näppides. Aga tuli välja, et sai on number 3 ja number 8 programm, sest need numbrid näevad nagu sai välja.

Ja asi võib lõppeda nutuga, kui mammu tahab vessi ja Kalle talle selle peale järjekindlalt kinnitab, et issi on siin ju ;)... tegelikult ta tahab vett juua ehk jooku nagu ta ise seda ütleb.

Täna lõhkus Ketlin sõrmuste isanda klaasi ära ja kui Kalle koju tuli, siis jooksis Ketlin talle rääkima kuidas onu kukkus maha, käis põmmaki ja läks katki!

Jutukas tüdruk

Hoolimata sellest, et ma just Nüüd ma tulen... raamatust lugesin, et haritud ja rikkaliku sõnavaraga vanemate lapsed hakkavad sageli hiljem rääkima.....
hakkas Ketlin minu arust vara rääkima. Kuskil pooleteise aastaselt hakkas ta kõiki sõna järgi ütlema ja nii see vaikselt läks. Tema lemmiktegevus on laulmine ja luuletuste lugemine. Kui ta nüüd käsu peale ka laulaks, siis jõuluvanaga meil küll muret ei oleks, aga aja ja koha valib ta tavaliselt ise.

Tema lemmiklaulud on kukupai tunni laulud, mida ta siis ka oma äranägemise järgi ühendab...
näiteks ... väike kiisu olen ma, laulan kiisu häälega, kiisu on tulnud kukupai tundi tere tulemast... näu,näu,näu...
Veel meeldivad talle rongisõidu ja mull-mull kalakesed laul. Kui mitte arvestada, et mõned sõnad on arusaamatud ja mõned vahelt ära jäävad, on tulemus tubli 4 ;)

Aga muidu sõnavaras esinevad tal ka mõned teistsugused sõnad...

baanijogurt - banaanikohupiim, kusjuures mustikakohupiim on mustikakohupiim
masasa - vanaisa, kusjuures vanaema on vanaema
emamant - elevant, hoolimata sellest, et ma ikka räägin, et tegelt on see elevant
kirjakarjak - kaelkirjak

ükspäev ütles ta näiteks väga iroonilise häälega - hakkab pihta
või siis eile hommikul, kui ta parasjagu ahjuplaate ahjust välja korjas ja Kalle küsis, et mis teed, siis ta vastas - oota ma teen ära, siis näed!

Just hetk tagasi tuli ta trepist üles ja kui ma küsisin, et kus issi on, vastas ta, et issi ütles head ööd!

PS: igakord kui ma nüüd tahan temast pilti teha, otsib ta mõne mütsi ka endale pähe ja enne pildi peale tulekut vaatab ennast ikka peeglist üle ;)

Ketlini õde

ehheee... ei ole veel sündinud :) Aga kui Ketlinil on ristiema, siis tema tütar on ju Ketlini õde.
Sest just väga õelikult on Ketlin juba Maibriti sünnist saati temasse suhtunud. Kui algul suhtus ta temasse kui lihtsalt väiksemasse ja kellessegi, kes ei oska veel kõike ;)... siis nüüd on ta hakanud oma õe kohustusi väga tõsiselt võtma. Ja tähendab see seda, et aidata, kaitsta ja õpetada teda ...

Ükskord natuke aega tagasi kui me Maibritil külas käisime juhtus seal kõigi muude meid lõbustavate asjade hulgas ka niisugune asi. Maibriti ema läks wc-sse. Maibriti emme hüüdmise peale võttis Ketlin Maibritil õrnalt õlgade ümbert kinni ja suunas ta wc suunas ja ütles ise, et emme seal. Kui ta aga nägi, et Maibrit wc uksest mööda läheb, jooksis talle järgi ja hüüdis ei, ei tagasi ja keeras ta jälle ilusti tasakesi õigele suunale. Nüüd ta enam aga teda lahti ei lasknud, vaid jäid koos wc ukse taha seisma ja Ketlin üritas siis ust lahti teha. Uks lahti, oli Ketlin endaga väga rahul, et tema väike õde ilusti emme juurde juhatatud sai ;)

