kolisin ära...

targem annab järele ja ma kolin lihtsalt ära siit :).... ja raske arvata kuhu.... sinna kui kuhu teisedki.... siia

kuidas me sööme

Kuna minu kodus tegi kõigepealt ema süüa ja siis hiljem vanaema, piirdusid minu toidutegemise oskused ellu astudes kookidega :) Ja küpsetada meeldis mulle kooliajal hirmsasti.
Aga mingil hetkel on sul äkki elukaaslane, kes õhtuks sooja sööki tahab. Suur oli siis minu ehmatus, kui esimene nn peika minust poole kiiremini kartuleid kooris :).

Mis mul siis üle jäi, kui hakata õppima ja proovima ja kokaraamtuid kokku kuhjama. Ja nüüd olen ma jõudnud nii kaugele:

Kui sul on mees ja lapsed, siis ei pääse kuidagi sellest, et igaüks vaadaku ise mis sööb. Ja üks kaheaastane tahab korraliku sööki ja iga päev.
Hommikuti on meil kas puder - kui ma olen hommikul tervislikult häälestatud. Selleks on mul täpselt meie perekogus välja arvestatud 1 kl veet + 2 klaasi piima + 0.5 tl soola + 1 tass helbeid. Mina, kes pole elu sees putru söönud, olen jõudnud nii kaugele, et ma olen nõus sööma rukkijahuputru. Manna putru ka, aga see ei lähe arvesse. Ja see on esialgu kõik.
Kui ma putru ei tee, siis me sööme krõbinaid - praegu on meil hitiks Nestle jänese krõbinad :)
Laupäeva hommikuti teen ma ilma rasvata ülepanni pannkooke ja neid sööb meil Kalle näiteks vähemalt 5 tükki, korrates igaühe juures - see on viimane.
Mõnikord on meil pidulik söök ka. Siis ma teen omletti ja kaunistan ja mässan, aga seda juhtub harva.

Lõunasöögiks on meil mingi piimatoode :))). Kuna hommikusöök on meil mõnikord alles kell 12, siis lõuna on meie peres kerge :)

Õhtusöök on meil siis soe söök. Ja mina teen 90% söökidest ilma kokaraamatuta. Lihtsalt vaatan sealt mingi idee ja siis teen ikka nii nagu mulle tundub. Ja ise ma ei kurda, Kalle ei kurda ja Ketlin ka ei kurda :))). Tavaliselt alustan ma söögitegemist külmutuskapist ja midagi seal ikka on. Ja kui midagi ei ole, siis sobivad ka makaronid ketshupiga. Need siis eriti Ketlinile ;)

Aga ikkagi ma mingeid imesööke ei tee. Näiteks pardiliha veinikastmes. Selleks on teised inimesed ja mina olen nõus neile maksma selle eest kui nad seda teevad.

Ja kooke ei ole ma ammu enam küpsetanud, kuigi ma ikka mõtlen, et võiks ja peaks. Nii kaua kui Selveris müüakse kräsupead ja pannkoogitorti, siis sellega saab minu magusaisu enam kui rohkem rahuldatud :)))

täiesti tavaline päev

Vahelduse mõttes võiks panna kirja ühe päeva, et pärast ei oleks nii, et vot sellist asja ma küll ei mäleta :)
Teisipäev:
See ei ole küll väga tavaline päev, aga ikkagi...
Mina teen silmad lahti kell 9. Nüüd on täpselt 15 minutit aega Liisule süüa anda. Väikese nihverdamise peale teebki ta silmad lahti on kohe valmis sööma hakkama. 9.15 magab ta jälle ja mina jõuan nüüd dushi alla minna. pool kümme tõstan magava ketlini alla teleka ette pissipoti peale. Sealt edasi tuleb ta tõsta laua äärde sööma. Kus ta peab siis üksi hakkama saama. Nüüd on ka Liisu üles ärganud ja tema hoomkused iluprotseduurid võtavad koos uue kerge einega peaaegu kümneni aega. Samal ajal püüan ma ise ka midagi süüa. Siis tuleb panna Ketlin riidesse ja lükata õue, siis iseennast ja kõige lõpuks Liisu.
10.15 hakkame kukupai tundis sõitma.

Peale kukupai tundi lähme kolmekesi poodi ja kuskil kell 1 jõuame koju. Kui hästi läheb, siis liisu magab ja Ketliniga saab joonistada ja midagi natuke süüa.
Kuskil kell 3 hakkame kõik kolmekesi lõunaunne minema ja viie ajal jälle ärkame.

Siis vaatab Ketlin tomi juures ja mina teen süüa ja tegelen liisuga. Näiteks samal ajal. või siis liisu viriseb, kui ma kartuleid koorin.

Kell 6 on meil õhtusöök, kuhu issi tavaliselt ei jõua, aga meie oleme liiga nälja et oodata ;).... ja siis on edasi on meil tavaline "mängimine", kus igaüks mängib ise või teeb nägu, et ta mängib kellegiga koos.

