kuidas Kalle poes käis

Kalle vihkab poes käimist. Kõige rohkem vihkab ta toidupoes käimist! Ei saa tema üldse aru, miks peab pidevalt süüa ostma!
Nii siis ongi meie peres nii seatud, et mina käin poes!
Nüüd oleme me Ketliniga mitu päeva nats haiged olnud ja Kalle on pidanud selle raske ülesande enda kanda võtma... ja millised on siis tagajärjed:

reedel, enne kui ta hakkas koju tulema, helistasin talle ja ütlesin et poest oleks vaja 3 asja tuua! Ei ole ju eriti raske meeles pidada. Kalle arvas ka nii. Ostis ilusti poes need kolma asja ära ja tuli koju. Kodus andis uhke näoga kilekoti... näe siin sinu ostud!
Mina kuri pereema ... vaatan... hmmm.... aga kus nõudepesuvahend on?
Kalle oli täiesti kindel, et ta selle korvi pani, täiesti kindel, et ta selle letile pani... aga mitte enam nii kindel, et ta selle ka kotti pani.
Nii läks ta siis poodi tagasi nõudepesu vahendi järgi!

Täna tegin ma talle kohe nimekirja. Sest asju, mida vaja, oli rohkem kui kolm. Ja seda ei suuda Kalle kindlasti meelde jätta.
Samamoodi sain ma uhke näoga kilekoti: kõik ostud panin korvi, korvist letile ja letilt pärast maksmist kotti.
Aga....

kui mina kirjutasin paberile 1 TÄIDETUD PIKUKE! siis Kalle tõi mulle JUUSTUPIKUKESE!
Vahet ei ole ju ;)
kui mina kirjutaisn paberile : maitsestatud kanafilee MITTE bordeaux marinaadis! siis võite 2 korda arvata, mis kanafilee mul külmkapis on :))))
sellel on nii palju vahet, et see on ainuke Ketlini jaoks liiga vürtsikas filee ;)

Ise tegin nüüd 2 järeldust:

1. Kallel on väga edukalt õnnestunud mulle tõestada, et mina pean toidupoes käima!
2. Ma pean tegema põhjalikuma nimekirja :)

kuidas ma maa alla vajusin

see on tegelikult loo "kuidas ma Kallega tuttavaks sain" teine ... või siis ka esimene osa.
Kui ma olin oma eelmis suhte ära lõpetanud ja otsustanud omale uue sõbra leida, siis ei jäänud ma niisama unistama. Sest teate küll seda magava hiire juttu. Nii ma siis asusin otsingutele. Kõndisin tänaval ja poes ja koolis lahtiste silmadega ringi. Ma väga loodan, et keegi mind kui jälitajat ei jälginud, aga see selleks.

Samal ajal oli mul ka piisavalt palju aega, et telekat vahtida. Tublid aktiivsed eesti mehed, tegid ka tublisti saateid :))). Vaatasin, siis ühel hommikul mingit järjekordset "omatoodangut" ja pani silma peale saatejuhile. Oli selline ilus sile poiss ja natuke Jaan Tätte moodi.
Vaatasin veel saate lõpuni, et äkki on kirjas, kes saate tegi. oligi! Aga noh, see nimi ei öelnud mulle midagi!

Ei osanud ka kuskilt otsast hakata otsima, nii et võib öelda, et saatejuhi jaht lõppes edutult!

Kui ma siis umbes kuu aega hiljem Kallega tuttavaks olin saanud, kutsus ta mind järgmisel päeval kohvikusse. No tegelikult käisime järgmisel päeval restoranis ja kohvikusse läksime üle-üle-ülejärgmisel päeval.

Ühesõnaga läksime kohvikusse, kus siis Kalle jätkas oma põhjalikku elulookirjeldust. Kui ta jõudis on ülikooli lõputööni, mis oli teles saate tegemine, sain ma ka lõpuks vahele segada...

ja jaaa... ma nägin seda saadet. Päris hea saade ja kõige rohkem meeldis mulle see saatejuht. Ma isegi vaatasin teda, et täitsa...mmm.... sobilik.

Kalle kuulas rahulikult ja kui ma oma kiidukõne olin lõpetanud, ütles rahulikult, ja see saatejuht olin mina.
ups... ups ja veel ups.... ja mina vajusingi maa alla.