Täna laulutunnis juhtusid Ketlin ja Maibrit olema korraga. Muidu nad ei käi korraga, aga kuna Ketlin nüüd kaua magada tahab, siis varem me lihtsalt ei jõua...
Tunni ajal ta ikka vahel vaatas, et kõik oleks korras, aga kui tund läbi sai, siis võttis ta jälle oma õe kohustusi väga tõsiselt. Näitas ilusti kuhu tooli peale Maibrit istuma peaks ja keelas kõigil teistel seal istumast. Andis Maibritile mängukoera ja võttis endale kassi. Ja kui me ära hakkasime minema, siis võttis ilusti Maibritil käest kinni ja aitas teda trepist alla.

Loomulikult ei saa jätta mainimata, et Maibrit kõige selle juures Ketlinit väga uhke näoga vaatab :))))

PS: need on Maibriti issi ammu tehtud pildid....

mina ja autojuhiload

Mina ei ole kunagi autosid kartnud ja nii kaua kui ma mäletan, olen ma ka alati autot tahtnud juhtida. Ma ei saanud ju ometi oma kahest vennast kehvem olla ;)
Nii ma siis kõikidelt oma peikadelt ka autosõidu tunde nuiasin. Kõikide ego seda muidugi ei lubanud, aga mõne oma ikka.
Esimene ere mälestus on Sõpruse ja Tammsaare ristmikult, kus sellel ajal vaskpööre tuli teha teisi läbi lastes ja väga kiirelt. Kujutage siis mind ette, seal seda kiirelt tegemas ;)... Sõidad ristmikule välja... lased teised läbi ja kiirelt enne kui punaseks läheb, ka ise sups läbi...

Igatahes lõppes see hästi ja pärast seda kui ma olin aasta aega peaaegu igapäev autoga sõitnud, otsustasin ma autokooli minna :))). Olingi selline õpilane, kes autoga kooli sõitis ja küsis, et kas ta võib vähem sõidutunde võtta, sest kuskilt tuli rahaliselt kokku ju hoida...
Eksamil mind keegi läbi ei kukutanud ;)(see on naiste põhiline süüdistus tavaliselt) ja nii ma siis sain hakata sõitma rahulikult, ilma paanikata, mida öelda politseile, miks lubadeta roolis olen....

Ükskord juhtus aga nii, et ma kaotasin load ära. Tegelikult panin ma nad kindlasse kohta, aga see koht läks meelest ära. Minu arust ma tegin isegi avalduse politseis, et kadusid ära... või jäin vahele, aga seda ma täpselt ei mäleta.... igatahes lubasid polnud, aga sõita oli ju vaja...
Kusjuures mind väga distsiplineeris see korralikult sõitma. Aega läks ja lõpuks tekkis juba lihtsalt loll hasart, et kaua ma niimoodi lubadeta sõidan...

Peaaegu 2 aastat sõitsin, kui ühel päeval näin vahele, kui kõik autod igaks juhuks kinni peeti.....
Politsei küsis küll imestunult, et need load kadusid teil ju 2 aastat tagasi ära, aga minu kinnitus, et ma need vahepeal üles leidsin, aga ei teadnud, et sellest teatama pean, rahuldas neid ka täiesti :))))) Sain trahvi 600 krooni :)))

Kusjuures iga korralik tüdruk oleks ju nüüd oma dokumente korras hoidnud... aga ei... Läksin mina mehele ja teadsin küll, et peab ju kõik dokumendid ümber vahetama. Passi ja pangakaardi ma loomulikult vahetasin, aga load jäid "kahe silma vahele"
Nii nad seal silmade vahel seisid.... jälle 2 aastat... ja see kord ma igaksjuhuks ei oodanud nii kaua kui politsei mind kinni peab, vaid võtsin ennast kokku ja vahetasin nüüd paar kuud tagasi ära.

