näete jah.... söögijutt

Täna oli meil väike titekokkutulek ja näete ise, mis juhtus. Kusjuures mul oli Ketlini jaoks eraldi söök ka kaasas! aga ma ei jõudnud sellega lihtsalt nii ruttu kohale.


Teine jutt....
See on meie peres vist pärilik. Mina ei ole mitte kunagi söögiisu üle kurtnud. Ja söömine kuulub kindlasti minu lemmiktegevuste hulka. Vahel lihtsalt tuleb süüa lahjemaid asju, et asi käest ära ei läheks. Aga ükskõik kus süüa pakutakse, mina olen peaaegu alati nõus sööma. Sama jutt on ka Kalle kohta. Ja Kalle on nõus ära sööma kõik mis talle ette antakse. Kodus ma peangi näiteks tegema nii palju/vähe süüa, sest kõik mis ma teen, süüakse ära.
Täna tegin lõunaks söögi, arvestusega, et ka Ketlin saab ilusti sooja söögi. Kõigepealt päästsin Kalle tassist Ketlini viimase piimatilga. Aga kiirelt tühjenevat panni ma päästa ei suutnud. Imestunult, et mida nüüd Ketlin sööb, vastas Kalle et piima :).... Nüüd ma siis kuulengi, kuidas meie väike Ketlin sööb krõbinaid piimaga.

Õnneks läheb ta kohe vanaemajuurde, seal saab ikka kartult ja sousti. Nii head isu kui Ketlinil on, tuleb ära kasutada ju :)

kotijutt

Mulle üldse ei meeldi kotid. Ja see on mul päritud, sest näiteks rahakotti ei ole minu emal vist ma arvan mingi 25 aastat kindlasti olnud. Raha on tal käekotti erinevatesse vahedesse "peidetud", et varas ei saaks ühe korraga kõike kaasa võtta. Ma arvan, et sellepärast.
Minu raha on taskus, mitte ühes vaid mitmes. Ja alati on suur rõõm, kui ma mingeid pükse või jopet pole kaua kandnud, siis sealt seest raha leida. Pesu masinasse panna on ka sama hea, nagu saaks tasu pesemise eest.
Nüüd kus minu kuu sissetulek on ikka väga kõvasti alla väljaminekute, oli suur rõõm eelmise suve riideid kapsit välja otsida ;)

Peale raha on mul alati kaasas ka kaardid ja autodokumendid. Need on mul kilekaante vahel ja ka taskus. Telefoni mul alati kaasas ei ole, sest see ei mahu alati taskusse :)

Nüüd kus mul on laps ei saa eriti tihti niimoodi kodust välja minna. Ok kooli ei saa ka tavaliselt nii minna, aga koolis käies oli mul väike vihik pastakas selle vahel kaasas. Kui pastakas tee peal ära kadus, siis ma pidin lihtsalt koolist uue ostma :)
Ok... Laps..... Ketlinile tuleb kaasa võtta ainult hädavajalikud asjad. Nendeks on 2 mähet, käterätik, vahetusjalanõud, veepudel ja söök :))) - see on meie lapse peaaegu miinimumini viidud nimekiri. Mänguasju ma enam kaasas ei tassi ja vahetusriideid, nagu esimesel aastal, ka mitte.



Nii ma siis tassisingi ilusti Ketlini asju enda kotis, aga nüüd on ta piisavalt suur tüdruk, et ise oma mähkmeid tassida. Selleks valis ta poest endale ilusa pardiga koti, mis mööda maad ei lohise ja sinna sisse mahub 1 mähe ja veepudel. Kui on vaja kingad kaasa võtta, siis ma pean pudeli taskusse panema. Ja söögi kohta võib vabalt paar lugu altpoolt lugeda :)

Aga on ka elus olnud selliseid aegu, kus mul olid kotis kangajupid, mõõdulint, käärid, nuga ja kruvikeerajad. Kosmeetika vahendeid ei ole ma küll vist kunagi kaasas tassinud. Ja ei tee vist nii kaua, kui ma peeglist vaadates leiaks, et ma mingit imet seal teha suudan ;)

