sõbrannajutud

Ketlini lemmiktegevuseks on nüüd oma keeles jutustada. Seda võib küll täitsa omaette teha, aga teate ju küll mis nendest inimestest arvatakse.
Mõnikord räägib ta siis minuga. Ega mul siis kahju ei ole, ma ikka vastan talle ka ja tal on siis hea meel, aga mingit sügavat sisu nendel vestlustel minu arust ei ole ja ma kardan, et Ketlin saab sellest aru :)

Teine variant mida ta siis kasutab, on telefoniga rääkimine. Ma loodan, et ta ei arva, et suured inimesed kasutavad omaette rääkimise ettekäändel mingi plastmass jublaka kõrva ääres hoidmisega. Kuigi Ketlini pikki telefoni kõnelusi jälgides tekib minulgi mõnikord mõnda eriti uhke telefoni omanikku vaadates selline kahtlus ;)... aga see selleks...

Kolmas ja kõige huvitavam on loomulikult vestlused sõbrannadega. Ja seda just nendega, kellel "sõnavara" sarnane on. Ükspäev käis Ketlinil Leevike külas ja meie Leevikese emaga küll ei saanud aru, mida nemad rääkisid, aga nemad omavahel said küll.
Jaanipäeval käis Ketlin Maibritil külas ja hommikul oli neil väga huvitav vestlus kahekesi kiigel. Ma ei mäleta kumb pika jutu oma keeles ära rääkis, aga teine ohkas selle peale ja vastas meilegi aru saadavalt - ohh jaaa :)