Kokkuvõte: oma kümne aastasest autojuhistaazist olen ma pool sõitnud väga korralikult ;)

meie uus voodi...

enne kui Ketlin sündis oli meil ilusti meie voodi kõrvale ka võrevoodi sätitud, aga esimene eluaasta ta seal ei maganud. Teisel eluaastal, mis praegu veel käib, hakkasime teda vaikselt ikka sinna magama harjutama... kuna harjutama pidin ju mina, siis ei ole see just kõige edukamalt läinud. Sest perekoolist õpitu põhjal ei ole minul probleemi, kus ta magab :)))... seega magab ta enamus ajast meie keskel. Tekki tal vaja ei ole ja see tähendab, et keegi ei kisu ka minult tekki ära.

Nüüd aga kui peaks ikka vaikselt uuele sünnitusele mõtlema hakkama ja seega ka uuele inimesele meie voodis, siis tuleks leida ju mingi lahendus. Sest hoolimata sellest, et Ketlin magab, meeldib talle näiteks jalgadega jalgratta sõitu läbi une teha... või siis lihtsalt istuli tõusta ja täiesti uues ja huvitavas kohas pikali heita, näiteks üle minu keha - jalad ühel pool ja pea teisel pool. Kui ta selliseid inimkatseid aga beebi peal tegema hakkab, siis äkki on see ohtlik ;)

Küll ma siis mõtlesin ja mõõtsin jne. ja leidsin, et meie voodi koosneb kahest 80 cm laiusest ja ühest 160 cm laiusest madratsist... kusjuures on nad ühe paksused. Aga see ei ole ju veel kõik... ma ju võin need kõik üksteise kõrvala paigutada, aga tuba mul küll selliste mõõtmetega ei ole :))))

Nii saigi kasutusele võetud 160+80 :)))) topelt pesu ja hunnik patju ja noh võrevoodi ka igaks juhuks, kui keegi peaks avaldama soovi seal magada :)

Magamistuppa minnes tundub nagu trapi perekond magaks seal, aga Ketlinil on nüüd palju ruumi jänest hüpata :)

Vaatame siis mis edasi saab ......

kohe algab uus elu....

Kuigi ma peaks ju teadma, et pärast sünnitust ei muutu suurt midagi, aga ikkagi on selline tunne, et enne peaks nagu mingid suuremad asjad ära tegema.... äkki pärast enam ei saa..

Nii saigi meil ülemise vannitoa "remont" ettevõetud :))). Ülemine vannituba oli meil siiamaani selline, kus valgeks värvitud seintega ruumis oli imepisike kraanikauss ja wc-pott. ok pesumasin oli ka.... aga see oli ka kõik. Mina aga käisin juba mitu aastat ja muudkui unistasin. Nüüd see remont tähendaski seda, et mu unistused hakkavad teoks saama. Unistuste hulka näiteks kuuluvad uus pesumasin, kuivati, suur peegel, suur kraanikauss, mingi kapp ja suur pind, kuhu peale saab asju panna :))))
Nüüd on need kõik asjad ära tellitud. Töömehed said kolme päevaga isegi tapeedi ühte seina pandud. Uued lambid laes ja värvitud sein ootab mööblit....
Kokkuvõttes on "remont" siiamaani läinud väga kiirelt ja puhtalt ;)



Teine remont oli meil suures toas. Seal aga unistusi täita ei õnnestunud, sest eelarve ei lubanud ja seega sain ma panustada ainult oma rahakotile ja tööle ;))). See siis tähendas seda, et ma tegin hunniku uusi padjakatteid ja muud nänni. Aga kuna mul töömehi pole ja mina erilise virkusega just hetkel silma ei paista, siis ei ole suur tuba veel nii ilus kui vannituba. Aga ma kohe võtan ennast kokku, sest tähtaeg läheneb ;)