Peale selle on Ketlini lemmiktegevus koti sisu välja puistata ja nii peab ka valikut piirama. Tõe huvides olgu öeldud, et ta täna seal "nukumadratsi" leidis ;)

imelaps

Kuna Ketlin on meie pere esimene laps, siis loomulikult ei ole ta mitte midagi vähem kui geenius. Mõnikord me siin kodus arutame, et huvitav, mis eriala Ketlin võiks valida ning igakord jõuame samale järeldusele. Nii andekate vanemate laps nagu Ketlin võib olla ükskõik mis alal maailma parim. Laulja ja balleti tantsija karjääris Kalle vahel natuke kahtleb, aga samas ütleb ta et ahh mine tea, äkki üllatab meid veel ;)

Seega oli meie üllatus suur, kui Ketlin 6-kuustele mõeldud mänguasjadega 6-kuuselt midagi muud teha ei osanud kui vastu maad taguda. Veel suurem oli üllatus siis, kui ta ka aastaselt muud teha ei osanud..... Ja näe... vahepeal on Ketlin peaaegu 1,6 aastaseks saanud, aga ei midagi.

Ahh, et millest jutt. Näiteks puzzlematist. Loen mina ajakirjast, et oi kui pisikestel on puzzlematt lemmikmänguasi. Kõik mida Ketlin sellega praegu teha oskab, on lahti kiskuda, suvalise tähti proovida suvalisse auku täiesti edutult toppida ja läbi suuremate aukude kuku hüüda. Aga äkki see ongi see, mida imelapsed teha oskavad ja teised ei oska sedagi? Äkki need, kellele veel puzzlematt meeldib ainult püherdavad seal peal?

Teine mänguasi on klotsitigu, mis on mõeldud alates 6-kuust ja kingiti Ketlinile kui kellegi lemmikmänguasi. Ketlinile ona klotsitigu ka alati meeldinud. Näiteks algul "laulis" see iga hingamise peale, kuni teo kere "kaduma" läks. Ja Ketlin oli valmis kogupäeva tigu laulma kõigutama. Seejärel õppis ta teo keret raputama, mis tegi suurt müra kui 10 palstmassklotsi sees kolisesid. Edasi õppis ta teoseljakaant avama ja sealt klotse sisse ja välja panema. Kuskil aastaselt oskas ta ka minu näpu järgi õiget klotsi õigesse auku panna, mis peaaegu pooltel kordadel ka edukalt lõppesid. Täpselt samas kohas oleme me ka praegu. Ise ei oska ta küll ühtegi kuju vaadata, veel vähem, siis neid õigesse auku panna. Aga äkki geeniused ei peagi selles vanuses rohkem oskama. Ja see, et tigu on 6-kuust mõeldud tähendabki lihtsalt kui ilusa värvilise asja imetelmist.

Ja ega siis geeniust ei tohigi väga tagant torkida. Äkki tuleb tast hoppis kergejõustiklane ja olümpiavõitja. Sest võidujooksu, kus võistlesid Mirtel, kes eriti ei oska veel kõndida, Leevike, kellele üldse vist sport ei meeldi ja Maria, kes ei pannud üldse tähele, et võistlus oli, Ketlin igatahes võitis!....

kopp-kopp

Pisikesed on ikka õnnelikud küll. Iga hommik on neile nagu uue elu algus, sest nende haugi mälu juures suudavad nad iga päeva nii siiralt sama asja üle rõõmu tunda, mille peale mina juba ammu haigutaks. Samas ei tea sa ka igal uuel hommikul, mis nende tänase päeva lemmik võiks olla ja kas see neile ka homme meeldib.

Nii meil on näiteks tadaad täitsa unustuse hõlma vajunud ja pole juba nädalaega vist kuulnud mingit soovi nende vaatamiseks.
Ja loomulikult peab see ju olema millegagi asendunud ja selleks on meil karaoke.

