mina ja mu väike pere

kolisin ära...

2007-01-17T15:21:00.000+02:00

targem annab järele ja ma kolin lihtsalt ära siit :).... ja raske arvata kuhu.... sinna kui kuhu teisedki.... siia

kuidas me sööme

2007-01-16T20:28:00.000+02:00

Kuna minu kodus tegi kõigepealt ema süüa ja siis hiljem vanaema, piirdusid minu toidutegemise oskused ellu astudes kookidega :) Ja küpsetada meeldis mulle kooliajal hirmsasti.
Aga mingil hetkel on sul äkki elukaaslane, kes õhtuks sooja sööki tahab. Suur oli siis minu ehmatus, kui esimene nn peika minust poole kiiremini kartuleid kooris :).

Mis mul siis üle jäi, kui hakata õppima ja proovima ja kokaraamtuid kokku kuhjama. Ja nüüd olen ma jõudnud nii kaugele:

Kui sul on mees ja lapsed, siis ei pääse kuidagi sellest, et igaüks vaadaku ise mis sööb. Ja üks kaheaastane tahab korraliku sööki ja iga päev.
Hommikuti on meil kas puder - kui ma olen hommikul tervislikult häälestatud. Selleks on mul täpselt meie perekogus välja arvestatud 1 kl veet + 2 klaasi piima + 0.5 tl soola + 1 tass helbeid. Mina, kes pole elu sees putru söönud, olen jõudnud nii kaugele, et ma olen nõus sööma rukkijahuputru. Manna putru ka, aga see ei lähe arvesse. Ja see on esialgu kõik.
Kui ma putru ei tee, siis me sööme krõbinaid - praegu on meil hitiks Nestle jänese krõbinad :)
Laupäeva hommikuti teen ma ilma rasvata ülepanni pannkooke ja neid sööb meil Kalle näiteks vähemalt 5 tükki, korrates igaühe juures - see on viimane.
Mõnikord on meil pidulik söök ka. Siis ma teen omletti ja kaunistan ja mässan, aga seda juhtub harva.

Lõunasöögiks on meil mingi piimatoode :))). Kuna hommikusöök on meil mõnikord alles kell 12, siis lõuna on meie peres kerge :)

Õhtusöök on meil siis soe söök. Ja mina teen 90% söökidest ilma kokaraamatuta. Lihtsalt vaatan sealt mingi idee ja siis teen ikka nii nagu mulle tundub. Ja ise ma ei kurda, Kalle ei kurda ja Ketlin ka ei kurda :))). Tavaliselt alustan ma söögitegemist külmutuskapist ja midagi seal ikka on. Ja kui midagi ei ole, siis sobivad ka makaronid ketshupiga. Need siis eriti Ketlinile ;)

Aga ikkagi ma mingeid imesööke ei tee. Näiteks pardiliha veinikastmes. Selleks on teised inimesed ja mina olen nõus neile maksma selle eest kui nad seda teevad.

Ja kooke ei ole ma ammu enam küpsetanud, kuigi ma ikka mõtlen, et võiks ja peaks. Nii kaua kui Selveris müüakse kräsupead ja pannkoogitorti, siis sellega saab minu magusaisu enam kui rohkem rahuldatud :)))

täiesti tavaline päev

2007-01-12T17:23:00.000+02:00

Vahelduse mõttes võiks panna kirja ühe päeva, et pärast ei oleks nii, et vot sellist asja ma küll ei mäleta :)
Teisipäev:
See ei ole küll väga tavaline päev, aga ikkagi...
Mina teen silmad lahti kell 9. Nüüd on täpselt 15 minutit aega Liisule süüa anda. Väikese nihverdamise peale teebki ta silmad lahti on kohe valmis sööma hakkama. 9.15 magab ta jälle ja mina jõuan nüüd dushi alla minna. pool kümme tõstan magava ketlini alla teleka ette pissipoti peale. Sealt edasi tuleb ta tõsta laua äärde sööma. Kus ta peab siis üksi hakkama saama. Nüüd on ka Liisu üles ärganud ja tema hoomkused iluprotseduurid võtavad koos uue kerge einega peaaegu kümneni aega. Samal ajal püüan ma ise ka midagi süüa. Siis tuleb panna Ketlin riidesse ja lükata õue, siis iseennast ja kõige lõpuks Liisu.
10.15 hakkame kukupai tundis sõitma.

Peale kukupai tundi lähme kolmekesi poodi ja kuskil kell 1 jõuame koju. Kui hästi läheb, siis liisu magab ja Ketliniga saab joonistada ja midagi natuke süüa.
Kuskil kell 3 hakkame kõik kolmekesi lõunaunne minema ja viie ajal jälle ärkame.

Siis vaatab Ketlin tomi juures ja mina teen süüa ja tegelen liisuga. Näiteks samal ajal. või siis liisu viriseb, kui ma kartuleid koorin.

Kell 6 on meil õhtusöök, kuhu issi tavaliselt ei jõua, aga meie oleme liiga nälja et oodata ;).... ja siis on edasi on meil tavaline "mängimine", kus igaüks mängib ise või teeb nägu, et ta mängib kellegiga koos.

Kui juhtub olema vannipäev, siis issi vannitab mõlemad lapsed ;)...
ja kuskil 23.30 lähme magama. See tähendab tavaliselt, et mina ja lapsed lähme ja kuskil kaksteist on Ketlin viimane kes magama jääb.

Või siis täna:

ma hakkan kohe ööst pihta. Kui kell 12 öösel oli Ketlin magama jäänud, tegi Liisu, kes oli maganud vahelduva eduga kella 8 saati, silmad lahti ja ei pannud neid enne kinni kui pool neli hommikul :))). Siis kell 6 otsustas ta jälle üles tõusta, sest teda häiris miski tema ninas ja magama jäi jälle kell 9. Kui keegi tahab, siis võib mu magamisetunnid vahepeal kokku lugeda ;).
Kell 10.30 ärkas üles Ketlin ja kuna ta ka Liisu üles äratas, siis ma arvasin, et nüüd on õige Liisul õues magada. Õnneks oli Kalle ka piisavalt väsinud, et kuhugi hommikul vara tormata ja koos sõimegi siis kell 12 hommikusööki :)

Kell 1 läksin mina Liisuga võimlema ja Ketlin issiga tööasju ajama. Kell pool neli jõudsime koju tagasi ja sõime lõunat. Kell neli läks Kalle tööle ja Ketlin hakkas kurvastama. Viisin ta üles voodisse, kus ta minul käskis ära minna ja ise siis üksi magama jäi. Kusjuures esimest korda elus. Liisu jäi ka pärast võimlemist magama... ja nüüd nad siis magavad kahekesi siiamaani...

Arvestades minu möödunud öötunde, peaks ma ju sama tegema. Aga keegi peab nüüd õhtusööki tegema minema ju....

kaisuloom

2007-01-10T22:18:00.000+02:00

Meil on siis tegemist kaisuloomaga. Tema tahab magada ainult kitsastes tingimustes ja soovitavalt hästi minu lähedal. Kõige meelsamini magab ta turvahällis ja nii et kombe oleks ka seljas. Ma tean küll, et niimoodi käkras ei ole eriti soovitav tal magada, aga magav laps on ju kõige parem laps :)

Vankrisse panin ta algul ilusti teki alla, aga millegi pärast talle ei meeldinud nii. ahaaa.. liiga palju ruumi. Võtsin, siis tallinna-paki-magamiskoti ja toppisin liisu sinna sisse ja tõmbasin nöörid ilusti kinni. Väga hea, piisavalt kitsas, et rahulikult 3 tundi magada.

Kolmas magamise variant on meil öösel voodis. Selleks tuleb kõige pealt kõht täis süüa ja siis rahulikult tissi padjana kasutada. Ja proovi siis patja röövida. Kohe ärkab üles ja protesteerib. Mõnikord öösel ei taha isegi süüa, lihtsalt nõuab oma patja. Noh ja kui proovid teda siis oma voodisse panna. Seal võib küll keegi teine magada, aga mitte meie kaisuloom.

kuidas veeta laupäeva...

2007-01-06T19:17:00.000+02:00

Liisu-miisul ehk Keidil tuli nädal pärast sündi küll osa nabast ära, aga midagi jäi nagu alles. Nüüd kui käisime perearsti juures, anti saatekiri kirurgile, et vaadaku üle, mis see on.
Helistasin siis ja sain aja 1. veebruariks :))))

Helistasin siis igaks juhuks ka oma lasepolikliinikus töötavale arstist tädile ja tema soovitas ise lastehaigla vastuvõttu minna. Et seal on valvekirurg ööpäev läbi olemas ja nad vaatavad üle ja on endal rahulikuma olla.
Täna hommikul (loe: kell 1 päeval, aga see on teine teema) läksimegi siis näitama.
Kirurgiks, kes meid üle vaatas, oli juhuslikult üks tädi sõbranna, kes meie peret ka tunneb... ja ütles siis, et tulge tunni aja pärast tagasi ja me lõikame selle asja tal sealt ära. Nagunii peab seda varem või hiljem tegema. Sõitsime siis autoga ringi ja olime tunni aja pärast uuesti kohal.
Jälle võtsid meid seal ülisõbralikud töötajad vastu ja paigutasid palatisse. Liisule toodi haigla riided, pandi voodisse ja kärutati operatsioonile. minu arust mingi viie minuti pärast toodi ta tagasi ja silmad olid ka juba lahti. Ise pidi narkoosis olema....
Natuke pidime ootama, enne kui näljast nõrkenule süüa tohtis anda. (iga ajamõõdu natuke küsisin ma igaks juhuks üles, sest nende pikkus kõikus 5 minuti ja poole tunni vahel).
Sõi siis kõhu paksult täis ja jäi magama. Arst tuli mingi tunni aja pärast vaatama ja ütles, et kui üles ärkab ja normaalne on, siis minge koju.
Natuke nihverdamist ja normaalses olekus Liisu sai üles aetud ja koju tuldud.

Aeg: 2 tundi ja 40 minutit.

Ja kõik inimesed keda ma selle aja jooksul nägin ainult neratasid olid väga, väga sõbralikud.

Ketlin oli selle aja Kallega mängutoas ja pissil ei käinud, ainult puuks oli tulnud!

teisest...

2006-12-29T16:43:00.000+02:00

Ketlin teeb seda ja Ketlin teeb teist. Aga tegelikult on meie peres ja veel teine laps ka. Temast ei ole aga nii palju midagi kirjutada. Tema meil magab või sööb või nutab.

Magab ta kolme tunni kaupa kogu ööpäeva jooksul. Kui ta juba magama jääb, siis magab. Enamus ajast jõuame me magamise aja suhtes ilusti kokkuleppele, aga mõnikord mitte...

Teine tema lemmiktegevus on söömine. Kui tal on väga uni peal, siis ta võib süüa 10 minutit. Kui tal ei ole väga und, siis ta võib teha seda ka 4 tundi peaaegu järjest. Ja kui tal midagi sassi läheb, siis ta sööb ja teeb umbes poole tunnise pausi ja alles siis otsustab edasi või siis uuesti süüa.

Ja kui ta ei ole seotud kahe eelneva tegevusega, siis valib ta kolmanda ja see on nutmine. Seda meeldib talle teha õhtuti või siis pigem öösiti. Tavaliselt protesteerib ta siis pikalt ja kõvasti minu toiduvaliku üle või siis selle üle, et miks tema ei saa magama jääda?....

Praegu ta lõpetas just magamise ja asus nutma.......

(modellil seljas Kalle kingitus sündimise puhul)

peremängud...

2006-12-29T16:34:00.000+02:00

Kui algul veetis Ketlin vanaema juures olles aega ikka vanaemaga mängides, siis nüüd meeldib talle rohkem teisel korrusel minu venna pere juures olla. Seal on nimelt tema lemmikonupojad Rasmus ja Markus. Mõlemad on Ketlinist piisavalt palju või siis piisavalt vähe vanemad, et Ketlin neisse väga suure austuse ja armastusega suhtuks.
Nii möödus ka enamus Ketlini jõuluõhtust üle-alla.
Vahepeal kui asi seal üleval ikka väga vaikseks jäi ja nad seal Rasmusega kahekesi olid, läksin mina igaks juhuks vaatama ;)
Leidsin nad põrandal nurgast kahekesi istumas ja Kes tahab saada miljonäriks vaatamas....
Rasmuse ema küll ütles, et tavaliselt seda saadet vaatab Ketlin koos Markusega... aga nohh...

Ketlini lähim sugulaste ring koosneb hetkel 6 poisist ja 2 tüdrukust, kui õde mitte arvestada :)

jõuluvana jutt...

2006-12-29T16:19:00.000+02:00

(jõuluvana)

Meil käis esimest korda jõuluvana. Nüüd on meie peres piisavalt palju lapsi ja pooled neist on jõudnud sinna ikka, et julgevad ja tahavad jõuluvanale laulda ja rõõmustavad kingituste üle. Minu lapsed küll kuuluvad sinna teise poolde, aga see selleks.

Jõuluvana tuli meile kaugelt maalt ja oli nii väsinud, et jäi mitu korda tooli peal magama. Kõigile täiskasvanutele tundus see väga naljakas, aga lapsed ajas segadusse küll. Kui pärast seda kui poisid kahekesi olid püüdlikult ette kandnud aisakella laulu, küsis jõuluvana, et nohhh, kas te mõnda laulu ka oskate, sest ta oli just unest ärganud ;)
Ja peale selle ajas ta veel paljud nimed pakkide peal sassi ja oli üldse väga kahtlase ja kummalise käitumisega.... aga see selleks...

(Ketlin ja Rasmus ja Markus)

Kingitusi oli palju ja kingisaajaid ka. Vahepeal oli juba tunne, et me jäämegi neid jagama. Ja kuna jõuluvana tuli meile enne söömist, siis tundus see aeg veel eriti pikk.
Ketlin suhtus jõuluvanasse ilmselge respektiga. Mina ei puutu sind ja sina ei puutu mind. Kõva ja selge häälega tegi ta jõuluvanale selgeks, et tema on veel liiga väike, et luuletust lugeda ja patsu lüüa, aga on nõus sellegi poolest kõik kingitused vastu võtma.

Kingituste saamise hetkel oli segadus suur ja ainuke asi, mis teda külmaks ei jätnud, olid Lotte shanpoon ja üllatusmuna. Teiste kingituste väärtustest hakkas ta alles hiljem aru saama ja nii algavad ja lõppevad meie päevad perega nukuserviisist teed juues ja telekast multikaid vaadates.
Tal on nüüd oma tita ka ja juba andiski ta talle nabast süüa :), seda siis kui tita oli üles ärganud. Enamus ajast tema tita, nagu ka minu oma, magavad :)))

Järgmine aasta tuleb meil igatahes jälle jõuluvana ja loodame, et siis vähemalt Ketlin kuuluba juba luuletuselugejate poole hulka...

(Ketlin ja Mikk)

emasse või isasse?

2006-12-29T16:10:00.000+02:00

Ma kuskilt olen kuulnud, et kui mingi anne kuskil vanemates peidus on, siis lastes avaldub see äkki tugevamalt. Või siis on lastel mingi oma anne.
Minu väike lootus, et Ketlinist baleriin või laulja saaks ei ole veel kuskilt otsast välja löönud. Laulja karjäärile veel väike lootus on, aga kui meie jalad-sissepoole-pontsik Leevikese või Maibriti kõrval seisab, siis baleriini ei paista sealt küll kuskilt... kui siis mõne moodsama tantsu esindaja.

Aga noh, need on need anded, mis ka minul ja Kallel puuduvad. Aga vaat mis meil ükspäev siis oli....

ema, see tähendab mina, olen kõrgelt haritud õmbleja ja isa, see tähendab Kalle, on meil kõrgelt haritud õhtujuht.
Need on siis suure moekunstnik-modelli ande eelduseks.

Ketlin, ilusti kodustes riietuses kadus mõneks ajaks vannituppa ja tagasi tuli ta sealt Erki-moeshowle väga kohases riietuses. Kui seda muidugi riietuseks nimetada saab. Tegi meile catwalkil ilusti demostratsiooni ja oli väga lahkelt nõus ka ennast pildistada laskma. Loomulikult tahtis ta kõiki pilte enne avaldamist näha ja püsti seisvaid pilte kahjuks avaldada ei lubanud. Kuna ta jalad ei olnud seal pildid piisavalt kenad ;)

meie kuusk

2006-12-25T22:09:00.000+02:00

meie kuusk, ei ole tegelikult kuusk. Ta on hoopis nulg. Ja ta ei näe välja ka üldse nagu kuusk, vaid nagu üks väga ilus ja võlts puu.
Aga positiivne pidi selle puu juures olema see, et ta ei aja okkaid maha, vaid hoiab neid viimse hingetõmbeni enda küljes!... Vaatame, vaatame.

Me ehtisime kuuse ära ka. Selline näebki meie ehitud kuusk välja! Kui Ketlin oleks saanud üksinda kuuske ehtida, siis oleks kõik ehted olnud ühes kohas, täpselt nagu ma ka ühest teisest blogist lugesin :)))... aga me nats hõrendasime tema valitud kohta ja sinna jäi ainult 2 muna!

Jõuluvana käis meil ka... aga sellest ma praegu ei räägi.....

PS: õmblesin Ketlinile ükskord seeliku ka, aga arvestades, tema õllesõbralikku figuuri, ei ole tema talje mitte selline, et see seelik teda kaunistaks ;)... kusjuures sama võib hetkel minu kohta öelda, aga minu pilti ei saa keegi siia üles panna ;)

keeruline....

2006-12-25T22:03:00.000+02:00

mõtlesin just stiilipeo filmi telekast vaatama hakata, kui Kalle hüüdis, et tule ruttu, kohe olen mina filmis...
Jooksime siis Ketliniga ruttu trepist alla ja mida me näeme..
Meie issi on telekas ja mis ta seal teaab? Ta annab tomile - noh see saame kokku tomi juures, Ketlini üks lemmikmehi Lotte sõbra Bruno kõrval jne. - peksa!
Õnneks ta ei saanud nii täpselt aru, mis seal ikkagi toimus, aga issi oli telekas ja onu tom ka.... ;)

sõbranna käis külas

2006-12-22T19:58:00.000+02:00

Kuna Ketlinil nüüd nii pisike õde on, ei saa me veel!!!! niimoodi mööda ilma ringi tormata nagu enne. Seega on ainus võimalus, et mõni väike sõbranna talle ikka vahel külla tuleks, et ta teisi inimesi ikka ka näeks...
Nii siis käis meil ükspäev Ketlini teine õde külas. Nagu näha olid mõlemad rahul :))))

PS: ja ükspäev kui ma kodusisustamisega tegelesin, õmblesin ka uued kott-toolid, need on nüüd need toolid, milles mina elan :)))). Roosa on minu oma ja tumepunane on Kallele ja Ketlinile kahe peale ;)

Keit ? !

