kuidas ma maa alla vajusin

see on tegelikult loo "kuidas ma Kallega tuttavaks sain" teine ... või siis ka esimene osa.
Kui ma olin oma eelmis suhte ära lõpetanud ja otsustanud omale uue sõbra leida, siis ei jäänud ma niisama unistama. Sest teate küll seda magava hiire juttu. Nii ma siis asusin otsingutele. Kõndisin tänaval ja poes ja koolis lahtiste silmadega ringi. Ma väga loodan, et keegi mind kui jälitajat ei jälginud, aga see selleks.

Samal ajal oli mul ka piisavalt palju aega, et telekat vahtida. Tublid aktiivsed eesti mehed, tegid ka tublisti saateid :))). Vaatasin, siis ühel hommikul mingit järjekordset "omatoodangut" ja pani silma peale saatejuhile. Oli selline ilus sile poiss ja natuke Jaan Tätte moodi.
Vaatasin veel saate lõpuni, et äkki on kirjas, kes saate tegi. oligi! Aga noh, see nimi ei öelnud mulle midagi!

Ei osanud ka kuskilt otsast hakata otsima, nii et võib öelda, et saatejuhi jaht lõppes edutult!

Kui ma siis umbes kuu aega hiljem Kallega tuttavaks olin saanud, kutsus ta mind järgmisel päeval kohvikusse. No tegelikult käisime järgmisel päeval restoranis ja kohvikusse läksime üle-üle-ülejärgmisel päeval.

Ühesõnaga läksime kohvikusse, kus siis Kalle jätkas oma põhjalikku elulookirjeldust. Kui ta jõudis on ülikooli lõputööni, mis oli teles saate tegemine, sain ma ka lõpuks vahele segada...

ja jaaa... ma nägin seda saadet. Päris hea saade ja kõige rohkem meeldis mulle see saatejuht. Ma isegi vaatasin teda, et täitsa...mmm.... sobilik.

Kalle kuulas rahulikult ja kui ma oma kiidukõne olin lõpetanud, ütles rahulikult, ja see saatejuht olin mina.
ups... ups ja veel ups.... ja mina vajusingi maa alla.

Minge ise oma teisele kohtamisele, kiite taevani meest, kes istub teie vastas ja te ise ei tea, et see on tema!