Mitte ealeski ei ole minule mingisugune karaoke meeldinud, aga kuna ma mitte ühegi laulu sõnu peast ei tea ja lapsele peab ju laulma, olin ma valmis tooma selle ohvri ja Ketlinile titekaraoke plaadi ostma.

Esimesed kuud ma ikka aegajalt viisakusest laulsin ja tema viisakusest natuke kuulas, aga see oli rohkem nagu sõnatu leppimine ja austus minu vastu..... kuni eelmise nädalani.
Käis mingi krõps ja laps käib mul järgi kopp-kopp ja kopp-kopp. Nii meil siis ketrabki plaat pidevalt (1 korda päevas on ka palju, aga nii vähesega Ketlin juba ei lepi). Õnneks ei ole see, kas mina kaasa laulan eriti oluline ja nii ma olen sellest nüüd loobunud aga see sünteka vinin ei ole eriti nauditav taustamuuiska ikkagi :)

Esmaspäeval laulutunnis oli õpetajal riiulis kõige alumine seesama karaoke plaat.Kui siis Ketlin seda märkas ei saanud ta muud kui käia õpetajal järgi ja nõuda kopp-kopp.
Hea et Ketlinil tõlk kaasas oli, kes õpetajale lahti seletas, et kopp-kopp on põdramaja laul. Lastigi siis tema suureks rõõmuks, kui tund läbi talle kopp-koppi.
Väikese inimese rõõmustamiseks on vahel vähe vaja :)

Ootame ja vaatame millega siis Ketlin meid järgmine nädal "üllatab"

minu lapsel on kõht täis ;)

Ükskõik mida sa ka oma lapsest kellegile ei räägi, kui keegi seda ikka ise ei näe, ei usu ta seda nagunii.
Ma võin ju siin uhkustada, et minu laps magab 3 tundi, aga kui keegi seda näinud ei ole, siis ma võin vabalt ka tavaline kehkenpüks olla, kellel laps tund aega päevas ainult magab.... aga see selleks.

Ükskord ammu läksime me esimest korda Mirtelile külla. Ketlin oli just ilusti kodus kõhu täis söönud ja niimoodi ma ka külas ütlesin. Viisakuse pärast pakuti ikka Ketlinile ka melonit ja arvake ära mis siis juhtus. Ketlin sõi ära enamus melonist. Ingrid veel proovis viimaste tükkide juures öelda, et juustuga on see lõpp hea.... aga juba olid ka need viimased tükid Ketlini suus. Siis kui Mirtel üles ärkas ja Ingrid mõtles, et oleks tore, kui ta nüüd natuke sööks ja ega ometi Ketlin rohkem midagi ei taha.... siis söömine nägi välja nii .... üks amps Mirtelile ja teine endale.

Järgmine kord hakkasime me esimest korda Leevikesele külla minema. Ausõna oli Ketlinil kõht täis. Õnneks oli Mirteli ema hoiatanud, et ei tasu mind uskuda ja juba natukese aja pärast istus Ketlin rõõmsalt Leevikese toolis ja ajas head paremat suust sisse. Leevikese ema aga muudkui käis külmutuskapist uusi sööke näljasele lapsele otsimas...

Täna käisime Leevikese ja Mirteli ja Mariaga mängutoas mängimas. Kuna mängutuppa minemise eelneva aja oli Ketlin veetnud oma söögitoolis erinevate hõrgutiste sisse ajamisega, siis loomulikult ütlesin ma, et Ketlinil on kõht täis. haaaa-haaaa.
Ketlin oli esimene, kes näljase näoga nämm-nämm (nagu nukitsamees filmist - mul tuli see näljane muinasjututegelane meelde) lusikat vahtis, kui Mirtel ja Leevike sööma hakkasid.
Ma arvan et vähemalt pool Mirteli ja kolmandiku Leevikese sööki sõi ta ära. Maria toodi ka kõrvalt vaatama, et vaata kuidas teised söövad, aga tema ei läinud õnge.

