kuidas me sobime

Miks on nii, et osad inimesed sobivad omavahel kokku ja osad mitte. Mõnega saad lihtsalt väga hästi läbi ja teisega pead koguaeg pingutama, et kõik hästi oleks. Ükspäev käisime Ketliniga mängutoas mängimas ja Meriliisi ema Merike küsis, et mitmes laps ma peres olen ja mitme Kalle on. Mina olen kõige vanem ja mul on 2 nooremat venda. Kallel on üks vanem ja üks noorem õde. Selle peale ütles Merike et te sobite ju siis nii hästi. Tema kuskil psüholoogia loengus kuulis, et nii pidi olema. Me rohkem eriti palju sellest ei rääkinud, aga umbes nii oli see, et mina olen juba sünnist saati nooremat venda "karjatama" harjunud ja tema jälle harjunud, et tal on vanem õde, kes teda käsib :)))... Nii oleme meie juba sünnist saati harjunud sellise elukorraldusega ja saame hästi läbi :)))



Teise jutu lugesin uuest 9 kuud ajakirjast. Seal üks Tartu Pauluse koguduse õpetaja kirjutas nii:
Kui oleme vabaabielus, siis meie ei ole vabad. Side on habras, me peame väga teisega arvestama, püüdma talle meele järgi olla, nööri mööda käima - side võib katkeda, kui eksin või teen midagi, mis teisele ei meeldi.
......
On tähtis, et abielu on lahutamatu ja peaks kestma surmani. Võib ju olla ideaalseid abielusid, kus ainult rõõmustatakse ja ollakse leebed. Ent enamasti see ei toimi, inimestel tekib ikka eriarvamusi. Riidlemine pole Piibli järgi midagi halba, halb on, kui teineteist solvatakse. Tüli peab liikuma leppimiseni. Aga kui abielu on lahutamatu, siis see annab vabaduse oma seisukohti kaitsta, ka karjuda, nutta, taldrikuid lõhkuda. Me teame, et miski ei lahuta meid, lõppeesmärk on alati see, et leiame taas ühise keele.

Kui ma Kallele selle ette lugesin, siis ta ütles, et see on täpselt nii nagu tema mõtleb. Igakord kui me vaidleme, siis lõpeb meie vaidlus nii, et tema ütleb, et ta nagunii meid kunagi maha ei jäta.
Ja just täpselt nii ma ennast ka tunnen :)))