minu lapsel on kõht täis ;)
Ükskõik mida sa ka oma lapsest kellegile ei räägi, kui keegi seda ikka ise ei näe, ei usu ta seda nagunii.
Ma võin ju siin uhkustada, et minu laps magab 3 tundi, aga kui keegi seda näinud ei ole, siis ma võin vabalt ka tavaline kehkenpüks olla, kellel laps tund aega päevas ainult magab.... aga see selleks.
Ükskord ammu läksime me esimest korda Mirtelile külla. Ketlin oli just ilusti kodus kõhu täis söönud ja niimoodi ma ka külas ütlesin. Viisakuse pärast pakuti ikka Ketlinile ka melonit ja arvake ära mis siis juhtus. Ketlin sõi ära enamus melonist. Ingrid veel proovis viimaste tükkide juures öelda, et juustuga on see lõpp hea.... aga juba olid ka need viimased tükid Ketlini suus. Siis kui Mirtel üles ärkas ja Ingrid mõtles, et oleks tore, kui ta nüüd natuke sööks ja ega ometi Ketlin rohkem midagi ei taha.... siis söömine nägi välja nii .... üks amps Mirtelile ja teine endale.
Järgmine kord hakkasime me esimest korda Leevikesele külla minema. Ausõna oli Ketlinil kõht täis. Õnneks oli Mirteli ema hoiatanud, et ei tasu mind uskuda ja juba natukese aja pärast istus Ketlin rõõmsalt Leevikese toolis ja ajas head paremat suust sisse. Leevikese ema aga muudkui käis külmutuskapist uusi sööke näljasele lapsele otsimas...
Täna käisime Leevikese ja Mirteli ja Mariaga mängutoas mängimas. Kuna mängutuppa minemise eelneva aja oli Ketlin veetnud oma söögitoolis erinevate hõrgutiste sisse ajamisega, siis loomulikult ütlesin ma, et Ketlinil on kõht täis. haaaa-haaaa.
Ketlin oli esimene, kes näljase näoga nämm-nämm (nagu nukitsamees filmist - mul tuli see näljane muinasjututegelane meelde) lusikat vahtis, kui Mirtel ja Leevike sööma hakkasid.
Ma arvan et vähemalt pool Mirteli ja kolmandiku Leevikese sööki sõi ta ära. Maria toodi ka kõrvalt vaatama, et vaata kuidas teised söövad, aga tema ei läinud õnge.
Pärast käisime Ketlinit kaalujälgijate juures kaalumas - koos kingade ja muu riietusega oli ta 11,8 kilo!
Kusjuures mõnikord on nii, et Ketlin ei söö päev otsa peaaegu mitte midagi.... aga kes see seda nüüd usub? Leevikese ja Mirteli emad igatahes mitte. Aga samas nad juba oskavad arvestada, et kui kutsuda Ketlin kuskile peab olema ka süüa!
posted by krista at 3:56 PM
4 Comments:
minu arust on nii armas, et ketlin niimoodi isukalt sööb. ja mul ei ole küll kahju talle suhu pista melonit või ükskõik mida nta ihaldab parasjagu. minumeelest tõstab see isegi mirteli söögiisu. seega söögem terviseks ketlini pere!
tubli tüdruk Kätukas! Hea, et me ettenägelikud olime, kui te meil külas käisite! ;-))
parafraseerides vana rahvatarkust, et palju parem on, kui laps sööb, kui et see, kui ta EI söö.
Meie Feliks oli ka kena Michelini-mees ja ma olin väga õnnelik, et laps kõike sööb ja toitu ei vali jne. Ja siis nüüdseks oleme olukorras, kui mul vaid pruugib toit valmis saada, kui noorhärra isegi mitte ei nuusuta toitu, vaid teatab kohe, et see talle ei maitse! Ja üks igavene jama selle söömisega kogu aeg on, kõige nõmedam on see, et Suusi ka võtab vennast eeskuju ja ...oh, ma pean sellest kohe eraldi postituse tegema...:)
ja grete ja margaredi toidud maitsevad ka alati ketlinile... ja tõepoolest, kahju ei ole nii ilusate suurte silmadega lapsele head ja paremat anda, kui ta nii armasti nämm nämm ütleb:)
Postita kommentaar
<< Home