Pärast käisime Ketlinit kaalujälgijate juures kaalumas - koos kingade ja muu riietusega oli ta 11,8 kilo!

Kusjuures mõnikord on nii, et Ketlin ei söö päev otsa peaaegu mitte midagi.... aga kes see seda nüüd usub? Leevikese ja Mirteli emad igatahes mitte. Aga samas nad juba oskavad arvestada, et kui kutsuda Ketlin kuskile peab olema ka süüa!

aiaomanik

Kunagi ammu kui ma veel "noor" olin, lugesin ma horoskoobist, et mulle meeldib maa sees songerdada. Sellel ajal ma olin täiesti kindel, et see ei lähe nüüd küll minuga mitte kuidagi kokku. Igasugune aiatöö oli viimane asi, millega ennast lõbustada. Aga noh, aega läks ja nüüd mul on siis aastaid olnud oma aed. Aed on täpselt nii suur, et mitte ühelgi teisel majaomanikul ei ole nii väikest. ja seega käib tavaliselt minu jõud ilusti aiast üle. Kui ei käi, siis tuleb ja teeb minu ema kõik kihku-kähku korda, aga see on üks teine jutt.

Oma aia olen nüüd teinud nii, et seal oleks võimalikult vähe vaja teha, aga ilus oleks. Muru on täpselt nii palju, et 15 minutiga ära jõukas niita. Lille/põõsapeenrale pannud kasvama sellised taimed, mis vajavad ainult kastmist ja imetlemist ;) ja sibulad ja salati panin potti, et rohima ei peaks ;)

Aga kevadel on ikka mõnus küll, kui esimene asi õitsema hakkab, siis muudkui istuks ja vaataks. Nii ma siis istun ja vaatan oma hapude kirssidega, mis linnud tavaliselt ära söövad, kirsipuud. Meie kõige esimest õitsejat sellel aastal.

PS: Minu eelkasvatatud lilled pottide sees hakkavad ka juba ilmet võtma.... küsimus on ainult, kas nad ikka see suvi õitsema jõuavad ;)

uus müts, tadaad ja pildistamine

Ketlinil on juba oma lemmiktegevused. Päris hästi minu lemmikutega need kokku ei lähe, aga see selleks.
esimene: rahakotist, mida minu puhul esindavad kilekaaned, kaaritde ja dokumentide välja kiskumine. Seda tegevust võib ta lõputult korrata ja kilekaasi nõuab ta kohe, kui näeb neid, näeb mu kotti,kus need see on või lihtsalt tahab mu taskuid näha :) Tavaliselt ei vali ta ei kohta ega aega selleks ja poes tuleb olla väga ettevaatlik, kui sa ei taha just kassas kisava lapsega maksmisele lisaks tegeleda. Ma nüüd tegin talle petuka ka, panin ühte suvalisse rahakotti mittekasutuses olevad pangakaardid ja esilagu läks see loosi küll.... vaatame mis edasi saab.



teine: teletupsud. Nüüd on meil ka juba 1 päris oma dvd plaat ka ja sellega on ta nii kaugele jõudnud, et selle paneb ta nüüd ise masinasse. Õnneks on meil nüüd selline telekas, millel ei ole üthegi nuppu, nii et näha tal tadaasid veel ise ei õnnestu. Sellegi poolest võttis ta ükspäev plaadi mängijast välja ja ornis trepist üles mulle näitama, et ta ma ikka aru saaks, et ta tahab tadaasid vaadata.
Eile läks ta koos karbiga õue mängima ja nüüd jõuamegi kolmanda tegevuseni.



