neljapäev, jaanuar 26, 2006

kuidas ma Kallega tuttavaks sain

2 päeva tagasi oli meil tutvumise aastapäev. Kui küsida Kalle käest, mitmes või millal see täpselt oli.... siis ta teeks mõtliku näo... vaataks lakke... ja siis pakuks 2 täiesti suvalist kuupäeva täiesti enesekindla häälega.
Seda testi teen ma talle iga aasta ja iga aasta kukub ta täiega läbi.
See muidugi ei tähenda et meil pidu pidamata jääks.
Aga algas see kõik nii...

Minu olin täiesti lõpilikult ära lõpetanud eelmise suhte. Oma põdemised ära põdenud ja otsustasin endale uue mehe leida.
Selleks õmblesin endale uue seeliku, käisin juuksuris, võtsin 2 sõbrannat kaasa ja läksime ööklubisse.
Millegi pärast arvasin ma, et sealt leiab :)))
Sõbrannad pidid seisma siis ohutus kauguses, et minul näkkaks ja mitte neil... ja kui mul abi vaja, siis pidid nad kohe tulema mind päästma.
Tagant järele tundub see igatahes täiesti avaliku kalapüügina... mina seisan nagu sööt keset saali ja ..... teadagi mis ;)

Kalle samal ajal... hakkas vaikselt koju minema. Ta nimelt töötas programmijuhina selles ööklubis... minust möödudes oli ta vaadanud, et täitsa kobe selja tagant vaadates. Kõndis siis ümber saali teisele poole, et eestpool vaadata!... Sobis küll!

Ja tuli siis mind tantsima võtma.
Ja hakkas rääkima.... rääkima ja rääkima... esimesel õhtul jõudis ta ära rääkida terve eluloo... noh peaaegu... igathes sellisedi asju, kuidas ta pedas mingeid eksameid tegi :)

Ta ise ütles, et ta pidi rääkima, sest äkki kui ta vait jääb, ma ütlen, et ma nüüd lähen ära!... Kui ei ole pausi, ei ole mul ka võimalik ära minna.

Tantsud tantsitud lubas siis värske "peigmees" mind ilusti koju saata. Ma ööbisin sõbranna juures, kes elas ümber nurga ja seda sõna otses mõttes. See aga ei takistanud Kallet mind autoga ära viimast.
Läksime siis ööklubist välja... kõndisime maja ees edasi-tagasi... ja edasi ja tagasi... siis Kalle ütles, et oota siin, ma lähen otsin ise edasi... (ta ei mäletanud nimelt kuhu ta oma auto oli parkinud).
Leidis siis auto lõpuks üles.. istusime auotsse... sõitsime 100 meetrit ja olimegi kohal!

Viisakas inimene küsis telefoninumbri ka.... ja nüüd siis sai 8 aastat täis!

Kokkuvõte: ei mina ega Kalle ei ole mingid ööklubis käijad. Ja Kalle ei ole kaugelt see inimene, kes kuskil ööklubis mõne naisega juttu läheks tegema. Tantsinud oleme peale tutvumist ...mmmmmmm... ma arvan et neid kordi saab ühel käel kokku lugeda, nimelt igakord kui on võimalus tantsida ütleb ta, et pärast kodus tantsime ;).. aga näe siin me nüüd siis oleme :))))

2 Comments:

Blogger Krentu said...

Oh, kui armas! Ma ei olegi seda lugu nii üksipulgi kuulnud! Palju õnne! Meiegi saime Andresega ööklubis kokku ja peale seda ka sinna eriti ei kipu. Parem läheme kohvikusse või kinno :)

11:57 PM  
Blogger Terje said...

selle koha peal tuleb lugeda, mida matvere tantsimisest arvab (eesti naine 2/2006), polegi rohkem vaja ju

11:12 AM  

Postita kommentaar

<< Home