Minge ise oma teisele kohtamisele, kiite taevani meest, kes istub teie vastas ja te ise ei tea, et see on tema!

kuidas Kalle autot võitis

kõik müüad mõtlevad ja pingutavad selle nimel, et just nende asju ostetakse. Ja kõik inimesed teavad, et kui sa mingi kupongikese ära täidad, siis saad võita ...mmm... näiteks maja. Kalle on siiamaani kõik majad käest lasknud ja mitte iialgi ei ole ta täitnud ühtegi kupongi.... kuni...
Helistas ükspäev tema tädi, et nemad olla võitnud kanapihvide ostmise eest köögikombaini. Kuna nemad elavad kaugel ja linna sõit raske, üeab Kalle neid aitama ja uue uhke kodumasina pihvimüüja käest ära tooma. Kalle kohusetundlik inimene käiski. .... Ja hakkas tal seal vist mingi mõte peas liikuma.
Igatahes tuli ta ükspäev uhke näoga koju, et näe, siin on kupong!
Kui ma nüüd lähen ja ostan mõne Philipsi toote, siis näe... ma saan sellise auto!
Vaatas veel aruvtist järgi, et kas ikka see auto meie perele sobib ja läks poodi toodet ostma.
Õnneks ta köögikombaini ei ostnud, aga habemeajamismasinale ostis uued jullad (pole õrna aimugi, kuidas neid ümmargusi lõikavadi ringe nimetatakse) ja pani ilusti tseki rahakoti vahele.
Auto saamise jaoks pidi nüüd sõnumeid saatma, noh et kampaanikorraldaja (hea sõna) ka teaks, et sa oled nõus autot saama.
Kuna kirjas oli, et võid saata mitu sõnumist, saatis Kalle 3 tükki... ja jäi ootama....
Loosimine pidi toimuma täna hommikul!
Eile õhtul mõtles siis omaette ja ütles... nii homme, siis kella üheteistkümneks peavad nad mulle sms-i saatma, et ma olen auto võitnud... ohh.. aega neil veel on....küll nad jõuavad.
täna hommikul kell 10... huvitav... ühtegi sõnumit pole veel tulnud...aga noh ... tund aega on veel aega.
(need punktid tähendavad mõttepausi, mis on tavaliselt Kalle lause sisuks, kui ta ei esine, aga see on teine jutt)
ja saigi kell 11! ja keegi ai saatnud Kallele sõnumit ja ta ei võitnudki autot!
Ma loodan, et ta ei võta seda väga raskelt :))))

kuidas ma Kallega tuttavaks sain

2 päeva tagasi oli meil tutvumise aastapäev. Kui küsida Kalle käest, mitmes või millal see täpselt oli.... siis ta teeks mõtliku näo... vaataks lakke... ja siis pakuks 2 täiesti suvalist kuupäeva täiesti enesekindla häälega.
Seda testi teen ma talle iga aasta ja iga aasta kukub ta täiega läbi.
See muidugi ei tähenda et meil pidu pidamata jääks.
Aga algas see kõik nii...

Minu olin täiesti lõpilikult ära lõpetanud eelmise suhte. Oma põdemised ära põdenud ja otsustasin endale uue mehe leida.
Selleks õmblesin endale uue seeliku, käisin juuksuris, võtsin 2 sõbrannat kaasa ja läksime ööklubisse.
Millegi pärast arvasin ma, et sealt leiab :)))
Sõbrannad pidid seisma siis ohutus kauguses, et minul näkkaks ja mitte neil... ja kui mul abi vaja, siis pidid nad kohe tulema mind päästma.
Tagant järele tundub see igatahes täiesti avaliku kalapüügina... mina seisan nagu sööt keset saali ja ..... teadagi mis ;)

Kalle samal ajal... hakkas vaikselt koju minema. Ta nimelt töötas programmijuhina selles ööklubis... minust möödudes oli ta vaadanud, et täitsa kobe selja tagant vaadates. Kõndis siis ümber saali teisele poole, et eestpool vaadata!... Sobis küll!

Ja tuli siis mind tantsima võtma.
Ja hakkas rääkima.... rääkima ja rääkima... esimesel õhtul jõudis ta ära rääkida terve eluloo... noh peaaegu... igathes sellisedi asju, kuidas ta pedas mingeid eksameid tegi :)

Ta ise ütles, et ta pidi rääkima, sest äkki kui ta vait jääb, ma ütlen, et ma nüüd lähen ära!... Kui ei ole pausi, ei ole mul ka võimalik ära minna.