2006-12-22T19:41:00.000+02:00

Nimi Keit oli meil olemas juba enne Ketlini sündi. Kui Ketlin aga ära sündis, siis polnud ta üldse Keidi nägu ja nii ta seda nime endale ei saanud. Kui järgmine tüdruk hakkas sündima, siis ei olnud jälle nimi Keit meil üldse plaanis. Meie nime variandid olid Kristin ja Karolin ja lisaks veel Kertu või....
Kui ta aga sündinud oli, ei olnud ta üldse sellist nägu, et talle mingi pikk nimi sobida võiks. Siis äkki tulid sellised nimed nagu Kati või Kai.... ja ohhh meil oli ju Keit ka välja mõeldud.
Ja nii nagu Ketliniga, tulime ka nüüd sünnitusmajast koju nii, et lapsel oli juba nimi olemas.

Eile käisime siis ametlikult ka talle nime panemas. Per.büroos kästakse ilusti lapse nimi paberile kirjutada ja allkiri alla panna. Kirjutasin siis ilusti trükitähtedega nime ära ja jäime uhke näoga sinna istuma. Tädi siis klõbistas oma arvutiga ja ütles, et see ei lähe mitte. Äkki te peaks ikka veel mõtlema. Me ei saanud üldse aru, me ei tahtnud talle ju Kolumbus nimeks panna...

Tuli välja, et mingisuguse statistika järgi on Eestis nime Keit pandud umbes täpselt võrdselt nii poistele kui tüdrukutele. Ja kui me ei taha, et keegi tema soos pidevalt kahtleks, siis äkki me ikka ei paneks seda nime.

Selle nime me ikka paneme küll, aga siis me äkki võime talle veel ühe nime panna. Sellise nime, kelle soos keegi ei kahtleks. 5 minuti jooksul leidsime, et kas Kai või Liis. Kuna Kai on jällegi mujal kui Eestis poisi nimi, siis see ei sobinud ju ka.... Nii saigi Keit omale teiseks nimeks Liis.

Kalle ütles, et kui ta hea laps on siis kutsutakse teda Liisuks, aga kui asi ikka kurjaks läheb, siis tuleb Keit ka mängu. Täpselt nagu Ketlin on meil muidu mammu, aga kui ma juba pahaseks hakkan saama, siis ei ole mingit mammut enam....

PS: pildi peal pani Ketlin Keidile teki peale ja "oma kiisu" (mis tegelikult küll Keidile kingiti) talle ilusti kaissu.

magamine

2006-12-22T19:21:00.000+02:00

Enne teise lapse sündi oli mul põhiline mure, et kuidas me küll magama hakkame. Teiste käest kuulsin ainult, et ohhh ära muretse, küll see ise paika loksub.
Ja näe loksubki..... Esimesel õhtul kui Keit koju tuli, siis Ketlin tegi natuke kurba nägu, et ei saagi emme kaisus magama jääda. Nüüd on ta aga leppinud, et saab aga emmega kõvasti kalli-kalli ja musi ja läheb nagu suur tüdruk kunagi oma pessa magama. Tegelikult võtab see kõik meil õhtuti umbes tund aega aega, aga see selleks...
Lõuna ajal lähme aga kõik kolmekesi korraga magama. Selleks peaks pisem enne natuke üleval olema, et ikka jääks uuesti magama ja Ketlinile sobiv multikas uinumiseks välja valitud. Tema nimelt valib endale lõunaajal ise multika, mida ta siis umbes 10 minutit suudab vaadata, enne kui uni tuleb...
Ja siis me magamegi kõik koos... Kes kiisu kaisus, kes süües, kes mitte enda valitud asendis.... aga ikkagi magame :))))

PS: Kui meil Kalle öösiti töölt koju jõuab, siis ta üritab ka kuskile meie vahele trügida ja siis magavadki tavaliselt 2 naist tal kaisus.... aga hommikul, kui meie üles ärkame on ta juba ära läinud....

Lotte ja päkapikk

2006-12-22T19:11:00.000+02:00

Need 2 kuuluvad vabatahtlikult kohustuslikus korras Ketlini igapäeva tegevuste juurde.
Hommikul kui silmad lahti teeb on esimene asi minna alla akna juurde vaatama kas päkapikk on käinud. Kuna tema lemmikud olid kinderi üllatusmunad, siis pärast kolmandat muna sai minu mõõt küll täis. Ükspäev poes avastasin ma kinderi pisikesed kommid ja õnneks meeldivad need Ketlinile sama palju kui suured munad. Ja ega ma siis ka kade ei ole - 2 pisikest muna korraga... sobib väga hästi. Ja kusjuures esimene pakk pole veel otsa saanud. Igatahes saab päkapikk meie peres sellel aastal küll odavalt hakkama. Kui algul oli sokk ilust esiku akna peale pandud ja minul kommid seal samas kõrval kummuti sahtlis. Siis ükspäev Ketlin avastas, et ta tahaks ka päkapikku näha ja pani soki suure toa akna peale. Hea.. kogu päev ilusti silma all ja ei tohiks ju midagi märkamata jääda.....
Aga saame hakkama :))))))

Lotte filmi on siis kohe järgmine soov kui muna põses on. Makist me seda plaati enam välja võtnud polegi ja nii saab ta selle mängima panemisega väga hästi ise hakkama. Tuleb ainult nuppu 2 korda vajutada ja juba Lotte tulebki. Rääkimata sellest, et mul juba pool filmi peas on. Teab temagi juba päris mitut lauset õigel ajal järgi ütelda... Nii et kui te näete linnas ühte tüdrukut Brunot karjumas, siis see on minu laps :))))

päeva sisustamine

2006-12-22T18:57:00.000+02:00

Minu suur austus vähemalt kahe lapse emade vastu kasvab iga päev. Nüüd ma tean, et kui ma kedagi peaks tööle võtma, siis minu esimene valik oleks vähemalt 2 lapse ema. Sest mitte kunagi pole ma pidanud oma iga tegu nii palju planeerima ja ette nägema kui nüüd. Igatahes logistikuks sobiks nad kõige paremini.

Üks päev me näiteks avastasime, et lumi on maha sadanud. Kuna ei saa ju sellele lumele nii väga lootma jääda, siis tuli lumememme kohe tegema minema. Kõige pealt siis pisikesel kõht ääreni täis, ruttu riidesse, vankrisse ja õue. Kui hästi läheb saab ta oma värske õhu laksu enne kätte, kui protestima jõuab hakata.
Nii, sellega on nüüd korras...

Samal ajal peaks suurem igaks juhuks Lotte filmi vaatama. See on kindel tegevus, millega üldjuhul ei kaasne midagi eluohtlikku ;).
Nüüd siis tuleb vahepeal ennast mingi piirini riidesse saada ja siis asuda aktiivset vestlust pidama suuremaga. Seletama talle miks ja mida me just selga paneme ja lasta tal ise siis riietuda nii kaua kui ta viitsib.
Ja mis siis kui lähebki õue saapad vales jalas.... pidigi tema sissepoole jalgadele hea olema :))))

Lumememmega läks küll hästi ja ühel tublil pereemal on ju porgandid ka alati külmkapis olemas. Ei olegi ise vist 10 aastat vähemalt käpuli mööda aeda roomanud ja lumepalle veeretanud....

PS: järgmiseks hommikuks oli lumememm juba nii palju ära sulanud, et oli natuke ette poole vajunud ja kõik hambad olid välja kukkunud.

PS: Lumehelbekesi tegime ka koos Ketliniga. Mina lõikusin ja tema harutas ja kiitis mind :))))

elu kahe lapsega....

2006-12-14T19:39:00.000+02:00

Kui esimesed päevad olid väga lihtsalt. Väiksem magas minu arust enamuse ajast. Ma isegi raamatust lugesin, et tunni kohta on nad üleval 3 minutit.
Kuid isegi kui ma väga tahaks, ei ole see elu midagi nii lill :). Millegi pärast on ikka nii, et kui on rahu ja vaikus, siis on... ja kui ei ole, siis on ka kõik asjad korraga.
Soovitatakse pisikese kõrvalt magada, siis kui temagi, aga kui suurem tahab parasjagu samal ajal jänese hüppeid harjutada või supikest süüa?
Või siis jätta söök tegemata... ja nii ütlengi Ketlinile... raamatus soovitati, sul ise külmikust midagi otsida ja tühjas sest soojast söögist :)

Tegelikus elus ärkab väike suure kisaga just siis üles, kui suurem on oma hädaga poti peal valmis saanud ja makaronid pliidil samuti!

Või siis tahab suurem just siis, et teda ka söömisel aidatakse, kui väiksem on sööma asunud ja ise tahaks ka nagu.....

Magama jääda tahavad mõlemad minu kaisus ja nüüd me jäämegi magama nagu päike - kolm pead kõik koos, et keegi ei oleks ilma :).

Ja õues käimine? Kuhu huvitav ma Ketliniga kõnidma peaks? ja mida seal õues üldse selliste ilmadega teha. Tavaliselt oleme niisama koos käruga käinud, et siis kui tahab, siis kõnnib, kui ei taha, siis istub.... aga kahe käruga ju üksi ei lähe kuskile. Nii ma siis paningi Keidi oma vankris magama ja sõitsime Ketliniga tema kärus mööda aeda edasi tagasi :)))... väga põnev!
Tuleks nüüd ruttu lumi maha, siis oleks vähemalt õuetegevust...

Aga oma titat hoiab Ketlin küll väga, tahab koguaeg pai ja kalli teha ja muretseb kui nutab ja on väga abivalmis kui kakat peab vahetama.... peab ikka talle jõuludeks sellise nuku kinkima, kellel on pehmed jalad ja käed, mida ei pea mina painutama... saab tema paremini oma nuku magama panna ;)

Ketlin 2 aastat

2006-12-14T19:27:00.000+02:00

Kui vana mammu on?... Selle peale aetakse kõik ühe käes sõrmed harali ja vastu on kaheksa!... või siis kaks kriipsu!

Aga jah muude suurte ja tähtsate sündmuste kõrval jäi Ketlini sünnipäev nagu htkel kuidagi vaikselt kõrvale. Ega ta ise nagu suurt aru ei saanudki, et midagi oleks olnud. Kingituseks sai ta omale Lotte video ja kui küsida,kelle oli sünnipäeva, siis vastab ta et Lottel!
Aga Lotte videot tuleb mul nüüd iga päev vaadata. Õnneks on talle väga hästi meelde jäänud, et üks korraga! ( see kehtib meil kõikide asjade kohta ;) ja nii ma õnneks pääsen tunni ajaga :)

Muidu hakkas ta aga väga tublilt suureks õeks ja peab nüüd enamus asjadega ise hakkama saama. Näiteks söögitoolilt maha saamine. Kui ennem piisas sellest, et tõusta lihtsalt toolil püsti ja ennast nats kõigutada, kui keegi juba teda "päästma" tormas,siis nüüd tuleb sealt ka ise elusalt alla saada....
Riided peab ka kõik ise selga saama ja seljast ära. Nii ta siis pusibki seal, ise korrutades, silt pepu peale, kus silt on?.. silt peab pepu peal olema... pole silti?

Ja kui keegi vähegi vaba on, siis peab talle appi minema, kas siis lihtsalt lamama või päkapikubeebit tudule panema või tema tehtud pannkooke sööma... tule mulle appi!... kuidas sa siis ära ütled....

Meie kinkisime talle pusle, mis juba käib kiirelt kokku. Aga õnneks tundub see ainult minule igav ühte ja sama puslet 10 korda järjest kokku panna :)

paari kaupa...

2006-12-09T20:35:00.000+02:00

Kui nüüd arvata, et ma olen viimase nädala niisama maganud, siis ei ole :)))
Ok tegelt olen, aga enne seda ma jõudsin teha mõned kampsunid :)

Alustasin sellest, et tegin korda kogu oma lõngatagavara ja harutasin ilma igasuguste süümepiinadeta üles kõik poolikud tööd.
Ja siis hakkasin kuduma paarikaupa kampsuneid... ikka mõlemale tüdrukule :)
Nii kaua kui saab, käivad nad riides nagu mulle meeldib, eks siis pärast seda ma püüan ma leppida sellega, nagu neile meeldib :)

Ketlini paksu talvekampsuniga ma ükskord juba uhkustasin, ja nii ei jäänudki muud üle kui teha teine veel ;). Teine kampsun oli mõledud uue tita koju toomiseks ja koju ma ta selles kampsunis tõin, mis siis et väljas on 10 kraadi sooja, aga sellega ei olnud jälle mina arvestanud. Ma ikka loodan, et tuleb mõni "jahedam" ilm ka, et ma ikka saaks seda kampsunit kasutada enne kui see väikseks jääb...

Väga optimistlikult asusin ma endale raseda kampsunit kuduma. Ilus suur lill pidi kõhu peal olema. Nagu arvata võis, ei saanud see kampsun valmis ja nüüd pole enam sedagi osa, mis sai.... Selle eest on aga olemas 2 väikest kampsunit :)

See on mõeldud järgmiseks suveks ja hetkel harjutab Ketlin väga tõsiselt mõlemal kapmpsunil nööpide kinni panemist :)

Kuidas Keit sündis

2006-12-09T20:14:00.000+02:00

Ma võiks siia peaaegu kopi-peist Ketlinini sünniloost panna... aga peaaegu...
Keidiga oli siis nii:
Pühapäevaks oli meil plaanis minna Raekoja platsile advendi küünlat süütama ja pärast seda Ketlini sõbranna Meriliisi sünnipäevale. Alustasime siis kohe hommikul aktiivselt. Kalle läks koos Ketliniga kimm-kommi (see on kõik kirikuga seonduv tema jaoks) ja mina emaga koos koristama. Riputasin jõulukaunistusi kardinapuu külge, mis peaks olema samaväärne akende pesuga... ja vist oligi :)))
Igatahes kell 12 päeval otsustasin, et äkki ikka ei peaks linna minema...tunni aja pärast otsustasin, et äkki ikka Ketlin peaks nüüd vanaema poole minema hakkama... kell 2 otsustasin, et peaks ämmaemandale helistama, et me vist hakkame varsti tulema... kell 5 helistasin ämmakale uuesti, et nüüd me siis hakkasime tulema ja võtame tema ka kaasa.
Kell 6 jõudisme haiglasse ja kuna ma ei olnud järjekordselt sünnitaja nägu, siis läks Kalle ära :))))
Arst käis ka vaatamas ja mingit optimistlikust tema käik minus küll ei tekitanud.... siin läheb aega ...2 cm :))))
Jalutasin siis mööda tuba ringi ja tegin aegajalt valunägusid ja ootasin 4 tunnipärast toimuvat uut arsti visiiti... Kalle kutsusin ka igaksjuhuks tagasi, et keegi kätt hoiaks ja muidu küsisin lihtsalt ämmaka käest igasugu küsimusi ja mõõtsime valutugevust aparaadiga :)))
Kuskil natuke peale kümmet tuligi arst tagasi ja arvake ära mis ta ütles... 2 cm!!!!!!!!!!
Ma olen kindel, et igalühel oleks sellise uudise peale pisar silma tulnud :(... aga arst küsis ilusti luba veed lahti teha, et äkki siis.... ja äkki siis ka juhtus.....
kümne minuti pärast olid pressid kohal ja 7 cm kah....
Olin veel enne seda jõudnud mõelda, et nüüd siis peaks vist vanni minema ja loodame et ma ei pea seal olema 4 tundi nagu eelmine kord...
Ja siis läks asi kuidagi kiireks... mina ainult küsisin, et mitu korda veel ja kas nüüd on viimane. Ainuke lohutus koguaeg oli see, et tänase päevaga peaks ühele poole saama..... ja kell 23.35 saigi :))))
Ja seda ikkagi tabletiga keele all ja terve armee meditsiintöötajaid kõrval seismas :)

Keit tegi ühe piiksu ja pandi ilusti kõhu peale ja keegi ei võtnud teda ära, kui mina lubasin... umbes poole tunni pärast :)

Minu esimene reaktsioon asjale oli - rohkem mina küll siia ei tule :)... täna tundub juba täitsa ok mälestus, aga ikkagi soovitaks enne järgmist sellist sammu mulle meelde tuletada, et ma ju lubasin mitte tulla.

Kogu selle sünnituse juures oli minu ämmaenad kõige positiivsem asi!
Nimelt oli pelgus kahel korrusel remont ja ülejäänud poolteist päeva veetsin ma ühispalatis :(... enamus arstidel ja õdedel on nii raske elu ja seda tuleb ju kellegi peal välja elada ja loomulikult on kõige raskem veel koristajal :)

Aga antud olukorras on võit ikka palju tähtsam kui osavõtt ja auhinnaga olen mina ikka väga rahul!

mis tita nimi on?

2006-12-06T13:42:00.000+02:00

Meie jutukas Ketlin tahab ju ikka teada, et kuidas asjad käivad...
nii on meil emme Krista ja issi Kalle ja mammu Ketlin. Eile rääkisime siis Ketlinile, et tita nimi on Keit...
Täna hommikul kui siis küsisime, et mis tita nimi on, mõtles Ketlin natuke aega ja vastas enesekindla häälega - seelik!

Sest ega ta sellest seeliku ja kleidi suurest erinevusest aru veel ei saa, sest mõni seelik näeb ju välja täpselt nagu kleit ja vahet siis ju ei ole, kumb see nimi on :)

tita nimi on seelik :)

Keit

2006-12-05T14:01:00.000+02:00

Ketlini väike õde Keit sündis 03. detsembril, pühapäeval ja veel esimesel advendil kell 23.35
Ta oli 4060 g raske ja 53 cm pikk

Ja nüüd on ta juba kodus :))))

Kuidas Ketlin sündis

2006-12-02T17:13:00.000+02:00

Mälu värskendamiseks ja ajaloo huvides tuleks kirja panna kuidas oli.....

Ketlin pidi sündima 10. detsembril. Kuupäev lükkus aga erinevate ultrahelidega 16 välja. Nii et mina olin valmis rahulikult jõulud sünnitusmajas veetma, sest tavaliselt ju nii lähebki.
7. detsembril käisin veel peluglinnas beebi eest hoolitsemise loengus, kus näidati kuidas beebi peput pesta või siis kuidas üldse teda süles hoida. Kuulasin küll ilusti, aga ise mõtlesin, et oma raseda ajuga unustan ma nagunii kõik 2 nädala jooksul ära.
Õhtu poole oli meil veel tihe graafik. Minna uut raamatupoodi vaatama ja kinno pöffi filmi ja lõpetasime õhtu koeraga jalutades. Kodus ei tulnud mul und ja kuna me olime just raamatu Nüüd ma tulen... ostnud, siis leidsin, et on just paras aeg ennast sünnituse teemaga kurssi viia.
Ja siis hakkaski. Mingi imelik valu, mis tuli ja läks täiesti ära ja siis natukese aja pärast tuli jälle jne. Poole tunni pärast ajasin Kalle üles ja ütlesin, et nüüd on küll kahtlane värk ;)... helistasin siis kell 2 öösel oma ämmaemandale, et mina ei tea midagi, aga midagi nagu on :))))
Ämmaemand käskis vanni minna ja kui ma ei ole 2 tunni pärast magama jäänud, siis uuesti helistada. Mingit suurt muutust nagu ei tulnud ja nii ma siis seal vannis lugesin kella järgi valusid ja vaheaegu. Kalle samal ajal pakkis uue raamatu juhiste järgi mulle kotti :)
Kella 4 ajal otsustasime ikka haiglasse minema hakata. Helistasime ämmaemanda ka kaasa ja sõitsimegi. Endal rõõmus nägu peas ...