Igatahes me hakkame ju ükskord ometi kodukujunduse võistlust võitma ja selleks peab ju natuke vaeva ka nägema ;)



PS: padjakatete õmblemine võtab ikka tunduvalt vähem aega, kui nende heegeldamine... aga ma pole veel alla andnud ja ükskord ma ühe katte ka valmis heegeldan ;)

sünnipäevakingitus

Mulle kohe meeldib, kui inimesed ütlevad otse ja keerutamata mida nad sünnipäevaks tahavad. Ja nii oli mul hea meel, kui Meriliisi sünnipäevakutset lugedes, seal kirjas oli, et .........Kui soovid teha kingitust, siis ootan SINU DISAINITUD LAPIKEST MINU TEKILE ! (20 X 20 cm)

Ei ole midagi mööda poodi niisama ringi tuiamist ja välja mõtlemist, et mis tal küll olemas võiks olla ja mida mitte. Veel vähem meeldib mulle, et kui teinekord otse küsida, siis öeldakse sulle, et ohh pole midagi vaja ja tulge niisama. Kokkuvõttes tähendab see ikkagi mööda poodi tuiamist.... aga see ei ole ju see jutt praegu.

Nüüd ma siis pidin ainult välja mõtlema, millist lapikest ma teha tahaksin... kududa, heegeldada, õmmelda.... ja kuidas ma ainult selle lapikese paljalt viin. Aga see mõtlemine oli juba puhas nauding. Nii ma siis oma tegemata lõngade kotist otsisingi roosad lõngad üles, valisin 200 ruudu raamatust lille ja meenus ühest filmist nähtud t-särk ja minu kingitus oligi valmis.
Minule minu kingitus igatahes meeldis ja ma teen kohe Ketlinile ka sellise pluusi ;)

Aga sünnipäeval teiste lapikesi nähes oli mul lausa kade meel, et keegi on sellise laheda sünnipäevakingisoovi peale tulnud.... ja just oligi nii, et kes oli heegeldanud, kes kudunud, kes lihtsalt väga laheda riide leidnud :)))))

PS: turvahällis ei ole meie uus beebi, vaid vana ;)

kuidas olla viimase peal rase ;)

Mõõtsin just oma vööümbermõõdu ära ja sain 112 cm. Ma olen täiesti kindel, et ma mitte kunagi enam ei suuda sellist mõõtu saavutada.... või muidu. Lisaks sellele vaatasin ma ennast täna istudes peeglist ja mulle tundus, et ma olen nagu Borati sõber ainult pingul ;)... ja see ei olnud just kõige nauditavam pilt.

Nii et järgmine kord kui ma rasedaks jään, kavatsen ma ainult 5 kilo juurde võtta ja olen väga ilus ja peenike rase!!!....järgmine kord :))))

Peale selle ei ole ma ju haige vaid ainult rase, aga sellest hoolimata ei ole mina isegi haigena söönud ära nii palju tabletee kui praegu. Isegi Ketlin ütleb juba telekast tuleva ravimireklaami peale, et emme rohud!
Ja mulle üldse ei meeldi mingit rohtu võtta... aga näed nüüd...
Paracetamol - algul peavalude ja nüüd seljanärvivalu vastu.
Rennie - minu lemmik - kõrvetsite vastu, millest ma ei enne ega ka pärast rasedust ei teadnud mitte midagi.
Magneesiumi tabletid - siis kui jalust nõrgaks võtab ;)
Selle aja jooksul on mul teisigi nii ennast kui meest rõõmustavaid karbikesi ja pudeleid olnud, aga kokkuvõte - ma ei ole ju üldsegi mitte haige :))))))

Kui nüüd tabletid ja hiiglaslikud mõõdud kõrvale jätta, siis jääb järgi veel hunnik laiskust ja mitte midagi teha tahtmist, mis väga selgelt koduses majapidamises silma torkab, aga noh.... ma pärast teen ja Kalle on ka viimasel ajal tubli olnu, kui ta kodus on ;)
Kusjuures täna ma pidin koristama :))))))))))))