Tantsud tantsitud lubas siis värske "peigmees" mind ilusti koju saata. Ma ööbisin sõbranna juures, kes elas ümber nurga ja seda sõna otses mõttes. See aga ei takistanud Kallet mind autoga ära viimast.
Läksime siis ööklubist välja... kõndisime maja ees edasi-tagasi... ja edasi ja tagasi... siis Kalle ütles, et oota siin, ma lähen otsin ise edasi... (ta ei mäletanud nimelt kuhu ta oma auto oli parkinud).
Leidis siis auto lõpuks üles.. istusime auotsse... sõitsime 100 meetrit ja olimegi kohal!

Viisakas inimene küsis telefoninumbri ka.... ja nüüd siis sai 8 aastat täis!

Kokkuvõte: ei mina ega Kalle ei ole mingid ööklubis käijad. Ja Kalle ei ole kaugelt see inimene, kes kuskil ööklubis mõne naisega juttu läheks tegema. Tantsinud oleme peale tutvumist ...mmmmmmm... ma arvan et neid kordi saab ühel käel kokku lugeda, nimelt igakord kui on võimalus tantsida ütleb ta, et pärast kodus tantsime ;).. aga näe siin me nüüd siis oleme :))))

Maibriti ristimine

siis kui ei olnud veel väljas nii külm ja päeval oli valge, oli Maibriti ristimine.
Mulle jälle võimalus portreepilte teha :)
Peole olid kutsutud kõik "sugulased" kes on nüüd omavahel ristimisi seotud


ristiema ja ristitütar (ristiema on ka ristitava ema õde)


ristitava ema


ristitava ema esimene ristilaps oma emaga


ristitava ema esimene ristlaps oma ema ja isaga


ristiema (ristitava tädi, ristitava ema õde)


risitava vanaema ja vanavanaema (ristitava ema ema ja vanaema)


onu (ristitava vanaema peika)


vanaisa (ristitava ema isa)


ristiema ristitütrega (ristiema on ka ristitava tädi)

seal oli veel palju muid sugulasi, aga nemad ei jäänud nii ilusti pildi ette.

isad minu piltidel

Emad lastega on täiesti tavaline pilt. Hoopid teine asi on vaadata isasid koos lastega. Minu arust on neis palju rohkem siirust ja mängu. Samas puudub neil silmis hirm ja alalhoiuinstinkt, mis antakse naistele koos lastega kaasa.
Mulle kohe meeldib neid isasid või siis lapsi;) pildistada...


nii tõsine jutt on neil pooleli


nali oli ;)


vanaisa jaoks on ikks tegu portselanist õrnemaga


see on minu isa.... ei ole minu oma on... ei ole...


mmmmm... mämm, mämmm.... ja mulle öeldi, et ainult emad söövad lastega kaasa ;)


musi ... ja hooga veel üks musi


üks issi kahe peale


ühte naist lõbustada ei olegi ju niiii raske ;)


mäest üles ja alla ja läbi metsa... parampa..parampa.. parampampampmaaaa


kust siis veel õppida?


uni tuleb nii peale...


.............

Kalle uus elu

Lugesin just Leevikese isast ja kohe ei saa kirjutamata jätta Ketlini isast.

Kallel hakkab pidevalt uus elu. Siis ta otsustab süüa tervislikult, teha sporti, ja süüa tervislikult ja teha sporti (meelega kirjutasin mitu korda... et rõhutada olulist)... jne.
Alati algab uus elu suure entusiasmiga... Hoomikul vara minnakse jooksma... olgu või väljas -20 kraadi. Lõuatõmbamise jaoks pani meie töömees ühe uue elu alguses õue isegi toru.
Siis tuleb võimlemine. Ükskord olen näinud isegi kätekõverdamise harjutamist, mis pidi viima 100 järjestikuse kõverdamiseni...
Ja ükskord uues elus käis kogu asja juurde karastamine! See pidi eriti kasulik olema... aga kahjuks (või õnneks) ainult ükskord seda juhtuski.

Pärast võimlemist tuleb söömine. Uue elu alguses sobivad selleks kõige paremini porgandid, õunad ja maitsestamata jogurt.
Mõnes uues elus otsustab ta esimesed kolm päeva liha mitte süüa... siis pean mina mõistev olema ja taimetoitu tegema!