Haiglas jalutasime sünnitustuppa, Kalle läks magama ja mina kärutasin mingi käruga mööda tuba ringi... omaarust valutades ;)
Arst tuli mind ka vaatama. Mingit lootust ta mulle ei andnud, aga ütles, et sünnitama ma vist ikka täna hakkan. Ämmaemandalt küsisin, et millal siis arst jälle tuleb.... 5 tunni pärast. Siis ma ehmatasin esimest korda ära... mis ma 5 tunni pärast pole veel kaugemale jõudnudki... ja ei olnudki :(

Kalle vaatas ka, et ma teen seal rohkem nalja ja ütles, et ta käib siis mõnel kohtumisel veel ära, et ma ei ole veel üldse sünnitaja nägugi. Ja olgem ausad, kui ma oleks teadnud, mis juhtub pärast järgmist arsti visiit, kui vesi ka ära tuli, siis ei olnud jah.
Pärast seda... kell 12 päeval olin ma aga väga sünnitaja nägu juba. Ämmaemand arvas, et mulle meeldiks vannis olla ja mina arvasin ka nii ;)... aga asi oli ikka minu arust väga taluvuse piiri peal....
Vahid muudkui kella ja loed, et selles tunnis iga 5 minuti tagant... see teeb siis 10 välja kannatamatut valuhoogu.... ja mitu tundi veel läheb...umbes 5... 50 korda veel....

Mingi hetk hakkas aga selline tunne, et nüüd tuleb laps kohe ise välja ja minu käest ei küsi enam keegi midagi.... igatahes otsustasime me minna sünnitustuppa tagasi. Kalle oli nüüd ka jälle koos meiega ja nii nad seal toas mõtlesidki kahekesi kooos ämmakaga, millises poosis mul peaks olema kõige parem olla...

Minul ei olnud mitte üheski ja juba hakkas vaikselt tunne tekkima, et mina lähen nüüd ära ja teie tehke edasi, kui tuli 3 arst keda ma sellel päeval nägin. Arst astus uksest sisse, kääris käised üles ja ütles, et nüüd hakkame sünnitama. Selle peale pandi mulle tablet keele alla, ämmakas lihunikupõlle ette ja voodi lõhuti täitsa ära. Mulle öeldi, kas hingata või mitte hingata ja millise näoga ma seda tegema peaks. Arst ise oli mul peaaegu otsas ja mina küüntega tema käes kinni.... aga ära sündis................

ja siis oli kõik see valu ja vaev unustatud ja kõik oli nii kerge ja ilus jne....
pisike pandi kõhu peale ja näidati kust poolt kuhu poole nüüd silitama peab....

.... ja jne....

teatripisik nukuteatrist

2006-12-02T16:57:00.000+02:00

Nii öelda näitlejaks õppinud mees, kes küll väga harva teatris käib, mul juba on. Seega oleks aus kasvatada lapses armastust teatri vastu, eeldades, et tal on midagi isast ;)
Ootasime siis, millal Ketlin kasvab piisavalt suureks, et temaga võiks proovida teatrisse minekut. See tähendab seda, et ta hea meelega vaatab, mis lava peal tehakse ja ei hakka nutma, ega taha ära minna. Kuna ta kodus juba mõne pika multika vaatab lõpuni, siis arvasin, et nüüd on see aeg käes.

Ja kuna Kallel ka mitu sõpra Nukuteatris tööl on, siis olimegi valmis tsuhh-tsuhh-tsuhh etendust vaatama minema. Teel Balti jaamast teatrini laulis ta rõõmsalt rongisõidu laulu ja oli väga elevil kui teatrisse jõudisme.

Saalis istus ilusti oma kohale ja kinnitas mulle, et natuke läheb aega ja siis hakkab!!!
Hakkaski ja ohh seda rõõmu. Kui Ketlinil on hea meel, siis ta vehib kätega ja teeb oma keeles ühte kindlat häält. Tavaolukorras jookseb ta veel lisaks ringi ja viskab käpuli, aga teatris ta selle osa jättis vahele. Etenduse käiguga hoidis ta mind ilusti kursis, et näe ussike ja näe tibud seal. Lisaks naeris ta veel kõva häälega oma lemmikkohtade peal.
Pärast etendust lubati kõigil lastel nukke oma käega katsuda, aga kuna meie olime esimest korda, siis olime ka ainukesed, kellel ei olnud fotokat kaasa, et oma last piilupardiga koos pildistada...

Tagasi teel auto juurde laulis ta jälle rõõmsalt rongisõidu laulu, kuigi seda etenduses ei olnud ja autosse istudes nõudis minult kinnitust, et me seda piilupardi juttu lähme veel vaatama....

Siiamaani käib kodus pisike flaier käes ja räägib kõigile et piilupart oli ja kiisu oli ja kutsu oli ja notsu sõi õuna ära...

Oma pisiku sai ta nüüd sealt küll kätte... ja teatris meeldis talle tunduvalt rohkem kui kinos ;)

lootus kustub viimasena....

2006-12-02T16:48:00.000+02:00

Kui Ketlin sündis, siis oli samal ajal PÖFF. Noh nagu praegugi, aga see selleks..... siis ma mõtlesin, et ostan aga hunniku pileteid ja vaatame, mitu filmi ma siis tegelikult ka ära jõuan vaadata. Päris hunnikut ei ostnud, aga 2 filmi jäi vaatamata :))

Seekord aga oli lõvi mu südames, mis ütles, et ohhhh kui Ketlin sündis varem, siis sünnib ju teine ka varem ja mitte ühtegi piletit ma ei ostnud. No aga samas kaua sa siis ikka niisama kodus istud ja päevi loed... hakkasimegi siis tegevust otsima...

Eelmine pühapäev kui vanalinnas jalutamas käisime otsustasime nukuteatrisse minna. Etendus oli küll just lõppenud, aga Kalle koolivend teatridirektor kutsus lahkesti mõni teine päev.. Panime siis plaani neljapäeva :))). Ise mõtlesin, et Kalle siis Ketliniga kahekesi lähevad. Läksime küll kahekesi, aga mina ja Ketlin :)

Teatris käidud.... mis siis veel.... lähme siis kinno. Kuna reedel oli mul viimane arsti aeg ja kino hakkas just samal ajal, siis otsustasime kinno minna täna. Ostsime kõik kommid kaasa ja vaatasimegi kolmekesi Jahihooaega. ..... ja ikka ei midagi.

Homseks on meid sünnipäevale kutsutud......

sõbrad...

2006-11-24T20:20:00.000+02:00

Vaatasin eile õhtul telekast sõpru. Ja mis ma näen... täpselt minu jaoks :))))
Kui siis Rachel teatas, et tänana väga, aga tema läheb täna sünnitama, siis ma juba muigasin... lähed, lähed.
Ja edasi vaadates oli juba päris lõbus ja tuli ikka väga tuttav ette. Mitte ainult ootamine, vaid ka kogu Racheli=minu käitumine. Kaasa arvatud isegi liiga kõvasti hingamine. Näiteks ükspäev me sõitsime autoga ja ma panin makki järjest kõvemini mängima, sest ma läksin jumala põlema, et kuidas saab nii kõvasti hingata. Täiesti absurde ju.... ma tunnen Kallet 8 aastat ja nüüd äkki hingab liiga kõvasti!

No autot ei või tema üldse juhtida, kui mina kõrval istun, siis on kphe mingi tüli platsis.
Ja ükspäev kui ta oli peaaegu terve päev kodus minu eest igasugu koduseid töid teinud ja siis korra maha istunud... mis te arvate, mis siis juhtus.... ma ütlesin, et mitte midagi sa ei tee..... mille peale ta tegi sellist Rossi nägu ja ütles, et on nüüd küll solvunud.

Et siis ... milleks ärritada draakonit, või mida see Phoebe ütleski....

Igatahes on seal väga hästi ühte väga rasedat naist iseloomustatud ;)

Täna siis on osa, ku Rachel sünnitama hakkab... aga täna nad vist ei jõua veel lõpuni, nii mul on ikka esmaspäevani aega :)))))

ootamiserõõm

2006-11-22T22:20:00.000+02:00

ongi nii, et istud kodus ja muudkui ootad. Ma küll vahel mõtlen, et mis mõttega, aga teistmoodi ka nagu ei saa.
Kui tavaliselt on vähemalt aeg teada, mida ootad, siis sünnitama minekuks sulle ju mingit kindlat kuupäeva ei öelda ja mitte kuskilt ei saa ka teada, millal täpselt see aega siis tuleb.
Kui Ketlin sündis, siis esimene märguanne oligi see, kui ta siis ka sündis.
Ma mäletan, et sellel päeval käisime esimest korda Viru keskuse raamatupoes ja nägime seal veel tuttavaid, kellele ma siis rääkisin, nädal enne tähtaega, et mina ei viitsi rohkem oodata. Käisime siis veel kinos ja õhtul hilja koeraga jalutamas. Jalutades veel arutasime, et parem oleks, kui väga jõuluks asi ei kissuks, muidu on kingitustega nii raske, ootab terve aasta ja siis saab kõik korraga ja pidu on ka selline kahe otsaga alati....

Ja siis selle peale ta siis otsustaski tulla...

Nüüd me siis plaanime homme kinno minna... ei tea kas peaks enne Viru keskusest ka läbi minema... koera enam ei ole ja kell 12 võin ma nüüd õhtul üksi jalutada, kui tahan, sest keegi peab ju last ka valvama...

Aga homme oleks nagu nädal enne tähtaega... aga ega ma väga suuri lootusi ei pane küll. Mis siis, et ma koti ära pakkisin, kus kõik roosad asjad sees on :)))))

mammu tahab pannkooki

2006-11-22T22:04:00.000+02:00

Ja kui nüüd arvata, et ta tegelikult ka tahab pannkooki, siis nii see ei ole. Tegelikult tahab ta siis arvutist jussikese multikat vaadata ja just seda pannkoogi tegemise oma ja mitte ükskord nagu ma optimistlikult loota võin... ei... ikka 10 korda.

Mammu tahab väike koerake - see käib meil lastekaraoke kohta. Selle laulu leidmisega ma sain veel hakkama. Aga ükspäev kui ta mult nõudis teist pardi laulu, siis seda ma küll ei teadnud :)))

Kus sai on? No ma võin ju täitsa tobeda näoga vaatama jääda, kui ta esitab sellise küsimuse lahtise nõudepesumasina ees, ise nuppe näppides. Aga tuli välja, et sai on number 3 ja number 8 programm, sest need numbrid näevad nagu sai välja.

Ja asi võib lõppeda nutuga, kui mammu tahab vessi ja Kalle talle selle peale järjekindlalt kinnitab, et issi on siin ju ;)... tegelikult ta tahab vett juua ehk jooku nagu ta ise seda ütleb.

Täna lõhkus Ketlin sõrmuste isanda klaasi ära ja kui Kalle koju tuli, siis jooksis Ketlin talle rääkima kuidas onu kukkus maha, käis põmmaki ja läks katki!

Jutukas tüdruk

2006-11-21T19:59:00.000+02:00

Hoolimata sellest, et ma just Nüüd ma tulen... raamatust lugesin, et haritud ja rikkaliku sõnavaraga vanemate lapsed hakkavad sageli hiljem rääkima.....
hakkas Ketlin minu arust vara rääkima. Kuskil pooleteise aastaselt hakkas ta kõiki sõna järgi ütlema ja nii see vaikselt läks. Tema lemmiktegevus on laulmine ja luuletuste lugemine. Kui ta nüüd käsu peale ka laulaks, siis jõuluvanaga meil küll muret ei oleks, aga aja ja koha valib ta tavaliselt ise.

Tema lemmiklaulud on kukupai tunni laulud, mida ta siis ka oma äranägemise järgi ühendab...
näiteks ... väike kiisu olen ma, laulan kiisu häälega, kiisu on tulnud kukupai tundi tere tulemast... näu,näu,näu...
Veel meeldivad talle rongisõidu ja mull-mull kalakesed laul. Kui mitte arvestada, et mõned sõnad on arusaamatud ja mõned vahelt ära jäävad, on tulemus tubli 4 ;)

Aga muidu sõnavaras esinevad tal ka mõned teistsugused sõnad...

baanijogurt - banaanikohupiim, kusjuures mustikakohupiim on mustikakohupiim
masasa - vanaisa, kusjuures vanaema on vanaema
emamant - elevant, hoolimata sellest, et ma ikka räägin, et tegelt on see elevant
kirjakarjak - kaelkirjak

ükspäev ütles ta näiteks väga iroonilise häälega - hakkab pihta
või siis eile hommikul, kui ta parasjagu ahjuplaate ahjust välja korjas ja Kalle küsis, et mis teed, siis ta vastas - oota ma teen ära, siis näed!

Just hetk tagasi tuli ta trepist üles ja kui ma küsisin, et kus issi on, vastas ta, et issi ütles head ööd!

PS: igakord kui ma nüüd tahan temast pilti teha, otsib ta mõne mütsi ka endale pähe ja enne pildi peale tulekut vaatab ennast ikka peeglist üle ;)

Ketlini õde

2006-11-21T19:44:00.000+02:00

ehheee... ei ole veel sündinud :) Aga kui Ketlinil on ristiema, siis tema tütar on ju Ketlini õde.
Sest just väga õelikult on Ketlin juba Maibriti sünnist saati temasse suhtunud. Kui algul suhtus ta temasse kui lihtsalt väiksemasse ja kellessegi, kes ei oska veel kõike ;)... siis nüüd on ta hakanud oma õe kohustusi väga tõsiselt võtma. Ja tähendab see seda, et aidata, kaitsta ja õpetada teda ...

Ükskord natuke aega tagasi kui me Maibritil külas käisime juhtus seal kõigi muude meid lõbustavate asjade hulgas ka niisugune asi. Maibriti ema läks wc-sse. Maibriti emme hüüdmise peale võttis Ketlin Maibritil õrnalt õlgade ümbert kinni ja suunas ta wc suunas ja ütles ise, et emme seal. Kui ta aga nägi, et Maibrit wc uksest mööda läheb, jooksis talle järgi ja hüüdis ei, ei tagasi ja keeras ta jälle ilusti tasakesi õigele suunale. Nüüd ta enam aga teda lahti ei lasknud, vaid jäid koos wc ukse taha seisma ja Ketlin üritas siis ust lahti teha. Uks lahti, oli Ketlin endaga väga rahul, et tema väike õde ilusti emme juurde juhatatud sai ;)

Täna laulutunnis juhtusid Ketlin ja Maibrit olema korraga. Muidu nad ei käi korraga, aga kuna Ketlin nüüd kaua magada tahab, siis varem me lihtsalt ei jõua...
Tunni ajal ta ikka vahel vaatas, et kõik oleks korras, aga kui tund läbi sai, siis võttis ta jälle oma õe kohustusi väga tõsiselt. Näitas ilusti kuhu tooli peale Maibrit istuma peaks ja keelas kõigil teistel seal istumast. Andis Maibritile mängukoera ja võttis endale kassi. Ja kui me ära hakkasime minema, siis võttis ilusti Maibritil käest kinni ja aitas teda trepist alla.

Loomulikult ei saa jätta mainimata, et Maibrit kõige selle juures Ketlinit väga uhke näoga vaatab :))))

PS: need on Maibriti issi ammu tehtud pildid....

mina ja autojuhiload

2006-11-19T21:03:00.000+02:00

Mina ei ole kunagi autosid kartnud ja nii kaua kui ma mäletan, olen ma ka alati autot tahtnud juhtida. Ma ei saanud ju ometi oma kahest vennast kehvem olla ;)
Nii ma siis kõikidelt oma peikadelt ka autosõidu tunde nuiasin. Kõikide ego seda muidugi ei lubanud, aga mõne oma ikka.
Esimene ere mälestus on Sõpruse ja Tammsaare ristmikult, kus sellel ajal vaskpööre tuli teha teisi läbi lastes ja väga kiirelt. Kujutage siis mind ette, seal seda kiirelt tegemas ;)... Sõidad ristmikule välja... lased teised läbi ja kiirelt enne kui punaseks läheb, ka ise sups läbi...

Igatahes lõppes see hästi ja pärast seda kui ma olin aasta aega peaaegu igapäev autoga sõitnud, otsustasin ma autokooli minna :))). Olingi selline õpilane, kes autoga kooli sõitis ja küsis, et kas ta võib vähem sõidutunde võtta, sest kuskilt tuli rahaliselt kokku ju hoida...
Eksamil mind keegi läbi ei kukutanud ;)(see on naiste põhiline süüdistus tavaliselt) ja nii ma siis sain hakata sõitma rahulikult, ilma paanikata, mida öelda politseile, miks lubadeta roolis olen....

Ükskord juhtus aga nii, et ma kaotasin load ära. Tegelikult panin ma nad kindlasse kohta, aga see koht läks meelest ära. Minu arust ma tegin isegi avalduse politseis, et kadusid ära... või jäin vahele, aga seda ma täpselt ei mäleta.... igatahes lubasid polnud, aga sõita oli ju vaja...
Kusjuures mind väga distsiplineeris see korralikult sõitma. Aega läks ja lõpuks tekkis juba lihtsalt loll hasart, et kaua ma niimoodi lubadeta sõidan...

Peaaegu 2 aastat sõitsin, kui ühel päeval näin vahele, kui kõik autod igaks juhuks kinni peeti.....
Politsei küsis küll imestunult, et need load kadusid teil ju 2 aastat tagasi ära, aga minu kinnitus, et ma need vahepeal üles leidsin, aga ei teadnud, et sellest teatama pean, rahuldas neid ka täiesti :))))) Sain trahvi 600 krooni :)))

Kusjuures iga korralik tüdruk oleks ju nüüd oma dokumente korras hoidnud... aga ei... Läksin mina mehele ja teadsin küll, et peab ju kõik dokumendid ümber vahetama. Passi ja pangakaardi ma loomulikult vahetasin, aga load jäid "kahe silma vahele"
Nii nad seal silmade vahel seisid.... jälle 2 aastat... ja see kord ma igaksjuhuks ei oodanud nii kaua kui politsei mind kinni peab, vaid võtsin ennast kokku ja vahetasin nüüd paar kuud tagasi ära.

Kokkuvõte: oma kümne aastasest autojuhistaazist olen ma pool sõitnud väga korralikult ;)

meie uus voodi...

2006-11-19T20:06:00.000+02:00

enne kui Ketlin sündis oli meil ilusti meie voodi kõrvale ka võrevoodi sätitud, aga esimene eluaasta ta seal ei maganud. Teisel eluaastal, mis praegu veel käib, hakkasime teda vaikselt ikka sinna magama harjutama... kuna harjutama pidin ju mina, siis ei ole see just kõige edukamalt läinud. Sest perekoolist õpitu põhjal ei ole minul probleemi, kus ta magab :)))... seega magab ta enamus ajast meie keskel. Tekki tal vaja ei ole ja see tähendab, et keegi ei kisu ka minult tekki ära.