kolmas: pildistamine. Õigem oleks öelda, et endast piltide vaatamine. Nii palju on ta nüüd juba aru saanud, et selleks et ennast pildi pealt näha, peab enne pildi peale jääma. Niimoodi ta siis ongi nõus pildi peale minema ja seal natuke aega seisma, et siis ruttu joosta ja vadata, et milline pilt tuli. Eile ma siis palusin koos tadaadega poseerida. Algul jäi seljaga seisma. Minu käsu peale pöörata keeras külje, nagu vang ;).... järgmise käsk oli juba liiast, sest siis ta arvas, et nüüd on juba piisavalt pilte ja võib vaatama tulla.
Õhtuti enne magamaminekut pean siis teda meie seebikaga pildistama, kust ta siis ise võib ennast slideshowga vaadata. Eile õhtul vaatas ta 5 ringi :))))



PS: uus müts on ka Ketlinil ja päikesepriilid on tal muidu ka, aga nendega sõidab ta autos ;)

emadepäev

Kuigi Kalle töö on organiseerimine, organiseerin meie kodus mina :))) Ma ei tea kas see muidu ka oleks nii, aga mul on alati selline tunne, et kui mina ei ütle mida teha, siis me lihtsalt magame terve päev kodus.
Nii ma siis organiseerisin ka emadepäeva :)))

Kui tavaliselt ärkab Kalle üllatunud näoga mõne tähtpäeva hommikul üles ja ütleb, et ta peab korra ära käima, siis emadpäeva hommikul ma ennetasin teda ja saatsin ta koos Ketliniga turule maasikaid tooma.
See ajas Kalle segadusse ja koju tagasi jõudsin nad küll maasikate, aga ilma lilledeta :))) Kui ma ei tunneks Kallet juba peaaegu 10 aastat, siis ma võib-olla oleks isegi solvunud, aga nüüd ta lihtsalt jõudis ise öelda, et näe lilled unustasin ostmata, aga küll ma pärast lähen ;)

Maasikad läksid meil kõigepealt pannkookide peale ja siis pärastlõunal pere koogile ja söödi kõik ära. Tegelt ma nii jao pärast jagasin kõigile, sest tundes mu vendi, ei oleks teistele jätkunud.
Vanasti räägiti ikka, et suure pere lapsed söövad hästi kiiresti ja palju, et neil pidev olelusvõitlus ja keegi jääb ilma... aga see on üks teine jutt.
Maasikaid said kõik, välja arvatud Mikk, kes on alles 2-kuune, kuigi ta kaalub ainult 2 kilo vähem kui Ketlin. Ja Ketlin ei ole mitte meil mingi peenike tüdruk ;)

Emadepäeva õhtul me käisime veel kinos ja lille sain ka ja..... ükskord saab Ketlin ka aru, et see mingi eriline päev on. Nagu ma siin blogidest lugesin, on see kõikide titeemade unistus ;)

Ketlini hambad

Ketlinil on vähe hambaid. Tal on juba sünnist saati olnud neid vähem kui ükskõik kellel teisel. Täna on ta 1,5 aastane ja suus 6 hammast.
Aga me ei lase ennast ju sellest ometi häirida. Mida hiljem hamabd tulevad, seda tervemad nad on ja mitte keegi ole veel ilma hammasteta jäänud.

Aga ikkagi tahaks vahepeal öelda, et meil on 11 hammast, nagu tema vanuselt arstide jutu järgi olema peaks ja juukseid võiks ka rohkem olla.... siis saaks patsi teha :)))

ja jaaa D-vitamiini sööb ta ilusti, kusjuures veel naudinguga ja nõuab alati veel. Nii et ükspäev viskab siis sahtli täis, nagu üks meie perearst ütles!

PS: pildil me ei otsi uusi hambaid, vaid Ketlin tantsib koos isaga. Neil on sellised lennukad tantsud ;)

laululaps

Eelmine suvi nägin ma tänaval ühte tuttavat, kes mind lapsega nähes soovitas minna kukupai tundi laulma. Just nii väga reklaamina see tunduski, et minge, minge, seal on nii mõnus....
Kui siis talvel Ketlin juba aastane oli, mainis keegi jälle kuskil, et tema hakkab nüüd kukupai tundi minema ja loomulikult mina, kes ei saa kuidagi jätta oma last kuskil ringis väntsutamata, läksin ka kaasa.