Uus elu, aga muutub õige pea tavaliseks eluks... ja tavalises elus Kallel ei ole aega hommikuti joosta... sest magada on nii mõnus! Lõuga tõmmata..... sest õues on ju niiii külm!
Hommikuti porgandit süüa... sest palju paremaid asju süüa ja punktiks on keegi jälle!!!!!! komme ja küpsiseid laua peale ostnud.... (ok! ostsin mina... aga üks tahtejõuline inimene ei lase ennast ju sellest häirida)
Ja üks mõnus liharull sobib teisipäev lõunaks väga hästi....

Nii siis Kalle elu veerebki... paar korda aastas hakkab uus elu!... mis tavalise elu rööpast välja lööb...aga, see läheb mööda.

Ketlini sõbrajutud

........... algus mida ma ei oska kirja panna....
Ühesõnaga Ketlini elu väikesed naljad.... hakkavad "ilmuma" Ketlini sõbrajuttudena...

Ketlinil käis sõbranna Maibrit külas. Pandi siis väike Maibrit, kes veel ei istu ega kõnni Ketlini kõrvale lamama... Ketlin siis viisakusest istus natuke tema kõrval... vaatas teda... ja kui ise püsti tõusis, tahtis sõbranna ka püsti aidata!

Maibrit roomas tooli alla. Meil selline neilja jalaga (üllatus, üllatus) vana tool, millel on veel mingid pulgad abiks. Maibrit mahtus sinna küll ilusti alla... aga Ketlin tahtis ka talle sinna seltsi minna. Kuid neil läks seal kitsaks ja lükkasime igaks juhuks tooli laua alla (siis oli tooli all veel vähem ruumi, sest laua jalg oli ka tooli alla) Ketlin otsustas, et nüüd on parem ise enne minna... ja siis kutsus Maibriti ka..... kes muidugi ei jätnud juhust kasutamata.... nii nad seal puntras püüdsid olla...
tädi Helena ütles, et kõik lapsed tahavad ju onni teha !

Ketlin käis vanaema juures ja Rasmus ja Markus tulid temaga mängima. Rasmus jonnis ja ei tahtnud mängida.. ja ütles Ketlinile....ära käi mul järgi... mine ära... mine ära...
Markus, kes vaatas diivani pealt pealt, ütles.... Rasmus, kui sa Ketlini sõber ei ole, siis ei ole mina sinu sõber ka!

meile meeldib

Ketlin õpib nii kiiresti uusi asju, et minu arust võib iga päev kirjutada uue jutu uuest inimesest.
Praegu õpib Ketlin ise sööma.
Hommikul, kui me oleme ära teinud esimesed iluprotseduurid, hakkame me hommikust sööma. Söögiks on meil tavaliselt puder (see on rukkihlebepuder ja ainuke puder, mida mina söön... ja nii kaua kui mina putru keedan, ei tule meie peres muud putru hommikuks)
Nii kaua kui mina keedan tirib Ketlin oma tooli laua äärde ja otsib mööda maja oma põlle taga. Kui kõik asjad on üles leitud ja omal kohal, hakkame sööma.
Mina panen üudru Ketlini lusika peale ja tema paneb selle suhu!
Vahepeal tempo tõstmise mõttes söödan teda lisalusikaga ka... Kui söömine on lõpetatud on Ketlin sellise näoga:



Ja algavad meie teised iluprotseduurid ....

teine jutt:
Ükspäev lugesin raamatust, et esimesel aastal tuleb lapsel lasta sirgeldada! st. joonistada pliiatsiga sinu poolt soovitud pinnale :)))
Selleks pakkisime pere auto peale.. sõitsime poodi.... ostsime kõige odavama tapeedi ja teipi... ja kleepisime kogu meie vaba seina paberit täis...ning nüüd võib meie väike Picasso "tööle" hakata.
Esialgu on joonistamise juures kõige huvitavam vildika korgi ära võtmine ja tagasi panemine....aga .... vaatame mis edasi saab....

minu oma

aeg läheb ikka nii kiiresti ja kuidas sa veel aega peatada saad, kui teha üks pilt... või mitu.
Meie tegime mitu...







tegelikult ma mitu päeva hoidsin seda omale, sest eputada ju ei sobi :)))... aga keegi peale minu ei peagi ju meid imetlema...
Ketlin on minule kõige kallim ja ma ju võin kasvõi iga päev 10 pilti temast üles riputada...
Pildid ise on tehtud suvel, siis kui Ketlin oli 8-kuune ja tädi Krinsli tegi... mina tegin nüüd need lihtsalt natuke teistsuguseks ;)

Ketlini väiksed sugulased

Mulle on alati meeldinud kui on palju inimesi. Kõige lihtsam on muidugi oma perega... aga ka lähemad sugulased aitavad alati!
Ja Ketlinile meeldivad ka inimesed... mida rohkem seda parem ;)
Enne Ketlinit said minu vennad ja Kalle õed suurema hunniku poisse... üks tüdruk on ka, aga teda Ketlin näeb harva...
aga siin siis poisid:

Rasmus 3a.