Nüüd aga kui peaks ikka vaikselt uuele sünnitusele mõtlema hakkama ja seega ka uuele inimesele meie voodis, siis tuleks leida ju mingi lahendus. Sest hoolimata sellest, et Ketlin magab, meeldib talle näiteks jalgadega jalgratta sõitu läbi une teha... või siis lihtsalt istuli tõusta ja täiesti uues ja huvitavas kohas pikali heita, näiteks üle minu keha - jalad ühel pool ja pea teisel pool. Kui ta selliseid inimkatseid aga beebi peal tegema hakkab, siis äkki on see ohtlik ;)

Küll ma siis mõtlesin ja mõõtsin jne. ja leidsin, et meie voodi koosneb kahest 80 cm laiusest ja ühest 160 cm laiusest madratsist... kusjuures on nad ühe paksused. Aga see ei ole ju veel kõik... ma ju võin need kõik üksteise kõrvala paigutada, aga tuba mul küll selliste mõõtmetega ei ole :))))

Nii saigi kasutusele võetud 160+80 :)))) topelt pesu ja hunnik patju ja noh võrevoodi ka igaks juhuks, kui keegi peaks avaldama soovi seal magada :)

Magamistuppa minnes tundub nagu trapi perekond magaks seal, aga Ketlinil on nüüd palju ruumi jänest hüpata :)

Vaatame siis mis edasi saab ......

kohe algab uus elu....

2006-11-11T20:56:00.000+02:00

Kuigi ma peaks ju teadma, et pärast sünnitust ei muutu suurt midagi, aga ikkagi on selline tunne, et enne peaks nagu mingid suuremad asjad ära tegema.... äkki pärast enam ei saa..

Nii saigi meil ülemise vannitoa "remont" ettevõetud :))). Ülemine vannituba oli meil siiamaani selline, kus valgeks värvitud seintega ruumis oli imepisike kraanikauss ja wc-pott. ok pesumasin oli ka.... aga see oli ka kõik. Mina aga käisin juba mitu aastat ja muudkui unistasin. Nüüd see remont tähendaski seda, et mu unistused hakkavad teoks saama. Unistuste hulka näiteks kuuluvad uus pesumasin, kuivati, suur peegel, suur kraanikauss, mingi kapp ja suur pind, kuhu peale saab asju panna :))))
Nüüd on need kõik asjad ära tellitud. Töömehed said kolme päevaga isegi tapeedi ühte seina pandud. Uued lambid laes ja värvitud sein ootab mööblit....
Kokkuvõttes on "remont" siiamaani läinud väga kiirelt ja puhtalt ;)

Teine remont oli meil suures toas. Seal aga unistusi täita ei õnnestunud, sest eelarve ei lubanud ja seega sain ma panustada ainult oma rahakotile ja tööle ;))). See siis tähendas seda, et ma tegin hunniku uusi padjakatteid ja muud nänni. Aga kuna mul töömehi pole ja mina erilise virkusega just hetkel silma ei paista, siis ei ole suur tuba veel nii ilus kui vannituba. Aga ma kohe võtan ennast kokku, sest tähtaeg läheneb ;)

Igatahes me hakkame ju ükskord ometi kodukujunduse võistlust võitma ja selleks peab ju natuke vaeva ka nägema ;)

PS: padjakatete õmblemine võtab ikka tunduvalt vähem aega, kui nende heegeldamine... aga ma pole veel alla andnud ja ükskord ma ühe katte ka valmis heegeldan ;)

sünnipäevakingitus

2006-11-11T20:44:00.000+02:00

Mulle kohe meeldib, kui inimesed ütlevad otse ja keerutamata mida nad sünnipäevaks tahavad. Ja nii oli mul hea meel, kui Meriliisi sünnipäevakutset lugedes, seal kirjas oli, et .........Kui soovid teha kingitust, siis ootan SINU DISAINITUD LAPIKEST MINU TEKILE ! (20 X 20 cm)

Ei ole midagi mööda poodi niisama ringi tuiamist ja välja mõtlemist, et mis tal küll olemas võiks olla ja mida mitte. Veel vähem meeldib mulle, et kui teinekord otse küsida, siis öeldakse sulle, et ohh pole midagi vaja ja tulge niisama. Kokkuvõttes tähendab see ikkagi mööda poodi tuiamist.... aga see ei ole ju see jutt praegu.

Nüüd ma siis pidin ainult välja mõtlema, millist lapikest ma teha tahaksin... kududa, heegeldada, õmmelda.... ja kuidas ma ainult selle lapikese paljalt viin. Aga see mõtlemine oli juba puhas nauding. Nii ma siis oma tegemata lõngade kotist otsisingi roosad lõngad üles, valisin 200 ruudu raamatust lille ja meenus ühest filmist nähtud t-särk ja minu kingitus oligi valmis.
Minule minu kingitus igatahes meeldis ja ma teen kohe Ketlinile ka sellise pluusi ;)

Aga sünnipäeval teiste lapikesi nähes oli mul lausa kade meel, et keegi on sellise laheda sünnipäevakingisoovi peale tulnud.... ja just oligi nii, et kes oli heegeldanud, kes kudunud, kes lihtsalt väga laheda riide leidnud :)))))

PS: turvahällis ei ole meie uus beebi, vaid vana ;)

kuidas olla viimase peal rase ;)

2006-11-11T20:25:00.000+02:00

Mõõtsin just oma vööümbermõõdu ära ja sain 112 cm. Ma olen täiesti kindel, et ma mitte kunagi enam ei suuda sellist mõõtu saavutada.... või muidu. Lisaks sellele vaatasin ma ennast täna istudes peeglist ja mulle tundus, et ma olen nagu Borati sõber ainult pingul ;)... ja see ei olnud just kõige nauditavam pilt.

Nii et järgmine kord kui ma rasedaks jään, kavatsen ma ainult 5 kilo juurde võtta ja olen väga ilus ja peenike rase!!!....järgmine kord :))))

Peale selle ei ole ma ju haige vaid ainult rase, aga sellest hoolimata ei ole mina isegi haigena söönud ära nii palju tabletee kui praegu. Isegi Ketlin ütleb juba telekast tuleva ravimireklaami peale, et emme rohud!
Ja mulle üldse ei meeldi mingit rohtu võtta... aga näed nüüd...
Paracetamol - algul peavalude ja nüüd seljanärvivalu vastu.
Rennie - minu lemmik - kõrvetsite vastu, millest ma ei enne ega ka pärast rasedust ei teadnud mitte midagi.
Magneesiumi tabletid - siis kui jalust nõrgaks võtab ;)
Selle aja jooksul on mul teisigi nii ennast kui meest rõõmustavaid karbikesi ja pudeleid olnud, aga kokkuvõte - ma ei ole ju üldsegi mitte haige :))))))

Kui nüüd tabletid ja hiiglaslikud mõõdud kõrvale jätta, siis jääb järgi veel hunnik laiskust ja mitte midagi teha tahtmist, mis väga selgelt koduses majapidamises silma torkab, aga noh.... ma pärast teen ja Kalle on ka viimasel ajal tubli olnu, kui ta kodus on ;)
Kusjuures täna ma pidin koristama :))))))))))))

PS: pilt on minu arust puhas petukaup, aga seda ju nimetatakse profitööks... Annika tegi ;)

potil käimise lugu

2006-11-11T19:52:00.000+02:00

Kuigi kõige muuga mul olid omad nägemused ja kindlad eesmärgid, siis lapse potil käimisega polnud. Ei olnud mina see inimene, kes just ärganud beebi potile paneks ja siis rõõmustaks, et näe kui tubli. Kui nüüd päris aus olla, siis ma ükskord ka proovisin, aga lõppes see pulksirge karjuva lapsega ja sinna see jäi. Lugesin, siis kuskilt, et mõtekas on see tegu siis, kui laps ikka ise ka aru saab, mida ja miks ta teeb. Nii siis võtsime selle teema uuesti üles suvel, et poolteist aastat vana ja ... noh hea paljas laps nagunii õues ringi jooksmas, äkki hakkabki potil käima.
Saime siis näha nii märga liiva, kastetud muru, aga ka imetlusväärset pidamist... aga potist oli asi küll väga kaugel.
Ükskord sügise alguses kingiti meile kommikarp. Tegime siis lapsega "diili", et saab iga pissi eest ühe kommi. Kuna ta suur kommi sõber ei ole meil, siis 3 päeva oli hommikuti huvitav kommi süüa ja pissida, aga neljandal päeval enam mitte...
Samas oli nagu algus tehtud ja kui nüüd ikka tabasid õigel htekel küsida, siis saime juba tõelistest tegudest ka rääkida.

Nüüd oleme siis jõudnud nii kaugele, et mina kogun kuivi mähkmeid ja Ketlin käib poti peal. Alati ei käi ka, siis kui on õues või mänguhoos... aga see on ikka väike asi võrreldes meie edusammudega.

Siiamaani oli sissejuhatus... nüüd alles tuleb lugu :)))))))

Käisime meie ükspäev teiste sõpradega mängutoas mängimas. Korra Ketlin isegi ütles, et kaka tuli ( see tähendab, et tegelikult ei tulnud, aga kohe võib nüüd tulla) ja läksimegi koos jooksuga vetsu poole. Natuke aega istus potil, siis tõusis püsti, panin püksid jalga tagasi ja ütles - ei tulnud. Läksime aga siis edasi mängima.
Kui me ära hakkasime minema ja parasjagu garderoobi läksime, oli keegi sinna põrandale oksendanud. Garderoob oli küll emasid täis, aga keegi ei teinud sellist nägugi, et tema laps oleks sellega hakkama saanud. Mina oma suure kõhu ja sülesoleva lapsega ütlesin ainult järgmisele tuttavale sisenevale emale, et see siis mängutoatädile ütleks, et siin oleks vaja natsake koristada...
Mängutoatädi andiski talle paberi, et koristagu siis ise. Aga noh teada on ju kui emotsionaalsed on noored emad ja juba tuligi järgmine tuttav ema, kes juba ukselt hakkas rääkima, et näe mis emad siin koos on, et ei pane tähelegi oma lapse tagant ise koristada. Tema käis just peldikus ja keset WC-d on lastepott ja kaka sees. Mina, kes parasjagu Ketlinile saapaid üritasin jalga panna, vaatan, et tal püksi nööp ja lukk on lahti ja minu küsimuse peale, et kas sina tegid kaka, vastas ta rõõmsalt... suur kaka tuli!!!!!
Noh ega ma nüüd oma lapse kakat nii hästi ka ei tunne, aga seda moodi paistis see nüüd küll ja samal ajal kui mina tema järelt koristama läksin oli ta veel rõõmsamalt garderoobis seletanud, et pühkis ära ka ja ikka suur kaka tuli!!!!

Kalle ütles, selle jutu peale, et tema ka püüdis pidevalt oma vanemaid millegagi üllatada, aga kas ta selle jaoks salaja ise poti peal just käis... seda ta ei mäleta :)

kuidas kasvatada lapsi

2006-10-24T15:31:00.000+03:00

Kuna mulle meeldib väga igasugustel koolitustel ja kursustel käia, siis loomulikult ei saa ma jätta kõrvale kursust, kus õpetatakse lapsi kasvatama. Ja mitte tavalisi lapsi, vaid selliseid tublisid :))))

Ok... alguses olin ma ikka väga pessimistlik ja isegi kõrvalt vaadates ei tundunud kõik kursusel käinud vanemate lapsed midagi paremad olevat. Aga ega siis teiste järgi ei saagi elada ja kui Ketlin esimest korda poes ennast kõhul viskas ja mina ehmatanud näoga teda vaatama jäin... minu laps?... mis tal nüüd viga on?... mis ma nüüd siis tegema pean?...arvasin, et äkki see koolitus tuleb mulle kasuks.

Natuke veensin Kallet ka ja lugesin raamatu ka enne ilusti läbi ja panin meid kursusele kirja.

Nüüd me oleme 4 korda käinud.
Pärast esimest korda vaidlesime Kallega ainult natuke nende teemade üle. Pärast teist korda möödus meil peaaegu terve nädal aktiivse kuulamise asemel teineteisele väga ebaefektiivseid sina sõnumeid saates. sa ei saa midagi aru, miks sa selline oled ja üleüldse....

ja kui kolmandal korral tuli perekoolis kirjutada, mis kodus häirib ja mis ma arvan, kuidas seda lahendada saab, panin mina kirja... et kodus on rase ja emotsionaalne naine ja eesmärk on sünnitada :))))

Kolmas nädal möödus meie peres juba täitsa rahulikult ja nüüd siis vaatame kuidas neljas läheb...

Aga mis seos sellel lapsega on. Ma arvan, et ma saan temaga täitsa hästi hakkama. Aktiivselt kuulata teda veel ei õnnestu, aga aktiivne suhtlemine sobib meile mõlemale. Nii me siis räägime talle ette ja samal ajal ja pärast järgi ka veel et miks me midagi teeme ja mis siis saab ja miks me just selle jopega peame nüüd välja minema, millal me multikaid vaatame ja miks jne....

Aga mõnkord Ketlin proovib ikka, et mis siis kui...?
Eelmine nädal Ketlin vaatas ilusti teisipäev õhtul Nannyt ja kolmapäeval arvas, et nüüd oleks paras aeg meie peal ka katsetada....Natuke kisa küll oli, aga mitte 3 tundi, vaid me saime ikka alla 30 minuti hakkama :)))
Kalle küll ütles, et ma tegin ju seda mis ta tahtis... nimelt kell 11 alla piima jooma minna.... aga lõpuks selgus, et ta oligi ikka täitsa näljane, sest lisaks tassile piimale sõi ta ära terve topsi kohupiima ja terve banaani...
Ning pärast seda oli ta nõus väga ilusti ja rõõmsalt magama minema :)))

Ma vaatan ka kuidas ta järjest paremini teiste lastega hakkama saab... Kui enne oli nii, et kui keegigi teda vähegi puutus või tema käest midagi ära võtma tuli, siis oli kohe suur kisa lahti. Nüüd ütleb, et asi on tema oma ja ära tee haiget!

Ja juba olen teinud omad järeldused....
-iga asja peale ei tasu muudkui korrutada, et sa oled tubli ja sa oled tubli - eesti keeles on veel sõnu ja lastele meeldivad need teised sõnad ka
-haiget saades ei ole mõtet rääkida, et ei ole häda midagi, kui tegelikult ju on :)
-ta tahab mulle meeldida ja minu ülesanne on seda talle siis välja näidata ;)....

näiteks kui ta öösel oma voodist mulle kaissu ronib, võtab ta mul kaela ümbert kinni ja räägib- emmekene, emmekene ja jääb magama....

ostaks midagi....

2006-10-24T15:10:00.000+03:00

Meil koolis käis ükskord Peep Vain rääkimas, et inimesel kulub 2 kuud, et harjuda ära selle rahaga mis tal on ja siis leiab ta, et seda on ikka vähe ja hädasti oleks ikka rohkem vaja.
Aga seda ta ei rääkinud, mis tunne on nendel inimestel, kelle sissetulek on kukkunud ükspäev 900 kroonile kuus ja tööle ka nagu ei taha-saa minna. Ma ütlen, et tavaliselt pole häda midagi, kui sul on mees, kes lauasahtlisse natuke söögiraha jätab ja sa ise suudad sellest üle olla, et tegelikult pole sul ju midagi vaja.
Noh nina kisub vingu nendel päevadel, kui naiselik pool võitu saab ja tahaks midagigi.... aga see selleks.

Aga lootusetus olukorras on ikka ka midagi, mis võib sind üllatada. Näiteks, et sa võid üliõpilane olla ja üliõpilastele õppelaenu antakse. Ja kui sa oled tubli üliõpilane ja ikka kooli ära lõpetad ja vahepeal mõned lapsed sünnitanud oled, siis ei peagi kõike pärast tagasi maksma.
Nii ma siis eelmine aasta valisin hoolega, mida ma tahaksin endale 50% odavamalt saada. valisin ja ostsingi...

See aasta ma nii tubli ei olnud, et oleks kooli läinud ja enne eksameid sünnitamam minnes optimistlikult arvanud, et ma võin ju 2 nädalase lapse kõrvalt mõne eksami ikka teha. Ja kirjutasin akadeemilise avalduse. Akadeemilisel olles aga õppelaenu ei saa. Aga suur oli minu üllatus, kui ükspäev oma kontolt 20 000 kooni leidsin. Nad olid mulle raha enne juba ära kandnud, kui ma avalduse kirjutasin.

Nohh aga mis ma nüüd siis ostan... kõige pealt tegi Kallele kinopileti välja ja siis ütlesin restoranis suuremeelselt, et ma võin ise arve maksta :))) aga natuke kahju on seda raha lihtsalt ära süüa ja enne seda kui ta päris otsa saab, tuleks ikka midagi osta....

Mitu ööd ei saanud magada ja mõtlesin, et mida siis... ja välja mõtlesin.
Ma ostan endale kudumismasina!

Ainuke viga on see, et mul pole õrna aimugi kust ja mida osta. Kõik minu teadmsed piirduvad koolisõpitud tööstuslike masinatega, aga arvestades, et õmblusmasinatel eriti suurt vahet ei ole... ma mõtlen kodu ja tööstuse omadel... siis ei tohiks ka minu mõistus kudumismasinale alla vanduda.

Aga millist? kust kohast? palju maksab? ja mis seal peab olema ja mida seal ei tohiks olla? Kes seda teab...

Harrietis on müügil, aga kuskilt foorumist ma juba lugesin, et selle firma oma küll ei tasu osta...

Kes teab? Kes mind aitab?

minu auto

2006-10-24T14:49:00.000+03:00

Oma täiskasvanud elust alates olen ma alati endale autot tahtnud. Siis ma saan minna kuhu tahan ja millal tahan ja kauaks tahan. Ma ei pea kellegi järel ootama, mitte kedagi paluma jne.
Mis siis veel elult tahta. Nii ma autopoodi tööle sattusingi. :))) noh tegelt naabrimees kutsus, aga see selleks.
Mingi hetk tööl olles, kui hakkasid tekkima liisingud ja muud sellised asjad... see oli siis 10 aastat tagasi vähemalt... hakkasid ka kõik töötajad omale autosid ostma. Ja ma ütlen kõik töötajad... autoparandajad, pesijad ja kui kassapidaja ka omale auto juba ostis, siis loomulikult oli mul ka vaja.
Valisin siis meeste abiga omale töö juurest auto välja ja varsti juba olingi peaaegu omanik :)))... st mina võisin autoga küll sõita, aga auto oli liisingu oma, arved läksid ühte firmassse, et käibeaksu ei peaks meie maksma ja liisingut maksis peika ;)
Aga autoga sõitsin ju mina ja muu ei olnudki oluline :)

Ja vot siis oli minu jaoks alles õige aeg näiteks ülikooli minna. Ma sain kooli autoga sõta :)

Kui ma Kallega tuttavaks sain, siis Kalle vana pruut rääkis, et ole selle tüdrukuga ettevaatlik, et ta tahab anult sind su auto pärast... Kalle siis lohutas teda, et tal endal ei ole mitte kehvem auto ;)

Aga aastad ikka läksid ja Kalle tahtis endale uut autot. Raske südamega loobusin mina oma esimesest autost ja sain Kalle "vana" auto endale. Ega sellel midagi viga ei olnud ja sõitsin sellega kuni auto sai 10 aastat vanaks. Ma võiks sellega ka vabalt täna edasi sõita, sest tal päriselt ei ole ka midagi viga, aga.....

nüüd on mul ju lapsed... st praeg on üks aga kohe on kaks... ja lste jaoks on ju vaja hoopis teistsuguseid mugavusi ;))))... vähemalt nii minu müügikõne Kallele algas... laste jaoks... mul endal ei ole häda midagi... aga Ketlin...

