söömine

ma lugesin just väikese Maibriti söömisest....ja kuna see koht tahab kohe tsiteerimist siis, siin see on : ...........Aga enne äraminekut lugesin siis sõnu peale, et kuidas tuleb lapsele püreed anda (issi polegi veel iseseisvalt seda keerulist asja teinud). Rääkisin siis detailselt, kuidas lusikas suhu pista, kuidas ta seejärel vähemalt poole välja ajab ja kuidas siis püree suu ümbert jälle kokku korjata ja edasi üritada jne... Andres võttis mu jutu kokku nii, et "see on nagu seina pahteldamine" :)) Ten points!!!..........

Ja hakkasin siis isegi mõtlema, et alles see oli kui Ketlin tegi esimesi suutäisi... ja nüüd juba sööb isukalt... ja homme võib juba see päev olla, kui ta ise sööb.... ja ongi meelest läinud kuidas alguses oli.

Nii et alustame algusest:

1. Esimene mälestus:
Puhastasin ära ühe porgandi... vabandust... kõige pealt käisime poes ja ostsime Ketlinile püree valmistamiseks vajaliku väikse poti (ei hakka ju ometi ühte porgandit suures potis keetma).... ok tagasi porgandi juurde.
Puhastasin ära ja hautasin pehmeks... siis üritasin mitmete terariistadega, seda peenestada, mis arvestades poepüreede "homogeniseeritust", mul täielikult ebaõnnestus.
Aga kuna keegi mu tööd ei hinnanud, siis alusasime "suurt ja pidulikku söömaaega"
Ketlinile pandi põll ette ja nagu kõiki meie pere tähtsamaid töid, alustas Kalle lapse söötmist.
Esimene suutäis läks enam-vähem... teine oli juba kahtlasem... ja kolmanda suutäie jaoks oli suu lukus!

2. järgmised mälestused:
järjekindlalt proovisime Ketlinile midagigi sisse saada ;).... aga üle kahe suutäie ei õnnestunud kuidagi. Proovisime erinevaid võtteid ja erinevaid maitseid. Näoilme oli alati, et "kas teil must kahju ei ole... või ma pean tõesti seda vastikut asja sööma"
ja niimoodi peaaegu 2 kuud.........

3. esimene söömine:
ükskord siis oli meil plaanis minna mängutuppa koos Ketlini sõbrannadega mängima. Ja nagu korralikud lapsed ikka, kui kõht läheb tühjaks söövad nad püreed.
Kuna 2 kuu jooksul annab ka kõige tublim porgandi keetja alla(ma vähemalt loodan), siis olin ka mina üle läinud poepüreedele.
nii et korjasin, siis oma purgikese kotist välja ja alustasin etendust: toit koos lusikaga Ketlini suhu ja punkt!
ja meil õnnestus... ja kusjuures ei olnud Ketlin ainuke kes avastas et püreed süüa on tegelikult päris mõnus.
See oli siis kui Ketlin oli 8-kuune.

4. esimene soolane söömine:
Eirates mõningaid tarkusi, et magusat ei tohi mingil juhel enne soolast anda... jne. pigistasin ma silma kinni ja tegin näo, et õun on soolane toiduaine ;)
Ja ükspäev ma siis otsin poest "soolase püree" (päriselt: porgand ja riis ja isegi liha oli sees) ja hakkasime, siis vaheldumisi: mina, Kalle ja vanaema Ketlinile seda söötma.
Ja kolmandaks päevaks sai meil esimene purk tühjaks... hurraaaaa
Laskmata kuidagi õnne käest, pidi väike Ketlin pea nädalaega järjest ühte ja sama sööki sööma.........

5. Hetkeseis:
Sööb enamusi purgipüreesid. Vahet ei ole, kas magus või soolane, tükkidega või ilma, kaubaks lähevad kõik.
Temale spetsiaalselt valmistatud sööke võin küll ise süüa, kuid samas ta lausa nõuab sööke minu taldriku pealt (mis ei ole küll alati kõige beebisõbralikumad, aga ärge seda kellegile öelge).
Ise on ta nõus terve päev läbi õun käes ringi käima.
Suureks üllatuseks oli tal ükspäev, et leib ja piparkook ei olegi ühe maitsega, kuigi näevad ühtemoodi välja (te võite ainult arvata, kumb talle rohkem maitses)

Ja seltskonnas söömine.... kui on ikka seltskond on ta nõus alati sööma (loe: laps on emasse)

6. tulevik
järgmine samm peaks olema ise söömine. Selle võtame ette järgmine suvi. Võtme lapse riidest lahti, paneme keset muruplatsi istuma ja vaatame mis saab.
Ja siis kui oskab kasutada operatiivselt abivahenditega trajektoori taldrik-suu (onjuu lahe sõnade kasutus) võib tulla riided seljas tuppa sööma!

Aga noh... kaks korda võite arvata, mis on siiski Ketlini lemmiksöök!... aga see on üks teine jutt juba.......