kust tuleb jonn?

Loomulikult ei hakka minu laps mitte kunagi jonnima. Temast kasvab selline tubli ja rõõmus ja abivalmis laps, sest mina ju kasvatan teda. Äärmiselt naiivne on ju tegelikult niimoodi mõelda, aga kes see ikka tahab, et tema laps on see, kes poes riiulite vahel kõhuli maas on ja kisab. Aga näe, vot meie laps oligi :)
Esimene kord oli ehmatus endal päris suur. Ja mida ma nüüd siis tegema peaks? Ruttu lapse soovid rahuldada, sest teised ju vaatavad? Minema natuke kaugemale ja teha imestunud nägu, et mina küll ei tea, kelle laps see seal karjub? Mingi kolmas variant.
Ja üldse, mille pärast ta seal niimoodi "pikutab"?

Noh ütleks, et esimesel korral võin ma nats süüd enda peale võtta, sest ma ise andsin kuivatatud aprikooside paki tema kätte ja siis mõtlesin ümber ja tahtsin talle ainult ühe anda :)))) Ja tegelikult oleks ise ka pahane olnud, kui keegi minuga nii teeb..... aga ikkagi, kas siis sellepärast on vaja kohe kõhuli visata.

Meist läks mööda ka üks paarike, kes ahastavalt ütles, et issand jumal ja kindlasti lükkas kas lapsesaamise kunagi hiljemaks või vaatas mind, et küll on alles ema, kes ei oska lapsi kasvatada :)

Üks õhtu kodus ei olnud Ketlin jälle nõus õhtul kleiti seljast ära võtma. Suure vaevaga sain lõpuks pidzaama talle selga, aga ainult sellel tingimusel et ta peab silma ja käega oma kleiti nägema :). Ja suur oli tema imestus, mis loomulikult väljendus kõhuli maas olles, kui ma ei kavatsenudki kleiti selga tagasi panna. Kuna ma veel esialgu arvan, et lihtsam on tema soovid, mis kellegile kahju ei too, rahuldada, panime siis ilusti kleidi pidzaama peale. Nii ta siis magaski hommikuni :)

Siiski ei kaota ma veel lootust rõõmsast, abivalmis ja tublist lapsest, kes ei jonni!