Nii ma siis panin kirja:

automaatkäigukast - et saaks teise käega lapsele maha kukkunud asja tagasi ulatada ilma et kellegile tagant sisse sõidaks
kliimaseade - laps ei ütle sulle, et on vastikult palav, vaid hakkab lihtsalt nutma
universaalkere - millegi pärast tuleb lapsega koos alati pool elu kaasa võtta
sellest sajandist vähemalt - kes siis lastega tee peale tahab jääda.

Paari päevaga oli ka Kallel hasart tekkinud ja juba me kondasime mööda autopoode ja näed siis.... juba mitu kuud sõidan ma "uue" autoga ringi ja vääga rahul olen.

Kõigele lisaks ei tea ma mitte ühtegi peret, kust kodus istuval emal on parem auto kui tema tööl käival mehel... aga näe minul on selline pere! Ja mul on nii hea meel :)))))

no täitsa rase ikka....

2006-10-13T16:43:00.000+03:00

Millest küll järeldada, et inimene ikka täiesti rase on....

1. emotsionaalselt täiesti ebastabiilne... ja kõik teised peavad sellest aru saama ja sellega arvestama :)

2. pärast seda kui ta on reedeks fotograafi juures pildistamise kokkuleppinud veab ta terve pere kolmapäeva hommikul kohale ja on väga imestunud, miks fotograafi ei ole.

3. hoolimata kehakaalust ja arsti märkustest ikka vaadata mida süüa, on koguaeg näljane ja sööb pidevalt

4. ostsis just praegu endale poest 2 (loe: kaks) paari saapaid!!!!

5. ma seda emotsionaaset ebastabiilsust mainisin juba?.....

Ketlini mütsid

2006-10-11T15:45:00.000+03:00

Kui ma järeldusele jõudsin, et mütside heegeldamine ja kudumine ei võta väga palju aega ja lõnga, siis sobis see väga hästi Ketlini magamisaegseks tegevuseks :)

Ja Ketlinile meeldivad mütsid ka. Ta on minusse, me mõlemad vihkame tuult ja üks müts kaitseb väga hästi tuule eest.

Aga piltide jaoks tuli teda meelitada ja viimast mütsi ei olnud ta enam nõus poseerima. Nüüd ta siis vaatab vastutasuks Lotte multikat.
Samas huvitav oleks teada, kumb kummaga manipuleeris ;)... aga ma arvan, et tegemist oli võitja-võitja lahendusega ;)
Mina sain mütsi pildid ja tema oma Lotte....

see teema ei oleks üldse täiuslik, kui ma siia kõrvale ei paneks Keetlini eelmise aasta 2 lemmikmütsi :))))))))))) (kas tõesti oli minu laps niiii ümmargune?

suur putsle (ei ole kirjaviga)

2006-10-11T14:50:00.000+03:00

Kui ma juba üsna ammu Krätsu kohta lugesin, kuidas tema vabalt puslet kokku paneb, läksime meiegi perega Ketlinile puslet ostma.
Kuskilt otsast peavad ju meie väikese geeniuse anded ka välja paistma. Ostsimegi siis talle pisikse 5 tükist koosneva pusle. Esimesed paar korda küsis ta iga tüki juures - kus käib? Aga edasi pani juba ise kokku. Algul küll kindlas järjekorras, aga varsti juba tätsa suvaliselt :))) Noh... saimegi siis isegi aru, et tegemist on ju titepuslega.

Valisin siis poes Ketlinile juba suurema...selle mis pildil.... esimesel ostukoraal unustasin ma selle küll poodi, aga järgmisel päeval anti ilusti meile kätte see.

Ketlin ei jõudnud ära oodatagi, millal koju jõuab :))) Istusime siis koos harjutama... et vaata näe siin on papud, kus on poiss kellel papud puuduvad... näe siin on linnu saba, aga kus keha on... niimoodi me siis pusle kokk saimegi.
Nüüd käib veel mul järel tükk näpu vahel - kus käib?.... aga osad tükid oskab juba täitsa üksi õige koha peale panna...

Minu arust on pusle kokkupanek väga rahulik ja arendav tegevus :)))))... las paneb ;)

(ei saa ka mitte mainimata jätta, et need riided seal keskmise pildi peal on ta ise valinud ja ka ise selga pannud ja seda ei ole ju pildi peal näha, et sokk on tagurpidi :)

kotid ja kingad

2006-10-11T14:34:00.000+03:00

Ki vähegi võimalik, lähen ma kodust välja ilma kotita. Kõik mis mul kaasa vaja võtta on, on võtmed, telefon ja kaardid/dokumendid. Kaardid on mul tavaliselt kilekaante vahel, mis kahjuks päris thti vahetamist vajavad, aga samas igasse taskusse mind suuremaks tegemata ära mahuvad. Telefon on mul taskus kui vaja, ja kui vaja ei ole, siis autos või kodus. Kui aus olla, siis enamus aja ongi ta seal teises kohas...

Tegelt mul on küll 2 kotti ja ühe neist olen ma isegi ise ostnud, aga selle koti sisu koosneb 1 mähkmest, Ketlini kingadest ja paarist pükstest :) ja mul oleks äärmiselt hea meel kui tema ise seda kaasas kannaks ja kuhugi ei unustaks... aga seda on vist veel vara nõuda :)

Kingadega on umbes sama asi :)... kui ma eelmine kord rasedaks jäin, ostsin endale ühed kallid tänavakingad ja nendega käin ma siiamaani. Siis mul on veel ühed tossud, mis Kalle mulle 1999 aastal sünnipäevaks kinkis ja ühed saapad, mis said umbes 5 aastat tagasi rekvisiidina ostetud.
Suvel olid mul ka ühed kingad :)))))), mis minu arust sobisid kõikide riietega ;)

Kontsaga pidulikud kingad olid mul ka kunagi, aga need sõi mul koer kutsikana ära... ja koer, kes küll enam meie juures ei ela, oleks praegu 7 aastane :)

Tegelikult on nii, et eks ma ikka vahel mõtlen ja siis ma ka Kallele hädaldan, et miks mul ei ole üldse rohkem kingi.... aga ma ostsin endale väga praktlistel kaalutlustel pulmadeks, mitte pulmalikud kingad ja olen nendega pärast seda ainult 1 korra käinud...

Ja kui mõni sõrbranna jälle oma uute kingadega poosetab, siis väike kadedus käib ikka asja juurde...aga kingapoest väljun ma ikka ilma ostuta :)

Vot sellne suhe on mul kingade ja kottidega :))))

minu käsitööd...

2006-10-10T23:01:00.000+03:00

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ma teen ka käsitööd... ja kui nüüd veel ausam olla, siis peaaegu igapäev ;)
aga mul on omad reeglid :)

Pärast seda kui ma õmblemisalase kõrghariduse kätte sain ja vabalt igasuguseid füüsilisi tegevusi rahasse arvestama olin õppinud, siis tundus mulle igasugune kudumine ja heegeldamine igati tasumatu tööna. Tegelikult on ka õmblemine... sest näiteks praktikal olles maksti ühe t-särgi õmblemise eest 5 krooni ja järelikult kui sa kulutasid selle õmbelmise peale rohkem kui 5 minutit ei saa kuidagi tööd tasuvaks nimetada.... aga see selleks....

tegelikult, mis ma öelda tahtsin, et mina ei suuda teha mitte ühtegi kudumit näiteks number 2 varrastega, isegi kui see on beebile... mingist niidist ei hakka mina kunagi mingit särgikest heegeldama... ja üldse võiks asi vähemalt ühe päevaga valmis saada :)

nii ma siis panen rõhku mütsidele ja laste kampsunitele :) ja neid ma siis olen siin nii heegeldanud kui ka kudunud... ja kui kokku lugeda, siis sain suve saagiks 10 mütsi ja 5,5 kampsunit :)))

Kuna ma esialgu arvan, et sellest piisab, siis ühe sõbranna eeskujul hakkasin uuele beebile tekki heegeldama... Ta küll ütles, et selle tegemine võtab 2 nädalat aega... aga noh... ma olen ju nii osav ;) ja teen natuke suuremate aukudega.... ja ei läinudki nii kaua :)))... see siis selle esimese pildi peal.

Tulemus viis mind ühe teise sõbranna õhutusel aga raamatupoodi ruutude heegeldamise raamatu järele ja nüüd on siis käes....
ma teen täiesti täanamatult odavat ja tulemustevaest tööd....
Nimelt otsustasin teha istumispadjad... Ühe padja jaoks on vaja heegeldada 25 ruutu ja ühe ruudu heegeldamine võtab mul sama kaua aega kui emale ühe diivanipadjakatte õmblemine... ja ma ei saa sinna midagi parata et ma nii mõtlen....
ja ma veel mõtlesin 3 patja teha....

Aga noh... ma teen ju seda oma lõbuks ja raha eest ei hakka mina küll kunagi kellegile midagi tegema ;)

Siin veel siis minu viimati kootud kampsun ja müts Ketlinile, mis mõlemad tahavad veel voodrit....

kõige lapsesõbralikum koht....

2006-10-10T16:58:00.000+03:00

Meie perele meeldib väljas söömas käia. Meie tutvuse algusaastatel oli see väga lihtne, tuli lihtsalt koht välja valida ja meile sobival ajal sööma minna.

Kui Ketlin sündis ei olnud see enam midagi nii lihtne. Algul tuli vaadata tema magamise järgi, siis tema üleval oleku aja järgi. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et oleks vaja sellist kohta, kust laps minema kõndida ei saaks, aga samas oleks tal peale söömise ka midagi huvitavat teha. Ja neid kohti ei ole mitte palju... Samas ei saa ka ära unustada kogu asja mõtet - söömine. Meie lemmikud siiamaani on Järve Seleveris 2 kohta ja Pärnu kohvik. Sobib ka Stockmann...

Aga see kõik on täitesti kahvatu.... GO Spa restorani kõrval...
Sissejuhatuseks peab ära mainima, et nad on 2 aastat järjest saanud kõige peresõbralikuma söögikoha hõbelusika.

Kõige pealt restorani sisseastudes näed kohe, et peaaegu iga laua juures istub mõni lapsetoolis õnneliku näoga laps. Ketlin küsiski kohe, et kus lapsetool on... ja nii me siis pargime temagi ühe laua äärde.

Naeratava näoga ettekandja toob meile kolm menüüd, millest üks ongi spetsiaalne lastemenüü. Vaimukalt kirjutatud menüü ei koosne friikartulitest ja viineritest - need on ettenähtud ainult nendele lastele, kes terve tee või päeva, ma täpselt ei mäleta, jooksul pole kordagi jonninud. Kui sa tahad emmele-issile meeldida, siis tellid frikadellisuppi. Kui sa oled seline laps, kes kohe üldse ei püsi paigal, siis sinu jaoks on soojad juust-singi saiad... jne. Sööke oli lastele ligi 10 ja neid serveerides tuuakse lapsele ilusti tema jaoks salvrätikusse keeratud pisikesed nuga ja kahvel või lusikas...

Ja juba olen ma sõnatu :))))

Lisaks sellele on restorani põrand kaetud muhu-mustri-lilledega vaibaga. Mis meeldis eriti roomavatele lastele, aga isegi Ketlin ei jätnud neid lilli näpuga katsumast. Ühe laua peal olid valmis pandud paberid ja pliiatsid ja päris arvestatav valik raamatuid. Nii et tegevust kui palju :). Mängunurk on küll silmapiirilt väljas pool, aga see oligi selline, kus mina ikka seisin koguaeg Ketlini kõrval...

Peale lastesöökide sobisid ka suurte inimeste söögid väga hästi süüa ;)... üks tõrvatilk meepotis oli ka, aga kuna kõik muu oli asja juures nii positiivne, siis ei hakkagi seda ära rääkima. igatahes külastasime meie seda söögikohta 3 korda :) ja iga kell läheks ma sinna tagasi....

Ei saa ka mainimata jätta, et kogu Spa on lapsesõbralik ja seda oli juba koridoris asuvatest lapsevankrite ja muidu ringi jooksvate laste arvust näha. Üks Spa-hoolitseja rääkis, et nii armas on kui juba natuke suuremad lapsed uhke näoga 30 minutisele massaazile tulevad. Nemad kui teenindajd kohtlevad neid ju samamoodi, tervitavad kätt pidi ja pärast saadavad ilusti ukseni ja tänavad :)

Peale lapsesõbralikkuse puuduvad sealt peaaegu täielikult igasugused pensionärid... ja selleks on vist kõiki hindu korrutatud spetsiaalse pensionäri koefitsendiga ;) ja enamus hoolitsusi on ka seal rohkem niisama ilu kui midagi päästvad või ravivad :))))

Et siis kui keegi tahab mõnda lapsesõbralikku kohta sööma minna, siis ma soovitan soojalt Go Spad ;)

PS: kuna ma restoranis fotokaga ei käinud, siis pildi peal on teine vaip, mis muljet avaldas ja mis oli koridorides ja tubades..

minu esimene spa-puhkus

2006-10-10T16:35:00.000+03:00

Igal sügisel, kui Kallel hooaeg lõpeb, on meil puhkus. Tavaliselt sõidame siis kuskile välismaale, aga kuna meil sellel suvel oli väikesed väljaminekud ja põhiliselt olid need minu initsiatiivil, siis olin mina valmis igasugusteks kompromissideks ;)... Algul oli plaan minna Lätti, aga lõpuks jõudsime ainult nädalalõpuks Saaremaale ;)

Algul pidime minema kahekesi, aga kuna Ketlin oli lasteaia pärast natuke õnnetu, siis võtsime ta ilusti kaasa.

Reede hommikupoole pakkisime, siis pool elu kaasa, millest üle kolmveerandi koosnes Ketlini asjadest, ja hakkasime sõitma. Minu hooltsus oli kell 3 ja nii ma hoidsin terve tee pöialt, et me ikka esimese praami peale mahuks :)

GO Spasse jõudsime täpselt õigel ajal ja hommikumantlsse pakituna läksin oma elu kõige esimesse jalahoolitsusele. Spa ruumides oli mõnus lõhn ja muusika (Kalle, kes oskab palju "targemate" sõnadega rääkida, ütles selle kohta, et talle meeldis spa vaimsus;). Pandi siis mind postkaardi vaatega akna ette istuma ja hoolitseja asus hoolitsema.
pooleteise tunni pärast oli tehtud ja nii ma sis õndsa naeratuse saatel tuppa tagasi jõdsingi... Siis oli Kallel massa-maasa (nii nimetas Ketlin meie hoolitsusi).... siis jälle minul ja siis jälle Kallel...

Laupäeva hommikul, kui mina olin hoolitsusele läinud pandi Ketlinile ka hommikumantel selga ja viidi temagi hoolitsusele :). Nimoodi uhke näoga ta siis basseinide poole jalutas, mis siis, et tegelikult pool hommikumantlist mööda maad järgi oleks lohisenud...

Laupäeva õhtupoole inimtühjas linnas jalutades leidsime me Ketlini rõõmuks super varustusega lasteaia mänguväljaku, kus siis Ketlin kõiki atraktsioone proovida võis...

Ja pühapäeva hommikul oligi meie puhkus läbi ja hakkasime tagasi sõitma...
Tagasisõit ei läinudki nii libedalt... võttes aega rohkem kui 5 tundi, millest me siis päris mitu praamisabas veetsime. Kalle ütles, et mudu olekski puhkus liiga täiuslik olnud....

Nüüd ma siis ei oska kuidagi välja mõelda, millal ma sinna tagasi minna saaks... äkki ikkagi kuidagi kevadel õnnestub ;)

Igaüks pidi lahkudes oma asjad ise kaasa autosse tassima.... Ja ei saa mainimata jätta, et mina ei olnud ainuke, kes lahkuda ei tahtnud, aga mina ei väljendanud seda vastuvõtleti ääres kõhuli maas ;)

isasse?

2006-10-10T16:20:00.000+03:00

Meil on täiesti olemas unistuste maja Nõmmel. Ja vaikselt putitab Kalle kuskil keset Eestimaad veel teisigi maju (ja jah... maju st. mitmuses) korda teha. Aga see on üks teine jutt.

See kõik ei takista tal pidevalt knnisvara portaale külastamast ja mind pidevalt jälle mingit tema unistuste maja vaatama vedada. Õnneks olen mina piisavalt pidur, et kuhugi kolima me nüüd küll veel ei hakka :)... aga ükspäev juhtus nii...

Läksime Ketlinga poodi ja tee peale arutasime, et mida me ostame...

Ostame saia?... ei taha saia!
Aaa ostame siis pima? .... ei taha piima!
Aga kana? .... ei taha kana!
mmmmmmmmm ostame siis kommi?.... ei taha kommi!

rohkem ei osanud ma midagi küsida... kusjuures Ketlin ise oli sellise kavala näoga.. Küsisin, siis, et mida me siis ostame?

Ketlin mõtles ja...... osta maja!!!

lasteaialaps -----

2006-10-10T15:50:00.000+03:00

Hoolimata sellest, et kõik teised lapsed, keda ma tean, rõõmsalt lasteaia käivad, ei õnnestunud meil see värk üldse...

Algus oli kuidagi kehvake, aga siis juba nagu läks enam-vähem. Oli seal täitsa rõõmsalt oma pool päevakest ära ... kuni siis...

Läksin mina ülspäev Ketlinile lasteaeda järele ja juba õues kuulen, et keegi toas nutab... ruttu trepist üles ja nii ma siis leidsn koridorist pesuväel nutva lapse... Esimene pahameel oli kuidagi kasvatajale suunatud, et kuidas ta küll laseb mu lapsel seal niimoodi nutta, aga kasvataja, kes pani teisi juba magama, ei annud ennast üldse näole. Abikasvataja siis ütles, et on siin jah juba õuest tulles saadik nutnud...
Ketlin suutis veel läbi nutu öelda, et ta pissi potti tegi ja et ta tahab küll süüa :)
Sõime kõhu täis ja tulime koju, tee peal mõtlesin, et äkki ikka on kasvataja viga... et Ketlin ei ole tavaliselt selline. Ketlinile piisab kui ta tähelepanu kõrvale juhitakse, aga see kasvataja oli põhimõttega, et ahh las nutab oma nutud ära...

Järgmine päev viisime Ketlini teise kasvataja hoole alla ja lõunaajal järgi minne ei nutnudki keegi... Kasvataja küll ütles, et vahepeal oli küll meel kurvaks läinud, aga nad said sellest ilusti üle...

Nii siis oli plaan B, et las harjub selle ühe kasvatajaga ära ja siis vaatame, mis edasi saab....

Vahepeal oli aga sellel kasvatajal mitu vaba päeva ja meie Ketliniga kodus. Vaatasin, et kodus on ta nüüd ka vahepeal kurb... kui mitte öelda, et hakkas heast peast nutma ja ei saanud enam ise ka aru mis ta tahab ja mida ta ei taha...

