Kuidas Ketlin sündis

Mälu värskendamiseks ja ajaloo huvides tuleks kirja panna kuidas oli.....

Ketlin pidi sündima 10. detsembril. Kuupäev lükkus aga erinevate ultrahelidega 16 välja. Nii et mina olin valmis rahulikult jõulud sünnitusmajas veetma, sest tavaliselt ju nii lähebki.
7. detsembril käisin veel peluglinnas beebi eest hoolitsemise loengus, kus näidati kuidas beebi peput pesta või siis kuidas üldse teda süles hoida. Kuulasin küll ilusti, aga ise mõtlesin, et oma raseda ajuga unustan ma nagunii kõik 2 nädala jooksul ära.
Õhtu poole oli meil veel tihe graafik. Minna uut raamatupoodi vaatama ja kinno pöffi filmi ja lõpetasime õhtu koeraga jalutades. Kodus ei tulnud mul und ja kuna me olime just raamatu Nüüd ma tulen... ostnud, siis leidsin, et on just paras aeg ennast sünnituse teemaga kurssi viia.
Ja siis hakkaski. Mingi imelik valu, mis tuli ja läks täiesti ära ja siis natukese aja pärast tuli jälle jne. Poole tunni pärast ajasin Kalle üles ja ütlesin, et nüüd on küll kahtlane värk ;)... helistasin siis kell 2 öösel oma ämmaemandale, et mina ei tea midagi, aga midagi nagu on :))))
Ämmaemand käskis vanni minna ja kui ma ei ole 2 tunni pärast magama jäänud, siis uuesti helistada. Mingit suurt muutust nagu ei tulnud ja nii ma siis seal vannis lugesin kella järgi valusid ja vaheaegu. Kalle samal ajal pakkis uue raamatu juhiste järgi mulle kotti :)
Kella 4 ajal otsustasime ikka haiglasse minema hakata. Helistasime ämmaemanda ka kaasa ja sõitsimegi. Endal rõõmus nägu peas ...

Haiglas jalutasime sünnitustuppa, Kalle läks magama ja mina kärutasin mingi käruga mööda tuba ringi... omaarust valutades ;)
Arst tuli mind ka vaatama. Mingit lootust ta mulle ei andnud, aga ütles, et sünnitama ma vist ikka täna hakkan. Ämmaemandalt küsisin, et millal siis arst jälle tuleb.... 5 tunni pärast. Siis ma ehmatasin esimest korda ära... mis ma 5 tunni pärast pole veel kaugemale jõudnudki... ja ei olnudki :(

Kalle vaatas ka, et ma teen seal rohkem nalja ja ütles, et ta käib siis mõnel kohtumisel veel ära, et ma ei ole veel üldse sünnitaja nägugi. Ja olgem ausad, kui ma oleks teadnud, mis juhtub pärast järgmist arsti visiit, kui vesi ka ära tuli, siis ei olnud jah.
Pärast seda... kell 12 päeval olin ma aga väga sünnitaja nägu juba. Ämmaemand arvas, et mulle meeldiks vannis olla ja mina arvasin ka nii ;)... aga asi oli ikka minu arust väga taluvuse piiri peal....
Vahid muudkui kella ja loed, et selles tunnis iga 5 minuti tagant... see teeb siis 10 välja kannatamatut valuhoogu.... ja mitu tundi veel läheb...umbes 5... 50 korda veel....

Mingi hetk hakkas aga selline tunne, et nüüd tuleb laps kohe ise välja ja minu käest ei küsi enam keegi midagi.... igatahes otsustasime me minna sünnitustuppa tagasi. Kalle oli nüüd ka jälle koos meiega ja nii nad seal toas mõtlesidki kahekesi kooos ämmakaga, millises poosis mul peaks olema kõige parem olla...

Minul ei olnud mitte üheski ja juba hakkas vaikselt tunne tekkima, et mina lähen nüüd ära ja teie tehke edasi, kui tuli 3 arst keda ma sellel päeval nägin. Arst astus uksest sisse, kääris käised üles ja ütles, et nüüd hakkame sünnitama. Selle peale pandi mulle tablet keele alla, ämmakas lihunikupõlle ette ja voodi lõhuti täitsa ära. Mulle öeldi, kas hingata või mitte hingata ja millise näoga ma seda tegema peaks. Arst ise oli mul peaaegu otsas ja mina küüntega tema käes kinni.... aga ära sündis................

ja siis oli kõik see valu ja vaev unustatud ja kõik oli nii kerge ja ilus jne....
pisike pandi kõhu peale ja näidati kust poolt kuhu poole nüüd silitama peab....

.... ja jne....