PS: pilt on minu arust puhas petukaup, aga seda ju nimetatakse profitööks... Annika tegi ;)

potil käimise lugu

Kuigi kõige muuga mul olid omad nägemused ja kindlad eesmärgid, siis lapse potil käimisega polnud. Ei olnud mina see inimene, kes just ärganud beebi potile paneks ja siis rõõmustaks, et näe kui tubli. Kui nüüd päris aus olla, siis ma ükskord ka proovisin, aga lõppes see pulksirge karjuva lapsega ja sinna see jäi. Lugesin, siis kuskilt, et mõtekas on see tegu siis, kui laps ikka ise ka aru saab, mida ja miks ta teeb. Nii siis võtsime selle teema uuesti üles suvel, et poolteist aastat vana ja ... noh hea paljas laps nagunii õues ringi jooksmas, äkki hakkabki potil käima.
Saime siis näha nii märga liiva, kastetud muru, aga ka imetlusväärset pidamist... aga potist oli asi küll väga kaugel.
Ükskord sügise alguses kingiti meile kommikarp. Tegime siis lapsega "diili", et saab iga pissi eest ühe kommi. Kuna ta suur kommi sõber ei ole meil, siis 3 päeva oli hommikuti huvitav kommi süüa ja pissida, aga neljandal päeval enam mitte...
Samas oli nagu algus tehtud ja kui nüüd ikka tabasid õigel htekel küsida, siis saime juba tõelistest tegudest ka rääkida.

Nüüd oleme siis jõudnud nii kaugele, et mina kogun kuivi mähkmeid ja Ketlin käib poti peal. Alati ei käi ka, siis kui on õues või mänguhoos... aga see on ikka väike asi võrreldes meie edusammudega.

Siiamaani oli sissejuhatus... nüüd alles tuleb lugu :)))))))

Käisime meie ükspäev teiste sõpradega mängutoas mängimas. Korra Ketlin isegi ütles, et kaka tuli ( see tähendab, et tegelikult ei tulnud, aga kohe võib nüüd tulla) ja läksimegi koos jooksuga vetsu poole. Natuke aega istus potil, siis tõusis püsti, panin püksid jalga tagasi ja ütles - ei tulnud. Läksime aga siis edasi mängima.
Kui me ära hakkasime minema ja parasjagu garderoobi läksime, oli keegi sinna põrandale oksendanud. Garderoob oli küll emasid täis, aga keegi ei teinud sellist nägugi, et tema laps oleks sellega hakkama saanud. Mina oma suure kõhu ja sülesoleva lapsega ütlesin ainult järgmisele tuttavale sisenevale emale, et see siis mängutoatädile ütleks, et siin oleks vaja natsake koristada...
Mängutoatädi andiski talle paberi, et koristagu siis ise. Aga noh teada on ju kui emotsionaalsed on noored emad ja juba tuligi järgmine tuttav ema, kes juba ukselt hakkas rääkima, et näe mis emad siin koos on, et ei pane tähelegi oma lapse tagant ise koristada. Tema käis just peldikus ja keset WC-d on lastepott ja kaka sees. Mina, kes parasjagu Ketlinile saapaid üritasin jalga panna, vaatan, et tal püksi nööp ja lukk on lahti ja minu küsimuse peale, et kas sina tegid kaka, vastas ta rõõmsalt... suur kaka tuli!!!!!
Noh ega ma nüüd oma lapse kakat nii hästi ka ei tunne, aga seda moodi paistis see nüüd küll ja samal ajal kui mina tema järelt koristama läksin oli ta veel rõõmsamalt garderoobis seletanud, et pühkis ära ka ja ikka suur kaka tuli!!!!

Kalle ütles, selle jutu peale, et tema ka püüdis pidevalt oma vanemaid millegagi üllatada, aga kas ta selle jaoks salaja ise poti peal just käis... seda ta ei mäleta :)