teatripisik nukuteatrist

Nii öelda näitlejaks õppinud mees, kes küll väga harva teatris käib, mul juba on. Seega oleks aus kasvatada lapses armastust teatri vastu, eeldades, et tal on midagi isast ;)
Ootasime siis, millal Ketlin kasvab piisavalt suureks, et temaga võiks proovida teatrisse minekut. See tähendab seda, et ta hea meelega vaatab, mis lava peal tehakse ja ei hakka nutma, ega taha ära minna. Kuna ta kodus juba mõne pika multika vaatab lõpuni, siis arvasin, et nüüd on see aeg käes.

Ja kuna Kallel ka mitu sõpra Nukuteatris tööl on, siis olimegi valmis tsuhh-tsuhh-tsuhh etendust vaatama minema. Teel Balti jaamast teatrini laulis ta rõõmsalt rongisõidu laulu ja oli väga elevil kui teatrisse jõudisme.

Saalis istus ilusti oma kohale ja kinnitas mulle, et natuke läheb aega ja siis hakkab!!!
Hakkaski ja ohh seda rõõmu. Kui Ketlinil on hea meel, siis ta vehib kätega ja teeb oma keeles ühte kindlat häält. Tavaolukorras jookseb ta veel lisaks ringi ja viskab käpuli, aga teatris ta selle osa jättis vahele. Etenduse käiguga hoidis ta mind ilusti kursis, et näe ussike ja näe tibud seal. Lisaks naeris ta veel kõva häälega oma lemmikkohtade peal.
Pärast etendust lubati kõigil lastel nukke oma käega katsuda, aga kuna meie olime esimest korda, siis olime ka ainukesed, kellel ei olnud fotokat kaasa, et oma last piilupardiga koos pildistada...

Tagasi teel auto juurde laulis ta jälle rõõmsalt rongisõidu laulu, kuigi seda etenduses ei olnud ja autosse istudes nõudis minult kinnitust, et me seda piilupardi juttu lähme veel vaatama....

Siiamaani käib kodus pisike flaier käes ja räägib kõigile et piilupart oli ja kiisu oli ja kutsu oli ja notsu sõi õuna ära...

Oma pisiku sai ta nüüd sealt küll kätte... ja teatris meeldis talle tunduvalt rohkem kui kinos ;)