Kui siis meie kasvataja jälle tööl oli, läksime rõõmsalt lasteaeda. Õuemineku ajal sõitsime igaksjuhuks lasteaiast mööda ja nägime kuidas meie laps lohutamatult aia najal nutab. Kasvataja ütles, et kuni õueminekuni oli enam-vähem olnud, aga siis ei aidanud enam miski....Minu süda ei lubanud teda küll sinna jätta ja nii ma sealt ta siis ära koju tõingi...

Terve õhtu mõtlesime kodus, et mis nüüd siis teha ja otsustasime teha väikse pausi. Mina küll ei taha, et minu laps tundide pikkuste nuttudega lasteaiaga harjuks. Mis siis, et teised tlevad, et kõik on harjunud.
Lasteaiast öeldi ainult, et harjub siis kergemini, kui igapäev käia... aga ikkagi ei taha, et ta nutaks...

Nii palju siis selleks korraks lasteaiast...

PS: kodus on ta nüüd juba palju rõõmsam ja ei ärka enam unest nutuga üles :)

kiida teenindajat.....

2006-09-26T21:35:00.000+03:00

See teema sai nüüd ajendust Anu lehekülje pealt....ja on üks juba tükk aega kirjutamata jutt...
Sellest et mulle kinos meeldib käia on vist juba kõik aru saanud. Aga nagu Eveli on mitu korda öelnud, ei ole ainult üks asi oluline... Mida ma öelda tahan on see, et näiteks restoranis käies ei ole ainult söök oluline vaid ka teenindus, interjöör, teised inimesed jne.
Nii käib minu kinos käimise juurde ka kohvikust kokteili ostmine :). Olles ise ühe suve Saksamaal restoranis töötanud ja seal ikka väga tõsise klienditeeninduse koolituse läbi teinud, meeldib mulle pärast seda alati jälgida, kes kuidas teenindab.
Nii ma siis ka kinos oma kokteili oodates alati vaatasin, et siis mis ;)

Ja pidevalt oli mul tahtmine ise minna sinna leti taha ja ise endale kokteil teha. Välja arvatud siis, kui seal oli üks tüdruk tööl. Tema oli nagu sündinud teenindaja! Igakord kui ta tööl oli, lootsin ma et kui järjekord minuni jõuab, siis teeks tema mulle kokteili. Kuna sellest on juba mitu aastat möödas, siis ma täpselt ei mäletagi enam, mis temas nii erilist oli, aga asi lõppes sellega, et ma ükskord ütlesin talle, et ta on kõige parem teenindaja, keda ma elu sees olen näinud!
Kuna ma ei ole absoluutselt mingi teiste inimeste kiitja, siis läksin ma ise selle lause peale näost punaseks, ja juba selle välja ütlemine oli minu poolt suur tegu :)))
Igal juhul ta tänas ja naeratas ja teenidnas meid jälle super hästi, kuni ta enam ükskord seal ei töötanud ja ma jälle ise leti taha endale kokteili tahtsin tegema minna.....

Kuna meie aga elame siin pisikeses konnatiigis, siis ei või kunagi teada, millal sa kellegiga jälle kuskil kokku puutud ja nii me siis ükskord Mirteli juures peol kohtusimegi.
Mingi aja pärast, siis ma ütlesingi talle, et me oleme enne ka nii öelda kohtunud ja mina olin see, kes teda ükskord kiitis ;)
Tema vastas, et oli vaadanud, et ma olen tuttavat nägu, aga kuidagi ei suuda meenutada,kust kohast....
Minu kiituse peale ütles ta, et tal oli kohe mitu kuud pärast seda olnud nii hea tunne ja alati kui tööl raske oli, siis selle peale mõelnud.

Noh jah nüüd oli mul jälle hea tunne :)))

Nüüd mul on jälle hinge peal üks teine klienditeenindaja, kellele ma ei julgenud öelda, et ta niiiii tubli on, aga ta töötas Viru keskuse Denim Dreami poes :)... ja karta on, et selline super inimene on kindlasti juba palju huvitavamaid väljakutseid leidnud, nagu meie kokteilitegijagi :))))

Ja kui nüüd keegi jälle tublilt teenindab, siis ma luban, et ma kiidan teda :)

lasteaialaps

2006-09-21T09:57:00.000+03:00

Kui Ketlin sündis, panime ta kohe järjekorda. Viisakad inimesed nagu me oleme, panime ta ühte kohta ainult kirja ja jäime ootama kuni ta kasvab. Kevadel, kui teistele emadele hakati helistama, millal ja kuhu neid oodatakse, ei helistanud meile keegi. Helistasime siis ise ja ega see üllatus, et meie ikka ei mahu, nii väga suur ei olnudki :) Öeldi, et järgmine aasta saate kindlasti. Kuna meil nüüd häda käes ka ei olnud, siis ei olnud ka probleem suur. Vähemalt Kalle arvates :)))
Nimelt on tema meil siiamaani ainuke päevane lapsehoidja olnud ja et küll me ikka saame nii, et minul ka aega oleks. Kuigi kogemused on näidanud, et peaaegu alati, kui mul kuskilegi minna vaja on, on tal midagi ees ;)... aga see on üks teine jutt.

Ühesõnaga suur oli meie üllatus, kui siis ühel päeval helistatai ja öeldi, et võite ikka homme juba lasteaeda tulla :)
Mõtlesime, siis siin õhtul kodus ja leidsime, et sellise raha eest me lapsehoidjat kuskilt ei leia. Lasteaed on 600 meetrit kodust ja kui talle seal ikka ei meeldi, siis ei pea ta ka seal käima.
Ja läksime proovima....

Esimene päev- eelmine kolmapäev - käisime rõõmsalt koos lasteaia õues mängimas. Ilusti mängis ja ei tahtnud veel ära tullagi

Teine päev - reede, sest neljapäeval me käisime Lotte filmi vaatamas - läksime juba hommikusöögiks ja pidime olema kuni magama minekuni. Enamus aega seisis Ketlin ehmunud näoga keset lapsi ja ei osanud kuidagi seisukohta võtta. Kui keegi veel temast suure hooga kasvõi mööda läks oli juba nutt lahti... Lõpuks oli tal ainult hea meel kui õue sai, aga seal oli korraga liivakastis 20 last ja kõigile nüüd küll oma kühvlit ei jagunud.
Selle eest oli ta nõus ilusti jälle tuppa tulema ja sõi ära kogu lõunasöögi :) Tegime ilusti kõigile tadaa ja tulime ära koju.

Kolmas päev - esmaspäev - kuna me lasteaias koos käisime, siis minekuga ei olnud meil mingit muret. Teatas aga rõõmsalt, et lähme jah lasteaeda. Ja juba oli ta seal palju rõõmsam. Läks aga ise juba vankriga kärutama ja nukusid magama panema. Kuna teised lapsed rühmas on rahulikud ja sõbralikud, siis keegi enam teda eriti ei puutunud ka. Õues läks meil kah päris hästi. Muidugi kui mina koguaeg silmapiiril olen ;)

Neljas päev - kolmapäev, sest teisipäeval me käime kukutunnis ja siis lasteaeda ei lähe - oli algus nagu iga teinegi. Sõi ilusti hommikusööki ja nõudis veel tomatisaia juurdegi. Toas olles oli ka rõõmus ja aktiivne ja nii me siis kasvatajaga otsustasimegi, et äkki ma õues oleku ajal käin vahepeal ära... Tagasi tulles, seisis aga Ketlin värava peal ja nuttis emmet. Algul oli kõik ilusti olnud, aga siis oli keegi tema mütsi kiskuma läinud ja emmet, kellele siis muret kurta, polnud. Kasvatajaid ei lasknud ta endale ligigi ja nii ta siis jäetigi sinna üksi nutma. Ega ausalt öeldes, mina ka ei oska öelda, kuidas temaga sellistes olukordades käituma peaks, sest minu, Kalle või vanaemaga ta nii ei käitu ja muidu ta üksi kuskil ei ole olnud ka.... ühesõnaga, ma ei osanud ka muud teha, kui et ei saa ju teda vati sees hoida ja ta peaks ikka õppima teiste lastega arvestama ja leppima :) ja vaatame edaspidi kuidas asjad lähevad....

Viies päev - täna - hommikul kui me lasteaeda jõudsime, oli üks teine tüdruk, kes esmaspäeval ja kolmapäeval terve aja nuttis, väga rõõmsa näoga, sest tööl oli teine kasvataja. Ja kui see kasvataja siis mulle ütles, et proovime täna ta üksi mängima jätta, saadeti mind koju muretsema. Nüüd ma siis siin istun ja muretsen, et kuidas tal seal on ..... eks siis paista.....

Igatahes positiivselt asja vaadates - istub ta ilusti potile ja teeb hädasid sinna. Mitte küll veel kõiki, aga enamusi ja osadel kordadel läheb ta juba täitsa ise. Mis omakorda tähendab, et ta saab ka püksid jalast ära ja pärast jalga. Seda ta teeb kodus :))) Lasteaias ta lihtsalt vaatab ukse pealt, kuidas teised teevad ja kui küsida, et kas sa ka tahad, vastab, et ei taha. Sööb lasteaia enamuse söögist ilusti ära, sest tema lauanaabriks on üks väga hea isuga tüdruk ja eile kuulas lasteaias esimest korda rahulikult istudes muinasjuttu.

Helistasin just lasteaeda ja sain teda, et ei nuta ja on ilusti õue läinud :))))

21+, 30+, 20+

2006-09-21T09:37:00.000+03:00

21+
Vot nii vana on Ketlin. Seda siis kuid :) Kusjuures ma tükk aega mõtlesin, et mitu kuud ta siis on ;). Ja ütleks, et täitsa õnnestunud teine... Ei saa küll öelda, et tal mingid väga silmatorkavad geniaalsuse märgid juures oleks, näiteks ei paista temast siiamaaani baleriini. Ennem tuleb tast mingi rokibeib ;). Ei ole tal selliseid pikki ja peenikesi jalgu kui näiteks Leevikesel või Maibritil. Teiseks ei pea ta viisi. Kui Maarja-Liisi (selle laulja) ema ükskord telekast rääkis, et tema laps ju ma ei tea mitme kuuselt õigesti kaasa ümises, siis Ketlin piirdub esialgu kõvasti ja valesti laulmisega. Tema huvid ema ja vanaema eriala vastu, mis siis on õmblemine, ei näita ka veel välja. Siiamaani on ainuke asi mis ta teeb, ruttu kääride kappi panemine, kui ta neid kuskil märkab. Ei aita seal isegi seletamine, et mul on neid veel vaja ja las nad olla seal laua peal. Ei..ei.... need on ai-ai ja tuleb kohe ära kappi viia :)
Mis talle meeldib, on puzzlede kokkupanek. Seal ta minu arust näitab küll mingisugustki osavust välja, aga noh... ega ma ei tea, võib-olla kõik teised lapsed panevad ka juba puzzlesid ;)

30+
vot nii vana on teine jumtsik. Tema võtab igatahes väga palju ruumi, sest sellist mürglit ju väikse pinna peal teha ei saa ja küll see minu nahk ikka venima annab. Aga mulle see meeldib, et ta niimoodi rahmeldab, ei pea üldse muretsema hakkamagi kuidas ta seal ennast tunda võiks, kui juba paneb sulle tou ära :) Seda siis ka öösiti loomulikult, kui ma külge keeran :)))
Muidu rase nagu rase ikka, midagi uut ja huvitavat ei juhtu ja nii ma siis vaikselt veeren oma nädalaid.

20+
Vot see on minu kaalunumber :)))) Kui ma eelmine kord peaaegu 30 kilo täis sain, siis ma väga ei muretse, aga samas ega see mingit suurt naudingut ka ei paku. Samas ei oska ma midagi teha ka. Et siis jutt minu rasedusega juurde tulnud kilodest :)))) Sööks vähem? Mida vähem? - eks ma ikka söön ka ja ju siis ikka kõvasti rohkem kui tavaliselt, kuigi ma ise sellest aru ei saa... aga noh.
Liigutaks rohkem? ahh küll ma pärast jälle liigutan. Sest ega ma siin ju nüüd niisama magada ka ei saa.
Aga ega ma nüüd nii suur ka veel ei ole ... isegi 80 kilo veel ei kaalu ;) Ja mõni teine inimene on äkki rahul kui ta kaaaluks nii palju kui mina praegu :)))
Minu jaoks igatahes rase olla on hea teada saamine, mis tunne on paks olla ja mingit rõõmu ja naudingut ma sellest küll ei tunne.... hea kogemus igaljuhul, ainult ma ei saa aru, miks ma seda kõike uuesti pean endale tõestama. Ma sain juba esimene kord ka aru ;)

PS: arusaadavatel põhjustel (fotokas on minu käes) ei ole mul endast ja oma kõhust ja kilodest jälle mitte ühtegi pilti :)))

ma käisin kinos...

2006-09-07T22:16:00.000+03:00

Kunagi kui ma omale näitlejaharidusega mehe, see tähendab siis Kalle sain, mõtlesin, et ohh kus me nüüd hakkame alles teatris käima. 8 aasta jooksul oleme vist vähem kui 8 korda teatris käinud ja pooled korrad on olnud etendus kus tema sõbrad mängivad. Selle eest meeldib talle kinos käia. Ta on aga selline tavaline kinokülastaja, kes koos minuga siis tavaliselt hollywoodi filme naudib, sest nende teistega on meil samamoodi nagu teatriga.
Ok tegelt talle meeldib teatris käia ja ta on alati nõus tulema, kui ma pilteid ostan. Ükskord on ta isegi ise piletid ostnud. Aga vot see enne piletite ostmine ongi see asi, mille taha meil teatriskäimine kinni kiilub.

Igaljuhul om meil kinoskäik praegu lapse kõrvalt meelelahutus number 1. Tundub, et on kõige lihtsam korraldada ja 2 tundi ei pea kumbki mitte ühtegi sõna ütlema :))))
Niimoodi ma olen siis mõelnud, et äkki peaks kirja ka panema, nagu nüüd viimasel aja inimestel kombeks on, et mida ma siis vaatasin....
Ja siin siis minu teine blogi

Ma muidugi optimistlikult arvasin, et ma ikka jõuan ja viitsin telekast või varem nähtud filme ka kirja panna, aga noh.... unistada ju võib.

Ja piletid hoian ma ka kõik alles :)))) ja mõnikord või siis päris tihti käin ma üksi kinos. Kino on minu meelest üks selline koht, kus võib vabalt üksi ka käia, vähemalt mina küll võin :)))

Ketlinile ei meeldi ;)

2006-08-31T17:50:00.000+03:00

minu lemmikriided....

2006-08-29T22:48:00.000+03:00

Kui ma täna välja minnes jälle selle sama kampsuni selga panin mõtlesin ma terve tee autos selle peale :)....

1990 aasta lemmikkampsun - valge
Ühel päeval kui ma olin jälle kooli hiljaks jäänud ja koridoris jooksin, tuli direktor vastu ja ütles, et võtku ma paar sõpra kaasa ja tulgu aidaku koolisaalis abipakke lahti pakkida. Möödaminnes mainis veel, et kui midagi meeldib, siis võime endale võtta. Ma nimelt käisin keskkoolis ju sellel ajal, kui meil oli siin raske ja teised aitasid meid :)) Võtsin siis sõbranna ja 2 kah koridorist leitud klassivenda kaasa ja läksime pakkima. Koolisaalis ootas meid suured kilekotid kasutatud riietega. Meile, kes päris teksaseid ja muidu välismaariideid olid ainult teiste seljas näinud, tundus et olime paradiisi lastud. No kus me siis jagasime. Täiesti ilma igasuguse piinlikustundeta toppisime endale kotid asju täis. Ühel klassivennal oli mingi 5 õde-venda, temale pakkisime vastavalt vanusele asjad kaasa ja käis vist mitu vahet kodus :))). Kõigist miki ja muude hiirtega pusadest sai mu lemmikuks üks valge puuvillane palmikutega kampsun, mida ma tagant järele piltide peale igal võimalikult juhul endal seljas näen....

1998 aasta lemmikkampsun - must
Esimesel aastal ülikoolis, kui ma olin otsustanud õhust ja armastusest elama hakata, leidsin koolistendi pealt kuulutuse, et suvel saab Saksamaale tööle minna. Panin ka ennast siis kirja ja kuskil kevade poole helistati, et mind oodatakse lõuna Saksamaale restorani ettekandjaks. Igaksjuhuks küsisin veel,et palju siis ikka raha antakse ja sellel aja ja minu "sissetulekute" juures tundus 1000 marka kuus väga ahvatlev pakkumine. Ühesõnaga esimese kuu järel, ma 2 kuuks ainult läksingi, võtsin oma 1000 marka ja sõitsin lähimasse suuremasse linna sisseoste tegema. Sealt ma leidsingi muu hulgas ühe musta kapuutsiga kampsuni, mis jälle paar aastat enamuse mu piltide peal seljas on.

2002 aasta lemmikkampsun - valge
Kui ma olin aasta aega pruutkleitide salongis töötanud sõitsime koos ülemusega tööasjus Soome. Muude tegevuste juures jäi meil ka loomulikult aega poodides käia. Leppisime siis poe uksel kokku, et mingi aja pärast saame kokku. Aja pärast kohtudes vaatasime suure üllatusega, et mõlemal on käes hunnik ainult valgeid asju ja jõudsime ühisele järledusele, et ametialane kretinism on meis juba võimust võtnud. Sellest hoolimata sai mul sealt lemmikuks üks valge kampsun, mis siiani vahel, kui mitte öelda päris tihti, seljas on

2006 aasta lemmikkampsun - must
Selle suve algul püüdsime me järjekordselt sõbrannadega Soome osturetkele minna. Vanasti piisas ainult ühise vaba päeva leidmisest. Nüüd aga tähendas see ka vähemalt 3 lapsehoidja leidmist. Kokkuvõttes läks asi päris lihtsalt ja Soomes me olimegi. Laevas tegime veel suured plaanid, et kus me kõik päeva jooksul käia jõuame, kusjuures muuseum oli ka plaanis :))) Lõppes asi sellega, et 90 % ajast veetsime me ühes poes ja kulutasime rohkem kui algul lubanud olime... üllatus, üllatus :)
Mina teadsin kindlasti, et sügisel tuleb kuhugi oma suur kõht panna ja üllatuslikult oli eelmise raseduse riietusele tekkinud mingi jäädavad plekid, siis mina vahtisin enamus ajast suuri riideid. Täielikult juba lootust kaotamas leidsin, et meesteriided on palju mõnusamad kui need naiste nukuriided, kus minul kõikidel asjadel naba väljas oli. Ja nii ma siis sealt ühe musta lukuga kapmsuniga ka kassa poole kõndisin. Pärast oste demonstreerides üks sõbranna veel ütles, et nii tavalise ostsidki... aga näe, see tavaline meeste kampsun, mis kannab suurusnumbrit S :))) on mul peaaegu igapäev seljas.....

ja kõik need kapmsunid on H&M omad :)))

kuidas ma orhideesid kasvatan :)

2006-08-27T22:26:00.000+03:00

Käisin just all oma lille pildistamas ja Kalle vaatas ja ütles... ohh kui ilus lill, kas mina kinkisin selle?.... ei kinkinud... ahahhh, aga meil võiks neid veel olla :)

teised ju kõik teavad, et need on mul juba nädal vähemalt siin õitsenud :))))

Aga et mitte Leevikse ema väga ära ehmatada, mõtlesin, et peaks oma kasvatimise meetodidest ka kirjutama.
Kõigepealt sain ma ilusad õitega orhideed.... väga ilus oli :). Mingi aja pärast kui nad kõik oma õied olid ära õitsetanud, siis ma õpetuse järgi lõikasin õievarred nii palju maha, et 2 silma alles jäi. Need on siiamaani seal minu laiskusest alles, sest ma ei tea millal ma need nüüd ära oleks pidanud lõikama :)

Seejärel sõitsin ma Soome ja ostsin Ikea poest klaasist potid ;). Ja jah... ainult sellepärast sõitsimegi ;). Klaasist poti sisse tõina ma mere äärest väiksed kivid. Kusjuures ärge kellegile öelge, sest selle eest võib trahvi saada! Kivid potti ja lill otsa. Ja kuna nüüd oli sügis, siis ma sain teada, et sügisel tuleb anda lillele rahu ja seda maksimum 1 kord kuus kasta. Ausõna, ega ma rohkem küll ei kastnudki ;)
Aga kui ma kastan, siis nii palju, et kivid oleks vees ja see lillele meeldib.