Oskar 1a.


Karl 10a.


Markus 5a.


Andreas 1a.

Praegu on 2 beebit veel kahes kõhus... nii et ootame... ootame :)

inimesed minu pildi peal

Mulle meeldib pilti teha. Ja mulle meeldib õppida. Viimasel ajal ma siis püüan neid kahte asja kokku panna.
Näiteks ma õpin nii, et jälgin kuidas teised inimesed pilti teevad ;) Põhiliselt ma jälgin kuidas Annika teeb ja nii ongi meil Ketlinist ja tema sõbrannadest palju ja ilusaid pilte.
Ja kui ma ei õpi, siis ma käin teistel inimestel fotokaga järgi ja mulle meeldib:

- pildistada inimesi
- pildistada ainult inimesi
- pildistada inimesi siis, kui nad ei poseeri

Kui sa oled, aga suurte inimestega koos väikses ruumis, on päris raske teha nägu... ei märka... üldse ei märka...
aga noh... mõnikord õnnestub ka...
Näiteks ma käisin oma sõbranna mehe juubelil ja nägin seal asju nii.....


sünnipäevalaps on igatahes väga uhke oma pere üle


inimesed võivad olla nii ilusad, kui keegi neid ei vaata


samas ka teisi naerma ajada


ja lapsi võib ju jäädagi pildistama


tehniliselt ei ole just kiita, aga abielupaar mõistab tavaliselt teineteist sõnadeta ;)


.. ja on muutunud 25 aasta jooksul väga sarnaseks


ja õed räägivadki korraga... hoiab kokku aega, kui juttu on palju ;)

esimene sünnipäev

Kui keegi nüüd arvab, et sünnipäev oli eelmine nädalavahetus, siis see ei olnud nii. Vaadates minu eelmist sissekannet, siis arvata võib, et sünnipäevast on kah juba natuke möödas ;)... Aga see selleks...
Ketlini esimene sünnipäev oli kõige tähtsam sünnipäev tema elus. Kuigi see oli juba kaheteistkümnes...olid need eelmised sellised pisikesed... alati küll tordiga, aga ikkagi!
Esimene sünnipäev toimus meil pühapäeval ja mängutoas. Meil on küll piisavalt lapsesõbralik kodu, aga niipalju mürgeldajaid mahub ikkagi ainult mujale ;)
Sünnipäev nagu sünnipäev ikka, klouni ei olnud, aga kõik sõbrad ja sugulased olid küll.
Et Ketlinile pärast rääkida, nii nagu asi oli, siis ma panen kirja külalised ja kingitused:

vanaema ja vanaisa (minu vanemad)- esimesed kingad, mille Ketlin ise valis!
mammaa ja pappaa (Kalle vanemad) - esimese päris nuku, mis karbist välja võeti alles kuu aega hiljem
Markus ja Rasmus ja Kirti ja Kaido (minu vend ja tema pere) - "imelised" film, sest see oli sellel hetkel vaieldamatult Markuse lemmikfilm ja alati on ju hea kinkida midagi mis endale väga meeldib!
laps kõhus ja Marko ja Triin (minu vend ja tema pere) - kanaraamat! Kanaraamat, mis muneb väikseid muna raamatuid! Siiamaani on üks Ketlini lemmikraamatuid
Karl ja Oskar ja Sille ja Toomas (Kalle õde ja tema pere)
laps kõhus ja Andreas ja Pille ja Endre (Kalle õde ja tema pere) - õed olid kambas nuku kinkimisel - sest tegu oli ikka suure nukuga ;)

Rohkem sugulasi ei olnud! Tegelikult sohkem sugulasi ka pole ... veel... ;)

