kuidas me maamaja ostsime

ma täpselt ei mäleta millal see oli, aga Eveli pere ostis maamaja. See kõik oli nii super, koht on viimase peal, rahu ja vaikus ja kõik muu. Me siis ikka sättisime ennast neile külla ja saime ka seda kõike nautida. Aga sellist tunnet, et tahaks nüüd omale ka, ei tekkinud.
Meil siin Nõmmel oma maja ja tööd siin piisavalt ja vaikust ja rahu ka. Nii et ega teda vaja ei olekski.
Aga eelmisel aastal juuni alguses sättisime parajasti perega loomaaega minekut, kui mul oli kindlasti vaja veel korra internetis ära käia. Oli veel natuke aega minekuni, ja seda aega tuleb alati ära kasutada internetis käimiseks. Nüüd mul tuleb meelde küll, et meile oli postkasti tulnud mingi ajaleht, kus muu hulgas olid ka mõned kinnisvara pakkumised ja ühe kuulutuse täpsemat asukohta ma siis sinna vaatama läksingi. Lihtsalt tahtsin vaadata, et ega see koht ei ole kuskil Eveli maakodu lähedal.

Kui ma siis juba internetis olin, siis vaatasin nii muuseas ka üle, et mis seal muidu veel pakutakse ;) Ja ühele Pärnumaa majale jäi silma peale. Ja nii nagu meie peres ikka, ei läinud me mitte loomaaeda, vaid Pärnumaale seda maja vaatama.
Selle maja me oleks ära ostnud, kui mitte üks soomlane ei oleks seda päev enne meid teinud, ning kahju natuke oli, aga nagu Kalle ütlse, et ju me siis ei pidanud seda saama.
Kuskil kuu aega hiljem, kui Kalle oli Pärnus lavavõitluse kursusel sõime me ühel hommikul linnas kohvikus hommikust. Kohvitamine lõpetatud ütlesin ma, et lähme sealt ringiga. Ringi peale jäi ka ühe kinnisvara firma kuulutste kast. Ja seal jälle üks meile sobiv maja :)))

Kuidagi see asi on nii, et kui midagi ei saa, tekib asja vastu huvi. Isegi siis kui tegelikult seda asja nii väga vaja ei olekski.

Samal päeva õhtupoole helistas Kalle mulle, et vot selle maja me nüüd ostame küll ära. Suuri lootusi ta igaks juhuks ei hellitanud, aga seekord läksid asjad, nii nagu nad minema pidid.
Ise mõtlesime endale selgeks ka, et miks meil seda nüüd ometi vaja on :)))
Ja meil on nüüd suvemaja :))))