Nüüd me oleme käinud kukupai tunnis natuke üle kahe kuu ja see on meie lemmikring. Lemmikring ei ole see mitte ainult tunni ajal, vaid peaaegu kogu Ketlini ärkvel oleku aja, kui ta avastab, et keegi võiks temaga tegeleda.
Siis me peame lõputult tataa ja titii laulu laulma. Laul ise on lihtne - kaks rida, aga seda tuleb lõputult korrata, sest nii kui pausi teed, ütleb tema nõudliku häälega tataaa või siis tititi....

Teine laul, mida vahelduseks ka laulda võib on kissele laul (ehk siis kitseke). See on umbes sama pikk, aga selle laulu ajal saab tema omale "sarved" pähe panna ja ennast muusika taktsi kõigutada.

Kui me ei laula, siis me harjutame pausi (nii nagu kukupai tunnis öeldakse) selleks marsib Ketlin uhke näoga mööda tuba ja keegi peab lugema üks-kaks-üks-kaks. Siis kui Ketlin seisma jääb ja omale sõrme ninna topib tuleb öelda paus ja tema laiutab käsi. ja läheb jälle üks-kaks-üks-kaks..... jne.

Ja kui me seda kõike ei tee, siis "me" laulame lastekaraoket. Seda saab teha internetist ja plaadi pealt. Mõlemad variandid sobivad Ketlinile väga hästi. Eelmine nädal sai siis sõbrannadele ka karaoket näidatud. Emad laulsid ja lapsed nautisid ;)

kust tuleb jonn?

Loomulikult ei hakka minu laps mitte kunagi jonnima. Temast kasvab selline tubli ja rõõmus ja abivalmis laps, sest mina ju kasvatan teda. Äärmiselt naiivne on ju tegelikult niimoodi mõelda, aga kes see ikka tahab, et tema laps on see, kes poes riiulite vahel kõhuli maas on ja kisab. Aga näe, vot meie laps oligi :)
Esimene kord oli ehmatus endal päris suur. Ja mida ma nüüd siis tegema peaks? Ruttu lapse soovid rahuldada, sest teised ju vaatavad? Minema natuke kaugemale ja teha imestunud nägu, et mina küll ei tea, kelle laps see seal karjub? Mingi kolmas variant.
Ja üldse, mille pärast ta seal niimoodi "pikutab"?

Noh ütleks, et esimesel korral võin ma nats süüd enda peale võtta, sest ma ise andsin kuivatatud aprikooside paki tema kätte ja siis mõtlesin ümber ja tahtsin talle ainult ühe anda :)))) Ja tegelikult oleks ise ka pahane olnud, kui keegi minuga nii teeb..... aga ikkagi, kas siis sellepärast on vaja kohe kõhuli visata.

Meist läks mööda ka üks paarike, kes ahastavalt ütles, et issand jumal ja kindlasti lükkas kas lapsesaamise kunagi hiljemaks või vaatas mind, et küll on alles ema, kes ei oska lapsi kasvatada :)

Üks õhtu kodus ei olnud Ketlin jälle nõus õhtul kleiti seljast ära võtma. Suure vaevaga sain lõpuks pidzaama talle selga, aga ainult sellel tingimusel et ta peab silma ja käega oma kleiti nägema :). Ja suur oli tema imestus, mis loomulikult väljendus kõhuli maas olles, kui ma ei kavatsenudki kleiti selga tagasi panna. Kuna ma veel esialgu arvan, et lihtsam on tema soovid, mis kellegile kahju ei too, rahuldada, panime siis ilusti kleidi pidzaama peale. Nii ta siis magaski hommikuni :)

Siiski ei kaota ma veel lootust rõõmsast, abivalmis ja tublist lapsest, kes ei jonni!