lasteaialaps -----
Hoolimata sellest, et kõik teised lapsed, keda ma tean, rõõmsalt lasteaia käivad, ei õnnestunud meil see värk üldse...
Algus oli kuidagi kehvake, aga siis juba nagu läks enam-vähem. Oli seal täitsa rõõmsalt oma pool päevakest ära ... kuni siis...
Läksin mina ülspäev Ketlinile lasteaeda järele ja juba õues kuulen, et keegi toas nutab... ruttu trepist üles ja nii ma siis leidsn koridorist pesuväel nutva lapse... Esimene pahameel oli kuidagi kasvatajale suunatud, et kuidas ta küll laseb mu lapsel seal niimoodi nutta, aga kasvataja, kes pani teisi juba magama, ei annud ennast üldse näole. Abikasvataja siis ütles, et on siin jah juba õuest tulles saadik nutnud...
Ketlin suutis veel läbi nutu öelda, et ta pissi potti tegi ja et ta tahab küll süüa :)
Sõime kõhu täis ja tulime koju, tee peal mõtlesin, et äkki ikka on kasvataja viga... et Ketlin ei ole tavaliselt selline. Ketlinile piisab kui ta tähelepanu kõrvale juhitakse, aga see kasvataja oli põhimõttega, et ahh las nutab oma nutud ära...
Järgmine päev viisime Ketlini teise kasvataja hoole alla ja lõunaajal järgi minne ei nutnudki keegi... Kasvataja küll ütles, et vahepeal oli küll meel kurvaks läinud, aga nad said sellest ilusti üle...
Nii siis oli plaan B, et las harjub selle ühe kasvatajaga ära ja siis vaatame, mis edasi saab....
Vahepeal oli aga sellel kasvatajal mitu vaba päeva ja meie Ketliniga kodus. Vaatasin, et kodus on ta nüüd ka vahepeal kurb... kui mitte öelda, et hakkas heast peast nutma ja ei saanud enam ise ka aru mis ta tahab ja mida ta ei taha...
Kui siis meie kasvataja jälle tööl oli, läksime rõõmsalt lasteaeda. Õuemineku ajal sõitsime igaksjuhuks lasteaiast mööda ja nägime kuidas meie laps lohutamatult aia najal nutab. Kasvataja ütles, et kuni õueminekuni oli enam-vähem olnud, aga siis ei aidanud enam miski....Minu süda ei lubanud teda küll sinna jätta ja nii ma sealt ta siis ära koju tõingi...
Terve õhtu mõtlesime kodus, et mis nüüd siis teha ja otsustasime teha väikse pausi. Mina küll ei taha, et minu laps tundide pikkuste nuttudega lasteaiaga harjuks. Mis siis, et teised tlevad, et kõik on harjunud.
Lasteaiast öeldi ainult, et harjub siis kergemini, kui igapäev käia... aga ikkagi ei taha, et ta nutaks...
Nii palju siis selleks korraks lasteaiast...
PS: kodus on ta nüüd juba palju rõõmsam ja ei ärka enam unest nutuga üles :)
posted by krista at 3:50 PM
3 Comments:
vot ja väga õige. kolm aastat püsigu laps kodus ja see on minu arvamine. ma näen lasetaias kül neid kurbi lapsi, kui õpetamas käin. see jutt, et ta enam ei nuta ja juba täitsa mängib ja... aga millise hinnaga ja milleks.
aga päris täitsa kindel on ka see, et laps oskab manipuleerida. Ehk vanemat mõjutada. Nägin Egle rühmas üht sellist poissi, kes oli tõesti ilma emata tegus ja suht agressiivne, niikui emmeke tuli, läks meeletu kiun lahti. Ja üks hommik nägin kui ta ema alla andis ja kohe hommikul oma pojakese jälle koju tagasi viis. ja nüüd neid enam ei käigi. Selge see, et kodus tundub mõnusam. Meil kõigil.
Minu tüdruk oli ka see nutumutike, nüüdseks täitsa harjunud. Meil muiudgi oli see teema et nuttis tõesti ainult minuga. Nii kui ma silmapiirilt kadunud olin, siis lõppes ka nutt. Ja mina ei leia, et kasvataja oleks pidanud ainult tema nuttu vaigistama. Lapsi on ju palju ja päevaplaan lippab. Mida vähem tähelepanu pöörata, seda kiiremini nutt ka lõpeb. Aga eks lapsed ole erinevad, niisamuti emad ja vajadused. Minul poleks mingit varianti olnud last koju jätta, sest ta on kolm ja ma pean tööl olema. Sinul on aga tibu veel pisike ja kodus olemise võimalus täiesti olemas :), seega väga õigesti tegid
jah, ma oleksin ka sinu asemel vist nii teinud. eriti veel, kui juhuslikult aiast mööda sõidad ja ta nutab seal, no kuidas sa siis ikka niisama saad edasi minna. see ikka kasvatajast suht vale käitumine mu meelest, niisama nutma jätta. last tuleb ikka lohutada ja osata (vähemalt püüdagi) tema tähelepanu mujale juhtida, kasvõi ringmänge õues mängida, mitte teiste kasvatajatega pläägu-pläägu teha.
kusjuures, kui see on metsa-tänava lasteaed, siis ausalt öeldes ma ei ole selle kohta veel head sõna kuulnud - kunagi uurisin perekoolist neid teemasid, kui oli vaja poisile kohta saada.
ja eks mingil hetkel tuleb osata ka süda kõvaks teha ja otsustada ära, kas laps käib lasteaias või läheb kollektiivi alles koolis. ma millegipärast pean seda esimest, lasteaia-varianti paremaks.
A., kellel just suurem laps igal sügisel draamat teeb teemal "ma ei taha lasteaeda minnaaaaaa", ja kevadel nutab, kui mingil põhjusel ei saa lasteaeda. väiksemaga esialgu veel vaatame, kuis kujuneb. eks ta ikka ka nutab seal, samas nutab ta kodus samamoodi, ainult teiste asjade pärast.
Postita kommentaar
<< Home