Andreas ja Markus ja Annely ja Aivo (minu klassiõde ja tema pere) - "jääaeg" film - esimene eesti keelne päris multikas, mida mina ja Kalle kinos vaatamas käisime... filmist lause peitusemänguks: kus on beebi... siin on beebi ... on üks Ketlini lemmikmäng siiamaani! ja Ketlini esimene potilill!
Maibrit ja Eveli (Ketlini ristiema ja minu sõbranna ja tema pere... ristiema mees on ka muidu olemas, aga sünnipäeval teda polnud) - Eveli õmmeldud pluus ja püksid ja kingakinkekaart - et siis saaks olla nagu preili!
Helena (minu sõbranna, tal ei ole veel peret) - jõuluraamat, kust pärit luuletuse kirjutasime meie pere jõulukaartidele
Margared ja Krinsli (minu sõbranna ja tema pere ... mehe kohta on sama jutt mis ristiemalgi) - "kleit" mille saab seina peale siputada, riidepuu, mis ripub juba seinapeal ja spetsiomm tellimus - sünnipäevatort! mmmmmmmmm minu lemmik!!!!
Grete Helena ja Marje (minu sõbranna ja tema pere ... mehe kohta sama jutt) - staarialbum - Ketlini oma fotoalbum, mida võib alati vaadata - ja loomaraamat

Sünnipäevale ei jõudnud onu Dave oma perega ja Ingrid oma perega... aga sellest juba teine kord.

Mulle meeldis, Kallele meeldis ja Ketlinile ka meeldis!
Ootame järgmist

Ketlini reis välismaale

Nagu üks korralik väike eestimaa tüdruk, oli ka Ketlini esimene reis Soome ;) Sellel reisil ei juhtunud eriti midagi huvitavat ja sellest me rohkem ei räägi.

Teine reis, aga viis terve pere Kreetale. Septembris, kui Kalle on nn. "puhkus" (tal ei ole kunagi tegelt puhkus), sõidab meie pere kuhugi. Sellel aastal siis soojale maale.

Reisi muljeid võib ju jäädagi rääkima, aga seekord tulevad ainult pildid koos kirjaga
Ja kõikide piltide peal on Ketlin. Meil on selliseid pilte ka, kus ei ole ühtegi tuttavat inimest peal, aga neid ma praegu ei näita.
Nii et siis Ketliniga pildid!


Reisil Kreeta saarele liikles Ketlin valdava osa jalutuskärus ja ise näete ju kui mõnus seal on. Mõni kahtleb?

Ja koguaeg igasugused onud ja tädid tulid Ketliniga juttu puhuma. Minu arust nad mõistsid üksteist ülihästi, kuigi mina ei saanud aru mitte ühestki sõnast kummagi jutust! Ma mõtlen siis Ketlini ja onu jutust ;)

ükskord kui pidime jälle jalutuskäigule minema olid Ketlini rallikal rehvid tühjaks läinud ja tuli boksi peatus teha. Loomulikult läksime me bemmi esindusse ;)... ja nagu näha ühte eesti tütarlast seal hätt küll ei jäetud

selle üle me veel vaidleme, et kumba need mehed on unustanud end vaatama, aga noh.... see on see lõunamaa värk. Oluline märkus siin kohal oleks veel see, et tegemist on toimiva mungakloostri uksega ;)

Lõunamaal on tegelikult kõik puuviljad nii suured. Ja ma ütlen, et KÕIK puuviljad. Huvitav oleks lihtsalt teada, et kui nad lõpuks meile jõuavad, kuidas nad nii väikseks lähevad?

Kui keegi peaks kunagi Ketlini käest küsima, kas talle tema esimene soojamaa reis meeldis ja ta hästi ei mäleta, siis ma soovitaks tal neid kahte viimast pilti vaadata.

käsitöö Ketlini jaoks

Siis kui ma õppima peaks, tegelen ma hoopis selliste asjadega ;)
Aga tegelt on mul kõik koolitööd tehtud ja väga hästi! Homme saan veel ühe hinde ;)

käsitöö kooli jaoks

Mõnikord saan ma kooli jaoks ka käsitööd teha. See on umbes nii nagu Wikmani poistes tuli alati eifeli tornist prantsuse keele eksamil rääkida.
Nii samamoodi püüan mina iga aine enda jaoks meeldivaks ;) teha.

Vot ja näiteks sellise asja saab TTÜ-s mõnes aines koolitööks teha. Noh need lepatriinus mis kuskil tagapool on, need ka ;)
Ja siis väike emotsionaalne lisand ka ;)