Ketlini äiapapad ;)

absoluutselt igakord ma alustan oma juttu sõnaga Kuna... ja igakord ma kustutan selle ära, sest see pole ju mingi sõna jutu alustamiseks.... et siis teaksite ;)

Ketlin on nüüd suur kõndija ja kohe kui talle antakse võimalus, läheb ta maad uurima. Kõige mõnusam on seda teha siis, kui kõik ülejäänud inimesed (loe: ema ja isa) tahavad paigal istuda, näiteks söögikohas :)
Tegelt ma saan tast aru, sest siis just kõik saavad rahulikult imetleda, kui uhke näoga Ketlin ringi jalutab. Mõnikord lihtsalt läheb Ketlinil meelest ära kuidas tagasi tulla ja seda ei tohi ju juhtuda. Seega peab kogu aeg keegi talle järgi jooksma ja ta tagasi tooma
Aga jälle... ma kaldun teemast kõrvale.

Ühesõnaga, Keltin jalutab mööda söögikohta uhke näoga...
Ja juba mitu korda on tulnud mehed!! (loe: MEHED!!!) küsima, et kas ta on tüdruk ja kui vana ta on jne. Ja kusjuures tavaliselt ei küsi nad seda minu käest, et noh arvata nende mingeid tagamõtteid, aga nad küsivad seda Kalle käest.
Ja siis samas uhke näoga lisanud, et ja jah "mul on poeg!"... millele siis lisavad vanuse ja kaalu ja pikkuse.
Näiteks eile saime teada, et ühel Olümpia töötajal on 9-kuune poeg, kes ei kõnni veel, aga kaalub juba 12 kilo, ning on seega Ketlinist suurem.

Ja minul on ainult hea meel selle üle:
1. Eesti mehed on uhked oma poegade üle
2. Eesti mehed on uhked teiste meeste tütarde üle
3. Eesti mehed julgevad seda tunnistada
4. Eesti mehed hea meelega jagavad seda teistega
5. Eesti mehed on veel uhkemad oma tütarde üle !!!
6. mul on ka Eesti mees :)

Vot sellised mehed on meil siin uuel aastal ;)