kopp-kopp

Pisikesed on ikka õnnelikud küll. Iga hommik on neile nagu uue elu algus, sest nende haugi mälu juures suudavad nad iga päeva nii siiralt sama asja üle rõõmu tunda, mille peale mina juba ammu haigutaks. Samas ei tea sa ka igal uuel hommikul, mis nende tänase päeva lemmik võiks olla ja kas see neile ka homme meeldib.

Nii meil on näiteks tadaad täitsa unustuse hõlma vajunud ja pole juba nädalaega vist kuulnud mingit soovi nende vaatamiseks.
Ja loomulikult peab see ju olema millegagi asendunud ja selleks on meil karaoke.

Mitte ealeski ei ole minule mingisugune karaoke meeldinud, aga kuna ma mitte ühegi laulu sõnu peast ei tea ja lapsele peab ju laulma, olin ma valmis tooma selle ohvri ja Ketlinile titekaraoke plaadi ostma.

Esimesed kuud ma ikka aegajalt viisakusest laulsin ja tema viisakusest natuke kuulas, aga see oli rohkem nagu sõnatu leppimine ja austus minu vastu..... kuni eelmise nädalani.
Käis mingi krõps ja laps käib mul järgi kopp-kopp ja kopp-kopp. Nii meil siis ketrabki plaat pidevalt (1 korda päevas on ka palju, aga nii vähesega Ketlin juba ei lepi). Õnneks ei ole see, kas mina kaasa laulan eriti oluline ja nii ma olen sellest nüüd loobunud aga see sünteka vinin ei ole eriti nauditav taustamuuiska ikkagi :)

Esmaspäeval laulutunnis oli õpetajal riiulis kõige alumine seesama karaoke plaat.Kui siis Ketlin seda märkas ei saanud ta muud kui käia õpetajal järgi ja nõuda kopp-kopp.
Hea et Ketlinil tõlk kaasas oli, kes õpetajale lahti seletas, et kopp-kopp on põdramaja laul. Lastigi siis tema suureks rõõmuks, kui tund läbi talle kopp-koppi.
Väikese inimese rõõmustamiseks on vahel vähe vaja :)

Ootame ja vaatame millega siis Ketlin meid järgmine nädal "üllatab"