Kevadel istutasin nad siis uue puru sisse ümber. Mis nagu teada, ei meenuta üldse mulda, aga kuna poest otsetud kotile oli orhidee muld peale kirjutatud, siis järleikult oli õige asi. Poest ostsin ka orhidee väetist. Selle tunneb selle järgi ära, et sinna on orhidee pilt peale kleebitud.

Ja siis ma hakkasin väetama :). Väetamine tähendab seda, et 1 korgitäis väetist tuleb panna liitri vee hulka. Esiteks ei ole mul kuskilt sellist spetsiomm väetamise 1 liitrist kannu võtta ja teiseks teised lilled ei taha orhidee väetist ja kuna ma tavaliselt kastan teekannuga, siis sinna ei tahaks ma ka väga väetist panna ;).
Mingi kannu ma siiski leidsin, aga kuigi agar väetaja ma ei ole ja see kann läbi tilkus...siis no kuulge, hea et ma üldse oma lilled kastetud saan. Teised lilled elavad mul väetise pulkade peal... nii et mingi vedelväetisega kastmine on minu jaoks suur töö, mis tavaliselt tegemata jääb.

Nii palju ma olen ennast kokku võtnud, et paar korda olen ikka väetanud ja iga nädal mõtlen, et peaks ikka veel seda tegema....

Sellest kõigest hoolimata või just täne kõigele selle, näevadki minu orhideed välja sellised :)

Ahjaa ja kasvavad nad mul lae all, kuhu päike kunagi ei paista, mis siis et aknad ise on kagu poole :). Nii et valgust on neil küll piisavalt :)

minu toalilled...

2006-08-25T11:03:00.000+03:00

Ma saan aru, et minust on jäänud nüüd mulje, kui mingist paadunud aednikust, kes muud ei teegi kui lilledega mässab. Aga tegelt see ei ole nii...

Kui ma veel noor olin, siis ema tõi mulle tuppa ikka mõne toalille. Kahjuks pidi ta neid kas ise kastma või nad surid lihtsalt välja. Tavaliselt surid nad ise välja, sest ema tahtis ju minust kohusetndlikku inimest kasvatada, kes ise oma asjade eest hoolitseks. Kui ma siis mujale kolisin, kingiti ikka mingiks tähtpäevaks mõni lill. Viisakusest kinkija ja lille vastu ma siis ikka kastsin teda siis kui häda käes oli. Ja mingil hetkel osad lille ikkagi leppisid minuga. Näiteks on mul üks potilill juba vähemalt 10 aastat kui mitte rohkem ja tema ilusti laseb oma lehed viimases hädas longu ja siis ma jooksen kastekannuga. Samas on see märk, et ka kõik teised lilled oleks viisakas ära kasta.
Üks teine lill (ega ma nimesid küll nüüd ei tea) kingiti meile umbes 5...6 aastat tagasi paarikümne sentimeetrisena ja nüüd on ta juba rinnuni. Talle ka meie juures meeldib.
Noh eks ajajooksul on kõik lilled minu austuse ära teeninud ;) ja nüüd ma juba tulen neile ka vastu ja istutan neid ümber ja väetan ilusti kevadeti. Nad on selle eest väga tänulikud ja niimoodi ongi mul 10 potti tupsrohtliiliaid (näe tean nime) mis kasvab nagu umbrohi, aga seda ilusti mu aknalauda kaunistades ;)

eelmine aasta kingiti mulle 2 orhideed. Algul olid nad väga ilusad, aga ei jäänudki 10 aastaks õitsema nagu ma lootsin. Ühe sõbranna juures käies kuulasin ma ära loengu orhideede kasvatamisest ja koju jõudes ei saanud ma ju kuidagi kehvem olla. Minu orhidee hakkab ka iga aasta õitsema!
Tegin siis kõik sügisesed ettevalmistus tööd ja jätsin orhidee puhkama. Kevadel ostsin uue mulla, istutasin lilled ümber ja hakkasin väetama..... Ja näe!... tulidki uued õied külge. Täna on neid juba ühel taimel 5 ja teisel veel alles pungad.... aga ikkagi!

Kõige pealt mul lilled hakkasid minu juures elama... ja nüüd veel õitsema ka. Äkki ma peakski aednikuks hakkama :))))))))...........mmmmmmmmmmmm

meie kodu öösel...

2006-08-20T23:00:00.000+03:00

ingel tudus....

2006-08-20T21:33:00.000+03:00

minu aed

2006-08-20T21:03:00.000+03:00

Noh ma arvan, et nüüd on selle aasta tööd tehtud ja ma võin rahulikult elu nautida (loe: ei viitsi rohkem)

Need on minu seemnest pandud lõvilõuad. Mida ma olen nüüd ausalt öeldes isegi osasid koos juurtega välja võtnud, sest ausõna ma ei uskunud, et nad nii suureks kasvavad ja nii palju neid saab. Mul oli plaan suured põõsad ja väiksed lilled. Nüüd on aga vastupidi :)

Need on minu lemmiklilled :). Mul juba on oma aiast ettekujutus kuidas seal varsti ainult hostad ja astilbed kasvavad. Kuna aias on nii palju suuri puid. Noh igatahes meie 350 ruudu kohta on küll palju, siis täis-päikesepaistet meil ei ole ja see on väga hea. Aga samas tuleb mul siis ka valida nende taimede hulgast, mis ei vaja päikest. Veel meeldivad mulle hortensiad ja ebajasmiinid - mõlemaid on mul 3 erinevat sorti :)

Siin on meie suve "suurprojekt" - venna ehitatud suveköök. Esialgu ei ole veel kööki, aga selle eest on kamin ja õhtul on seal ikka supermõnus istuda. Tulevikus kasvavad üle katuse rohelised ronitaimed ja siis on veel eriti mõnus :) Järgmine aasta lubas Kalle naabri garaazi ka laudadega üle lüüa ... tahaks näha kuidas ta selle jutuga naabri juurde läheb... Ülejäänud on pool aiast :) ja näha on ka minu seemnest kasvatatud petuuniad, mis on võtnud minu arvates hiiglaslikud mõõtmed... Igal juhul on mul vahel neid vaadates tunne, nagu ma oleks mingi keskealine aktiivne aednikust koduperenaine, kellel pole muud teha kui igal hommikul kääridega närtsinud õisi lõikamas käia....

Suveköögi poolt vaadates on näha minu esimene jäädav peenar meie aias, kus põõsad hakkavad juba mingit mõõtu võtma ja "kaunist vaadet" naabri aeda vaikselt varjama. Suur puu on alpi kuldvihm, mis 3,5 meetri asemel (mis ta raamatu järgi pidi kasvama) on meil mingi 7 meetrine :) ja oli üks väga suuri mõjutajaid oma kollaste õitega meie maja ostul. Vana pink on minu lemmik istumise koht, sest sinna ei paista peaaegu kunagi päike ;)

Ükspäev ma teen õhtul ka pilti :))))

Kalle ja Ketlin tegid nalja

2006-08-18T15:15:00.000+03:00

Need on 2 täiesti eraldi nalja, aga need lihtsalt iseloomustavad neid nii hästi :))

Kalle nali:
Ühel hommikul pesin ma oma pea ilusti ära, isegi kuivatasin ära :))) Siis mõtlesin, et kui ma juba mäsaama hakkasin, siis värvin silmad ka ära :) Omaarust tulemusega päris rahul läksime siis Ketliniga issiga kohtuma. Loomulikult ei tulnud sealt ühtegi komplimenti mu "uute kõrvarõngaste" kohta, aga ega sest ju midagi... ikkagi juba käidud kah ;).... õhtul siis ikka küsisin, et miks sa mulle ei öelnud et ma ilus olen. Kalle mõtles natuke ja küsis siis, et mis mõttes... et selles, et sa omal ripsmed ära värvisid või? Ma ütlesin, et jah näiteks, mille peale Kalle vastas... Ma arvasin, et ma äkki nägin valesti :)

Ketlini nali:
Ketlinile meeldib nüüd oma tipa-tapa luuletust lugeda, teeb ta seda mõnikord selge ja kõlava häälega isegi. Eile hommikul käisime Selveris poes ja kui me siis kassajärjekorras seisime, Ketlin ilusti ostukorvis luuletust lugemas, läks mööd üks noormees ja vaatas Ketlinit ja muigas. Ketlin märkas teda, tõstis käe kõrgele üles ja hüüdis talle rõõmsalt - tsau!!!

Ketlini magamine

2006-08-08T23:48:00.000+03:00

Kell on praegu 23.44 ja Ketlin on praegu veel üleval. Ühe eeskujuliku vanemana peaks ma ju ometi teadma, et ta peaks juba ammu magama, aga ta ei pea ju hommikul vara tõusma ja mina ei pea hommikul vara tõusma....
Nii mul siis ongi valida, kas läheb tema vara magama ja me tõuseme mõlemad vara või ....ei lähe vara magama

See et ta praegu veel üleval on ka sellest, et ta nii öelda alles ärkas ;) Päevaplaan on tal siis nimelt järgmine.

Kui keegi nihelema, kõva häälega jutustama ja vetsus vett tõmbama ei hakka, siis võib Ketlin ka kella 10-ni magada. Kuna aga kumbki meist tavaliselt nii kaua ilma nihelemata ei saa olla, siis ärkab ta kuskil kella 9 ajal. Kui ta kell 8 üles aetakse, siis ta on silmnähtavalt pettunud meis ;)

Edasi on meil meelelahutusprogramm kuni lõunani ja magama läheb Ketlin tavaliselt kuskil peale kolme.... mõnikorda ka nelja .... juhtub ka kell viis.
Aga kui minna kell 2 autoga sõitma, siis võib ta ka siis magama jääda.
Samas võib ta autos jääda magama ka kell 12... 11.... või ka pool tundi pärast ärkamist...

Ok... kui ta siis on magama jäänud... ütleme, et kell neli, siis magab ta tavaliselt 3 tundi....ja loomulikult ei lähe ta siis kell 9 uuesti magama :)

Kui ta vanaema juures oma lõunaund magab, siis ta võib veel rahulikul umbes pool tundi seal toas üksinda vaikselt mängida, ilma et kedagi segaks....
Kodus lükkab ta tavaliselt hooga ukse lahti ja hüüab mind ;)

Ketlin on ka mõnikord teinud ekstreem magamisi...

Jäi arsti juurde sõites autos magama.. Kalle võttis ta sülle ja viis arsti oote ruumi- ei ärganud.... ooteruumist arsti lauale, kus uuriti nõela kaasabil Ketlini jala paistetust - ei ärganud.... arsti laualt uuesti autosse, turvatooli - ei ärganud...

Teine kord käisime Mirteli sünnipäeval ja sõitsime seal koju, kui Ketlin autosse magama jäi.... tõin ta siis tuppa oma voodisse - ei ärganud.... vahetasin mähkmed - ei ärganud..... võtsin ta umbes 1,5 tunni pärast voodist uuesti sülle ja viisin autosse, et mina saaks arsti juurde minne - ei ärganud....

Ja tegemist ei ole mingi imikuga ju ;).... aga noh, teinekord ei või hingata ka ja juba ärkab üles....

Aga nüüd peaks vist ikka magama minema...

1,8 ja 23+

2006-08-08T17:03:00.000+03:00

mis ma siis nüüd ütlen, et Ketlin on lahe tüdruk ja nii mõnus on suurt kõhtu kasvatada :)))

Ketliniga on nii, et on jah lahe :) Õpib oma uusi sõnu igapäev ja esimene jõululuuletus on ka juba peas ;)...

tipa-tapa
vaata papa
meie lähme
marjule!

Kusjuures oma seoseid oskab ta ka nüüd luua... kui küsid kuhu sa nüüd lähed, siis vastab kohe, et marjule :)
Tule ja lähme on üldse ühed tema lemmiksõnad... emasse ;)
Ei oska mina niisama olla, koguaeg teen mingit plaani, mida nüüd teha ja kuhu minna jne...

Teiseks hakkas laps nüüd mängima. Vanaema juures on tema lemmikmäng nukkude magama panek. Sätib need kõik peegelukse ette riita, padjad pea alla ja tekid peale.... ise samal ajal oma peegelpildiga jutustades...

Ja väga hea, et talle varsti õde sünnib...

Täna just vaatasin, kuidas ta Selveri mängunurgas järjest laste juurde läks ja nendega juttu tegi ja need siis kohmetult teda uurima jäid. Noh suuremad ei saanud tema jutust aru ja väiksemad siis vist ka mitte :)

Aga rase olla, on täpselt sama mis eelmine kord :)... ei ole ju enam mõtet õndsa näoga ringi käia, kui ma tean täpselt kuidas need asjad käivad ja mis edasi juhtuma hakkab. Väike teeb aga kõhus mürglit ja mina ehmatan iga kord ennast peeglist vaadates ära.
Ja seda mis moodi järgmine aasta välja näeb, tean ma ka... ja ülejärgmine....:)))

Ülejärgmine aasta saab täitsa mõnus olema, sest siis on ikka 2 tegusat preilit majas olemas..... noh kui ma siis muidugi jälle rase ei ole...

miks Leevikese ema ei usu modellidesse

2006-08-01T23:18:00.000+03:00

juba mitu korda on Leevikese ema kirjutanud, et tema ei usu, et need 7 või enam last on päriselt ühe pildi peal.... mina tema asemel ka ei usuks ;)
sest selle pildi peal peaks olema hoopis Leevike....

sünnipäevatort

2006-08-01T23:08:00.000+03:00

ma usun, et mitte keegi ei kujuta ette sünnipäeva ilma tordita. Ja üldse ei imesta ka, sest kui sul sünnib laps, siis on sünnipäev iga kuu. Ja loomulikult on see koos tordiga. Mis siis, et noor beebs seda ei saa, kinnistub talle juba väga varakult silmade ette pilt pidulike inimeste tordimugimisest. Kui siis ükskord jõuab kätte see nn päris sünnipäev, siis antakse juba sünnipäevalapsele ka lusikas pihku. Ja küll siis tema juba teab, mida sellega teha.

Ja edasi juhtub see, mis juhtuma peab....
Igal sünnipäeval ollakse reas tordijärjekorras.... Mingis vanuses tehakse nägu nagu ei hoolitaks ;) aga see on kõik petukaup. Kui sünnipäeval torti poleks, poleks see mingi pidu!

Ja torti ei lähe ju vaja mitte ainult sünnipäeval. Taibukad inimesed leiavad alati põhjuse torti süüa.
Ja kui veel tort on ise tehtud....mmmm....

kokkutulek

2006-07-26T17:52:00.000+03:00

Vastupidiselt mõnele teisele, minule kokkutulekud meeldivad ja alati kui võimalus on, ma ikka lähen. Ju ma siis olen niiii uudishimulik ja ei lase ennast teistest väga häirida :)))
Mõni kokkutulek on jälle selline, kus mina ei olegi kõige olulisem ;).... näiteks tänane..

Eelmise aasta suvel sai meie beebidest vabaõhumuuseumis grupipilti tehtud. Olid teised sellised saamatud alles, osad veel ei istunud ja need kes istusid ei tahtnud seda jälle sellel hetkel teha, aga lõpuks saime ikka kõik ühele pildile, mis siis et enamus ei olnud üldse rahul.

Täna me ei olnud ka eriti optimistlikud, aga näe...
istusid ilusti reas ja pilti sai teha nii eest poolt kui ka tagant poolt....

Ja sõbrannad olid ikka sõbrannad :)

minu esimene tööpäev

2006-07-25T17:25:00.000+03:00

Ühel päeval ärkasin ma üles ja mõtlesin, et mulle võiks pildistamine meeldida :)
Ei olnud midagi nii, et juba lapsepõlves roomasin zenidiga mööda metsa ringi. Isegi nüüd ei meeldi mulle metsas käia ja linde pildistada. Las seda teevad "pärisfotograafid" (see ise teab, kes seda ütles ;). Mulle meeldib inimesi ja ainult inimesi pildistada.
Suurt kunsti ei taha, tahan, et inimesed oleksid pildi peal ilusamad kui nad ise seda usuvad ja et neil oleks hea meel enda ja minu üle :)

Nii ma siis vaikselt olen olen omale abivahendeid ostnud ja kõiki sugulasi ja tuttavaid jälitanud. Nüüd aga otsustas vend mul ükspäev naise võtta ja mind pulmafotograafiks "palgata".
Hommikul enne pulmi lugesin veel õpikuid, nagu läheksin eksamile, aga töö sai tehtud ja tulemus tuli näiteks selline.....

2 pulmaisa

2006-07-25T16:58:00.000+03:00

Siis kui Kallel mõnikord aega üle jääb, siis ta käib pulmaisa mängimas. Pulmaisasid elab Kalle sees 2. Üks on Endel Puusepp.

Endel on teinud tuhat pulma, tal on väike viinaviga küljes, ta jääb alati hiljaks ja ajab kõik segamini. Kui Endel kogemata kuskile firmapeaole juhtub, siis on ta täiesti kindel, et on pulmas ja leiab ikka kuskilt pruutpaari, kellele kibe lasta karjuda. Endel käibki tavaliselt ainult lühidalt, sest ta on ikkagi ju nii hõivatud mees ja mitu tööd ühel päeval. Aga inimestele ta meeldib, sest inimesed meeldivad Endlile ka :))))
Endlit tellivad ikka ainult need, kes teda juba tunnevad ja nemad oskavad tema üle siis ka rõõmsad olla ja ei pahanda, kui ta nendega rongisõitu tahab mängida :)

Teine pulmaisa on Kalle ise ja tema peab enne pulmi käima vestlemas ja endast hea mulje jätma. Juuksed peavad olema kammitud ja pulmalistel peab jääma mulje, et Kalle ongi see, keda nad terve aeg otsinud on.
Pulmapäeval paneb Kallle ilusa ülikonna selga, mõnikord kusjuures täiesti tutika.... teeb ettevalmistusi ja jõuab kohale natuke varem ja on igati viks ja viisakas :)

Ja siis....

