kuidas me kihlusime

ma olen alati arvanud, et mehi paneb abielluma kolm põhjust:
1. Alguses, siis kui neil on katus täiega ära lennanud
2. Siis kui neil on vesi ahjus
3. Vahelduse mõttes
Ma nüüd ei hakka ette ütlema, mis Kalle põhjus oli, aga asi ise oli :)

Kalle lubas mu laupäeva õhtul välja viia. Kohta ei öelnud ja ma arvata ka ei osanud. Kuigi terve tee, kodust restorani ma püüdsin arvata. Restoranis oli üks laud teistest eraldi pandud ja meid suunati sinna istuma. Ma tahtsin juba protestima hakata, et mina küll ei taha, niimoodi keset saali istuda, aga ma ikka leppisin.
Kui me olime prae ära söönud, siis ettekandja tuli küsis, et kas me magustoitu ka tahame. Mind tundes võib öelda, et magustoidust ei ütle ma kunagi ära :))))Toodi siis menüü. ja ohhhhoooo ... keegi oli minu nimelise magustoidu teinud. Näitasin siis seda Kallele ja ise muudkui imestasin. Samas nii palju ka ei imestanud, et oleks mingi kahtlus tekkinud, sest kunagi oli Viru tänaval minu nimeline pood ja mine tea, mis kiiks sellel restorani omanikul võis olla.
Loomulikult oli mul siis ju raske, sellest enda nimelisest magustoidust loobuda.

Kui meile siis mu magustoit toodi, hakkas keegi jube tuttava häälega laulma ka. Ise täiesti sinisilmne ütlesin, et kuula, keegi laulab jumala Dave Bentoni häälega.
Ja siis kui keegi mulle käe õlale pani, alles siis ma hakkasin taipama, mis tegelikult toimus.

...................................

kuna kõik oli nii ootamatu, ei osanud keegi suurt midagi öelda või teha, aga pisar tuli ikka silma küll.

aga....magustoit oli spetsiaalselt graveeritud karikas, kus oli nimi ja kuupäev peal. Sõrmus oli magustoidu sees. Dave Benton oli septsiaalselt minule laulma kutsutud. Menüü oli Kalle ise koos restoranitöötajatega teinud. Ümberringi laudades naised ohkasid ja mehed vaatasid mujale.