Kui juhtub olema vannipäev, siis issi vannitab mõlemad lapsed ;)...
ja kuskil 23.30 lähme magama. See tähendab tavaliselt, et mina ja lapsed lähme ja kuskil kaksteist on Ketlin viimane kes magama jääb.

Või siis täna:

ma hakkan kohe ööst pihta. Kui kell 12 öösel oli Ketlin magama jäänud, tegi Liisu, kes oli maganud vahelduva eduga kella 8 saati, silmad lahti ja ei pannud neid enne kinni kui pool neli hommikul :))). Siis kell 6 otsustas ta jälle üles tõusta, sest teda häiris miski tema ninas ja magama jäi jälle kell 9. Kui keegi tahab, siis võib mu magamisetunnid vahepeal kokku lugeda ;).
Kell 10.30 ärkas üles Ketlin ja kuna ta ka Liisu üles äratas, siis ma arvasin, et nüüd on õige Liisul õues magada. Õnneks oli Kalle ka piisavalt väsinud, et kuhugi hommikul vara tormata ja koos sõimegi siis kell 12 hommikusööki :)

Kell 1 läksin mina Liisuga võimlema ja Ketlin issiga tööasju ajama. Kell pool neli jõudsime koju tagasi ja sõime lõunat. Kell neli läks Kalle tööle ja Ketlin hakkas kurvastama. Viisin ta üles voodisse, kus ta minul käskis ära minna ja ise siis üksi magama jäi. Kusjuures esimest korda elus. Liisu jäi ka pärast võimlemist magama... ja nüüd nad siis magavad kahekesi siiamaani...

Arvestades minu möödunud öötunde, peaks ma ju sama tegema. Aga keegi peab nüüd õhtusööki tegema minema ju....

kaisuloom

Meil on siis tegemist kaisuloomaga. Tema tahab magada ainult kitsastes tingimustes ja soovitavalt hästi minu lähedal. Kõige meelsamini magab ta turvahällis ja nii et kombe oleks ka seljas. Ma tean küll, et niimoodi käkras ei ole eriti soovitav tal magada, aga magav laps on ju kõige parem laps :)

Vankrisse panin ta algul ilusti teki alla, aga millegi pärast talle ei meeldinud nii. ahaaa.. liiga palju ruumi. Võtsin, siis tallinna-paki-magamiskoti ja toppisin liisu sinna sisse ja tõmbasin nöörid ilusti kinni. Väga hea, piisavalt kitsas, et rahulikult 3 tundi magada.

Kolmas magamise variant on meil öösel voodis. Selleks tuleb kõige pealt kõht täis süüa ja siis rahulikult tissi padjana kasutada. Ja proovi siis patja röövida. Kohe ärkab üles ja protesteerib. Mõnikord öösel ei taha isegi süüa, lihtsalt nõuab oma patja. Noh ja kui proovid teda siis oma voodisse panna. Seal võib küll keegi teine magada, aga mitte meie kaisuloom.

kuidas veeta laupäeva...

Liisu-miisul ehk Keidil tuli nädal pärast sündi küll osa nabast ära, aga midagi jäi nagu alles. Nüüd kui käisime perearsti juures, anti saatekiri kirurgile, et vaadaku üle, mis see on.
Helistasin siis ja sain aja 1. veebruariks :))))

Helistasin siis igaks juhuks ka oma lasepolikliinikus töötavale arstist tädile ja tema soovitas ise lastehaigla vastuvõttu minna. Et seal on valvekirurg ööpäev läbi olemas ja nad vaatavad üle ja on endal rahulikuma olla.
Täna hommikul (loe: kell 1 päeval, aga see on teine teema) läksimegi siis näitama.
Kirurgiks, kes meid üle vaatas, oli juhuslikult üks tädi sõbranna, kes meie peret ka tunneb... ja ütles siis, et tulge tunni aja pärast tagasi ja me lõikame selle asja tal sealt ära. Nagunii peab seda varem või hiljem tegema. Sõitsime siis autoga ringi ja olime tunni aja pärast uuesti kohal.
Jälle võtsid meid seal ülisõbralikud töötajad vastu ja paigutasid palatisse. Liisule toodi haigla riided, pandi voodisse ja kärutati operatsioonile. minu arust mingi viie minuti pärast toodi ta tagasi ja silmad olid ka juba lahti. Ise pidi narkoosis olema....
Natuke pidime ootama, enne kui näljast nõrkenule süüa tohtis anda. (iga ajamõõdu natuke küsisin ma igaks juhuks üles, sest nende pikkus kõikus 5 minuti ja poole tunni vahel).
Sõi siis kõhu paksult täis ja jäi magama. Arst tuli mingi tunni aja pärast vaatama ja ütles, et kui üles ärkab ja normaalne on, siis minge koju.
Natuke nihverdamist ja normaalses olekus Liisu sai üles aetud ja koju tuldud.

Aeg: 2 tundi ja 40 minutit.

Ja kõik inimesed keda ma selle aja jooksul nägin ainult neratasid olid väga, väga sõbralikud.

Ketlin oli selle aja Kallega mängutoas ja pissil ei käinud, ainult puuks oli tulnud!