näete jah.... söögijutt

Täna oli meil väike titekokkutulek ja näete ise, mis juhtus. Kusjuures mul oli Ketlini jaoks eraldi söök ka kaasas! aga ma ei jõudnud sellega lihtsalt nii ruttu kohale.


Teine jutt....
See on meie peres vist pärilik. Mina ei ole mitte kunagi söögiisu üle kurtnud. Ja söömine kuulub kindlasti minu lemmiktegevuste hulka. Vahel lihtsalt tuleb süüa lahjemaid asju, et asi käest ära ei läheks. Aga ükskõik kus süüa pakutakse, mina olen peaaegu alati nõus sööma. Sama jutt on ka Kalle kohta. Ja Kalle on nõus ära sööma kõik mis talle ette antakse. Kodus ma peangi näiteks tegema nii palju/vähe süüa, sest kõik mis ma teen, süüakse ära.
Täna tegin lõunaks söögi, arvestusega, et ka Ketlin saab ilusti sooja söögi. Kõigepealt päästsin Kalle tassist Ketlini viimase piimatilga. Aga kiirelt tühjenevat panni ma päästa ei suutnud. Imestunult, et mida nüüd Ketlin sööb, vastas Kalle et piima :).... Nüüd ma siis kuulengi, kuidas meie väike Ketlin sööb krõbinaid piimaga.

Õnneks läheb ta kohe vanaemajuurde, seal saab ikka kartult ja sousti. Nii head isu kui Ketlinil on, tuleb ära kasutada ju :)