kuidas me Ketliniga õues käisime

Eile me mossitasime ja pirtsutasime kodus ja õue ei läinudki. Sellepärast et meie arvates oli kole ilm :))) ja ma arvasin, et Ketlin ei taha minna.

Selle eest täna oli super ilm ja seda ei saa ju kasutamata jätta. Tegelt olgem ausad, Ketlini päeva tuleb ju sisukalt veeta ja seda, et ilusa ilmaga toas ei uimerdata, olen ma juba 100 aastat kuulnud.



Nii ma siis pakkisingi Ketlini jälle sisse. Kaua võib üks talv kesta ja kaua peab neid talveriideid selga toppima. Kui paned enne ennast, siis hakkab minul palav, kui panen Ketlini, siis hakkab temal.
Sisse pakituna hakkasime kelgumäele veerema. Sinna titemäele ... jälle.
Tänane eesmärk oli tegelikult Ketlinist talvepilte teha, enne kui lumi ära sulab või Ketlin kooli läheb.



Nii ma siis sättisin teda kelgule ja kelgult maha. Mõnikord oli ta valmis isegi koostööd tegema. Näiteks kükitas või võttis lamaasendi. Mõnikord isegi naeratas, aga seda mul ei õnnestunud tabada ega eriti ei üritanudki;). Kokkuvõttes oli ikkagi tegemist suht pirtsaka modelliga, kelle ainus soov oli kiikuda.
Isegi mäest alla ei meeldi talle nii palju lasta kui kiikuda.
Leppisime siis omavahel kokku, et natuke kiikumist ja siis jälle paar korda mäest alla. Toimis väga hästi.



Tagasi tulles oli preili nii väsinud, et jäi kelgu peale magama ja kukkus kelgult maha. Ega ma ju kohe ei märganud ka, et uhke näoga tühja kelku järel vean, samal ajal kui Ketlin keset teed magab :) Pole meil ka sellist spetsiomm titekelku, kuhu saaks Ketlini rihmadega kinni panna.... aga see selleks.
Aga koju jõudes nii kui vankrisse panin nii magas ka.