Ma olen ise Kalle pulmas käinud ja kodus mul küll sellist meest ei ole. Kuna ma ei ole üldse objektiivne, siis ma parem edasi ei räägi, aga tööpuuduse all ta küll ei kurda ;)
Need on inimesed Kalle viimasest pulmast näiteks....

maja müügiks

2006-07-14T15:25:00.000+03:00

Ketlinil on 2 vanaema. Üks vanaema elab meil siin lähedal ja teda näed Ketlin ikka vähemalt nädalas korra. Teine vanaema elab kaugel, kaugel ja teda näeb Ketlin vähemalt aastas korra.

Nende vanaemade juurde kuuluvad muidugi vanaisad ka, aga see selleks....

Ühesõnaga, selleks, et Ketlin oma teist vanaema ka tihemini näeks tuleks ta kuskile lähemalt kolida.... noh umbes see muhamedi ja mäe jutt....
Selleks sai meil siis see Massu maja ostetud. Et siis kohe ruumi palju, kõigile lastele omad toad ja palju voodeid lastelaste jaoks jne.

Aga selleks, et vanaema koos vanaisaga Massule kolida saaks tuleb ju nende kaugel-kaugel kodu maha müüa.

Tuleb aga välja, et kõik need kes tahaksid seda kaugel-kaugel maja, tahaksid seda ju saada hästi odavalt. Et näe, saime meiegi omale suvekodu looduskaunis kohas ja peaaegu täitsa tasuta. Aga võta näpust vanaema Kalle utsitamisel ei taha seda mitte niisama ära kinkida. Sest Massul oleks ka vaja uut katust ja küttesüsteemi ja veega peldikust ei ütleks ka keegi ära, eriti mina ;)
Ja seda kõike tasuta ei saa....

aednik...

2006-07-14T15:11:00.000+03:00

mul on oma aed .... koos majaga 350 m2. Täpselt minusugusele paras. Ja vahel juhtub, et isegi sellest ei käi mul jõud üle. aga see selleks....

Igal kevadel olen ma vaadanud kui palju raha ma aiapoodi viin ja kuna sellel kevadel mul lihtsalt ei ole seda raha, tuli minna säästuprogrammile.
Nii ma siis läksin hoopis varakevadel seemnepoodi. Ühe sõbranna käest, kellel 5 korda suurem aed on lilli täis, küsisin veel nõua ka. Tema lahkelt pakkus mulle juba mõned külvatud seemned, mida ma siis oma kodus akna alla edasi kasvatama pidin.

Kuna ma aga vaatasin, et nendest mulle küll ei jätku ja ma ise ka ikka osav lillekasvataja olen, siis ostsin ikka omad seemned ka.... Peaaegu kuu aega imetlesin oma seemneid, enne kui ma need ükskord potti panin. Aga oli ka viimane aeg, sest need lilled, mis mul alles seemne kujul olid, olid aiapoodides juba müügil.

Ema oli mul laheklt nõus minu seemnekasvatust oma kasvuhoones hoidma ja nii ma siis lahkelt lubasin selle eest talle ka mõned taimed. :)))).... Ja nüüd need taimed siis tulid..... ja tulid..... ja tulid....

Mingi aeg ma lugesin kokku, oli meil vähemalt 60 petuunia taime, kusjuures osad olid juba ära istutatud ja osad veel pikeerimata (uus sõna minu sõnavaras).
Võrdluseks olgu öeldud, et üle 10 taime ei ole ma kunagi raatsinud poest osta.

Kuna ma aga need seemned alles nii hilja maha panin, siis ei saanud ma kiusatusest võitu ja ikka ostsin poest ka mõne taime. Minu omad pole veel õitsema eriti hakanud, aga selle eest mühavad mu poest ostetud taimed. Peale selle kavatsen ma veel nüüd ise seemned ka taimedelt korjata.... nii et aednik, mis aednik :))))

Ketlini vanaema käest saime veel suur ekorvi, kuhu taimi panna, sest 60 on ikka 60 ja kuhugi tuleb need ju nüüd istutada....

PS: Kalle tegi mulle ka 2 suurt lillekasti! aga need ootavad alles õisi....

suvekodu

2006-07-04T19:34:00.000+03:00

lapsed suveks maale ja lapsed suveks maale.
Kas tõesti kõigil inimestel on mingi koht kuskil mujal, kuhu siis suveks sõidetakse. Meil on küll üks vanaema maal, aga pooleteise aastast ju sinna üksinda ei saada ja vanaema ei ole minu ema ;)
Ja siis ma siin üks hommik vaatasin ringi ja mõtlesin, et mis siis seal maal nii teistmoodi on, kui meil?
Ja ei osanudki midagi välja mõelda....

Meie ärkame siin linnakodus ka hommikuti linnulauluga üles ja kõnnime otse pidzaamas õue. Ketlin näiteks otse liivakasti mõnikord :)
Siis me sööme õues putru ja vaatame kuidas päike puu tagant peale paistma hakkab.

Kui me tahame, siis me jalutame turule maasikaid tooma ja kui ei taha, siis ei jaluta ;)
Varsti saavad meil oma vaarikad valmis ja siis tikrid ja sõstrad ja õunad ka, kui Ketlin kõiki toorest peast ära ei korja.

Oma sibulad, salatid, tillid ja basiilikud kasvavad meil ka ja puudu neist küll ei jää.

Igasugu lilli ja putukaid leidub meil siin ka ja aegajalt sõidab tsuhh-tsuhh või motikas mööda.

Bassein on meil ka õues! Ja mere äärde võime ka sõita kui tahame ja kui ei taha, siis ujume oma basseinis..

Kui me ei taha, siis me ei pea terve päeva jooksul mitte ühtegi inimest nägema, isegi siis kui me terve päeva õues oleme.

Et siis mis seal suvekodus muidu parem oleks?

maiasmokk

2006-07-04T19:11:00.000+03:00

Mina oma lapsest veel maiasmoka kasvatan.... rääkigu teised mis tahavad. Ja seda sellepärast, et mis ma selle poole aastaga järgmise 80-nega võrreldes saavutan, et ma talle täna kommi ei anna :)))
Nii ma siis olengi hea ema ja jagan kõike magusat ilusti oma lapsega. Peale selle kuulub väike magus ka minu kasvatusmeetodite juurde. Kui on tüli majas või kui nõuab midagi, mis ei ole just talle mõeldud, siis ühe shokolaadis rosinaga on kõik kohe unustatud.

Ma arvan ka, et nii kaua, kui asi tundub mulle olevat minu kontrolli all, ei pea ju ma ka muretsema ;).... ja niikaua kui meil leib ja liha ja ketsup kaubaks lähevad, las siis sööb magustoiduks oma küpsikut.

Üks tuttav just rääkis, et keegi oli siis lapsele kolme aastaselt esimest korda kommi andnud ja laps oli pärast seda sõna otseses mõttes nagu pilves olnud, siis arvata on, mis pärast seda juhtus ;)
Vend mul jälle sõi ükskord koos sõprade abiga nädalavahetusega 3 kg shokolaadi komme ära ja ei ole tal häda midagi ;)

Aga Kallele ei meeldi eriti see :)))... siis me sööme salaja... nagu naistevärk ikka ;)

sõbrannajutud

2006-06-25T23:07:00.000+03:00

Ketlini lemmiktegevuseks on nüüd oma keeles jutustada. Seda võib küll täitsa omaette teha, aga teate ju küll mis nendest inimestest arvatakse.
Mõnikord räägib ta siis minuga. Ega mul siis kahju ei ole, ma ikka vastan talle ka ja tal on siis hea meel, aga mingit sügavat sisu nendel vestlustel minu arust ei ole ja ma kardan, et Ketlin saab sellest aru :)

Teine variant mida ta siis kasutab, on telefoniga rääkimine. Ma loodan, et ta ei arva, et suured inimesed kasutavad omaette rääkimise ettekäändel mingi plastmass jublaka kõrva ääres hoidmisega. Kuigi Ketlini pikki telefoni kõnelusi jälgides tekib minulgi mõnikord mõnda eriti uhke telefoni omanikku vaadates selline kahtlus ;)... aga see selleks...

Kolmas ja kõige huvitavam on loomulikult vestlused sõbrannadega. Ja seda just nendega, kellel "sõnavara" sarnane on. Ükspäev käis Ketlinil Leevike külas ja meie Leevikese emaga küll ei saanud aru, mida nemad rääkisid, aga nemad omavahel said küll.
Jaanipäeval käis Ketlin Maibritil külas ja hommikul oli neil väga huvitav vestlus kahekesi kiigel. Ma ei mäleta kumb pika jutu oma keeles ära rääkis, aga teine ohkas selle peale ja vastas meilegi aru saadavalt - ohh jaaa :)

mammule mammu!

2006-06-25T22:47:00.000+03:00

Siis kui ma esimest korda rasedaks hakkasin, tulid just Selverisse välismaa maasikad müügile. Lõhn oli neil viimase peal ja sellepärast oli ka neist võimatu mööda käia. Nii ma siis sõin igapäev mammusid, kuni need ka kõhu peal juba nähtavaks muutusid ;). Sujuvalt hakkasimegi kõhuelanikku mammuks kutsuma. Vaimuvaene küll, aga mis siis. Kui mammu, siis mammu.

Nüüd kui mammu on juba nii suur, et õpib rääkima on tema nimi Mammu Ketlin. Ise oskab ta mõlemat nime päris hästi välja öelda, aga eelistab ta mammut :)).

Sellel aastal me Selverist enam maasikaid ei ostnud, vaid käime neid hoopis Nõmme turult toomas. Ikka ülepäeviti ja kilo korraga. Terve tee turule Ketlin siis räägibki, et mammule mammu ja mammule mammu.

Ükspäev oli meil siis jälle turule minek.... Mammud käes oli Ketlin aga nii väsinud, et süüa ta ei jõudnudki mitte ühtegi. Mis siis, et tegemist oli esimeste eesti maasikatega!

kuidas me sobime

2006-06-07T09:47:00.000+03:00

Miks on nii, et osad inimesed sobivad omavahel kokku ja osad mitte. Mõnega saad lihtsalt väga hästi läbi ja teisega pead koguaeg pingutama, et kõik hästi oleks. Ükspäev käisime Ketliniga mängutoas mängimas ja Meriliisi ema Merike küsis, et mitmes laps ma peres olen ja mitme Kalle on. Mina olen kõige vanem ja mul on 2 nooremat venda. Kallel on üks vanem ja üks noorem õde. Selle peale ütles Merike et te sobite ju siis nii hästi. Tema kuskil psüholoogia loengus kuulis, et nii pidi olema. Me rohkem eriti palju sellest ei rääkinud, aga umbes nii oli see, et mina olen juba sünnist saati nooremat venda "karjatama" harjunud ja tema jälle harjunud, et tal on vanem õde, kes teda käsib :)))... Nii oleme meie juba sünnist saati harjunud sellise elukorraldusega ja saame hästi läbi :)))

Teise jutu lugesin uuest 9 kuud ajakirjast. Seal üks Tartu Pauluse koguduse õpetaja kirjutas nii:
Kui oleme vabaabielus, siis meie ei ole vabad. Side on habras, me peame väga teisega arvestama, püüdma talle meele järgi olla, nööri mööda käima - side võib katkeda, kui eksin või teen midagi, mis teisele ei meeldi.
......
On tähtis, et abielu on lahutamatu ja peaks kestma surmani. Võib ju olla ideaalseid abielusid, kus ainult rõõmustatakse ja ollakse leebed. Ent enamasti see ei toimi, inimestel tekib ikka eriarvamusi. Riidlemine pole Piibli järgi midagi halba, halb on, kui teineteist solvatakse. Tüli peab liikuma leppimiseni. Aga kui abielu on lahutamatu, siis see annab vabaduse oma seisukohti kaitsta, ka karjuda, nutta, taldrikuid lõhkuda. Me teame, et miski ei lahuta meid, lõppeesmärk on alati see, et leiame taas ühise keele.

Kui ma Kallele selle ette lugesin, siis ta ütles, et see on täpselt nii nagu tema mõtleb. Igakord kui me vaidleme, siis lõpeb meie vaidlus nii, et tema ütleb, et ta nagunii meid kunagi maha ei jäta.
Ja just täpselt nii ma ennast ka tunnen :)))

unejutt

2006-06-07T09:29:00.000+03:00

esimesel aastal oli lihtne. Laps tissi otsa ja enne minema ei saa, kui magab :))) Mida lähemale aastalõpp jõudis, seda murelikumaks ma läksin. Kuidas siis nüüd laps magama peaks jääma. Aga mure oli täiesti asjatu. Ketlin ohkas rõõmsalt ja jäi ilusti magama..... lõpuks ometi sai ema aru, et talle ei meeldi süües magama jääda. Nii siis jääbki meie laps õhtuti magama nii, et mitte midagi teha ei tohi või siis ei pea. Lihtsalt pai.... ei mingeid pudeleid, laule, muinasjutte.... lihtsalt peab olema hästi vaikselt.
Ok tavaliselt selle vaikselt olemise peale tuleb minul enne uni peale, aga parem ongi :)))

Päeval magas Ketlin vankris. Nüüd ma hakkasin mõtlema, et tuleks ta sealt ikka enne välja kupatada, kui teine sünnib, muidu ta võib veel asjast valesti aru saada. Kahekesi nad sinna igaljuhul magama ei mahu. Aga kas meie laps, kes on alati õues maganud hakkabki üldse toas päeval magama? Jälle täiesti asjata mure. Kuna ta ikka voodis mingit filmi nõuab ja ma omast käest tean, kui uinutav on telekat vaadata, siis ma olengi talle kalafilmi pildi mängima pannud. Tavaliselt jääb ta magama juba enne kui filmi pihta jõuab hakata. Ja kui keegi üles ei ehmata siis magab 2 tundi ikka :)))

Kolmas asi on meil autosõit. Mõnikord jõuab ta magama jääda nii ruttu, et ma ei jõua isegi poodi sõita. Ja sinna on meil max 5 minuti tee. Aga hommikupoole, ükskõik mis kell, jääb ta alati magama. Tubli tüdruk.
Ükspäev käisime näiteks arsti juures. See ei olnud küll hommikupoole, aga jäi jälle autos magama. Kalle võttis ta autost sülle - ei ärganud. Jõudsime arsti ooteruumi - ei ärganud. Arsti kabinetis vaatas arst Ketlin mure üle - ei ärganud. Isegi torkis teda natuke nõelga - ei ärganud. Võtsime siis magava lapse jälle arsti juures kaasa ja panime autosse tagasi - ei ärganud. Nimelt oli ta meiega enne aias paar tundi "tööd" teinud, kuigi oli juba sellel päeval maganud.
Ükskord enne olen ma temaga niimoodi.... noh ikka siis kui ta juba üle aasta oli .... lõngapoes Narva maanteel käinud. Võtsin autost sülle ja panin poes diivani nurka magama... ja pärast võtsin magava lpse sealt jälle kaasa :)))

Need on ainult positiivsed näited Ketlini magamisest ja ajendatud sellest, et kell on pool kümme hommikul ja ta pole veel üles ärganud .... milline ema rõõm!!!! :)))))

näete jah.... söögijutt

2006-05-25T17:00:00.000+03:00

Täna oli meil väike titekokkutulek ja näete ise, mis juhtus. Kusjuures mul oli Ketlini jaoks eraldi söök ka kaasas! aga ma ei jõudnud sellega lihtsalt nii ruttu kohale.

Teine jutt....
See on meie peres vist pärilik. Mina ei ole mitte kunagi söögiisu üle kurtnud. Ja söömine kuulub kindlasti minu lemmiktegevuste hulka. Vahel lihtsalt tuleb süüa lahjemaid asju, et asi käest ära ei läheks. Aga ükskõik kus süüa pakutakse, mina olen peaaegu alati nõus sööma. Sama jutt on ka Kalle kohta. Ja Kalle on nõus ära sööma kõik mis talle ette antakse. Kodus ma peangi näiteks tegema nii palju/vähe süüa, sest kõik mis ma teen, süüakse ära.
Täna tegin lõunaks söögi, arvestusega, et ka Ketlin saab ilusti sooja söögi. Kõigepealt päästsin Kalle tassist Ketlini viimase piimatilga. Aga kiirelt tühjenevat panni ma päästa ei suutnud. Imestunult, et mida nüüd Ketlin sööb, vastas Kalle et piima :).... Nüüd ma siis kuulengi, kuidas meie väike Ketlin sööb krõbinaid piimaga.

Õnneks läheb ta kohe vanaemajuurde, seal saab ikka kartult ja sousti. Nii head isu kui Ketlinil on, tuleb ära kasutada ju :)

kotijutt

2006-05-25T16:45:00.000+03:00

Mulle üldse ei meeldi kotid. Ja see on mul päritud, sest näiteks rahakotti ei ole minu emal vist ma arvan mingi 25 aastat kindlasti olnud. Raha on tal käekotti erinevatesse vahedesse "peidetud", et varas ei saaks ühe korraga kõike kaasa võtta. Ma arvan, et sellepärast.
Minu raha on taskus, mitte ühes vaid mitmes. Ja alati on suur rõõm, kui ma mingeid pükse või jopet pole kaua kandnud, siis sealt seest raha leida. Pesu masinasse panna on ka sama hea, nagu saaks tasu pesemise eest.
Nüüd kus minu kuu sissetulek on ikka väga kõvasti alla väljaminekute, oli suur rõõm eelmise suve riideid kapsit välja otsida ;)

Peale raha on mul alati kaasas ka kaardid ja autodokumendid. Need on mul kilekaante vahel ja ka taskus. Telefoni mul alati kaasas ei ole, sest see ei mahu alati taskusse :)

Nüüd kus mul on laps ei saa eriti tihti niimoodi kodust välja minna. Ok kooli ei saa ka tavaliselt nii minna, aga koolis käies oli mul väike vihik pastakas selle vahel kaasas. Kui pastakas tee peal ära kadus, siis ma pidin lihtsalt koolist uue ostma :)
Ok... Laps..... Ketlinile tuleb kaasa võtta ainult hädavajalikud asjad. Nendeks on 2 mähet, käterätik, vahetusjalanõud, veepudel ja söök :))) - see on meie lapse peaaegu miinimumini viidud nimekiri. Mänguasju ma enam kaasas ei tassi ja vahetusriideid, nagu esimesel aastal, ka mitte.

Nii ma siis tassisingi ilusti Ketlini asju enda kotis, aga nüüd on ta piisavalt suur tüdruk, et ise oma mähkmeid tassida. Selleks valis ta poest endale ilusa pardiga koti, mis mööda maad ei lohise ja sinna sisse mahub 1 mähe ja veepudel. Kui on vaja kingad kaasa võtta, siis ma pean pudeli taskusse panema. Ja söögi kohta võib vabalt paar lugu altpoolt lugeda :)

Aga on ka elus olnud selliseid aegu, kus mul olid kotis kangajupid, mõõdulint, käärid, nuga ja kruvikeerajad. Kosmeetika vahendeid ei ole ma küll vist kunagi kaasas tassinud. Ja ei tee vist nii kaua, kui ma peeglist vaadates leiaks, et ma mingit imet seal teha suudan ;)

Peale selle on Ketlini lemmiktegevus koti sisu välja puistata ja nii peab ka valikut piirama. Tõe huvides olgu öeldud, et ta täna seal "nukumadratsi" leidis ;)

imelaps

2006-05-24T16:30:00.000+03:00

Kuna Ketlin on meie pere esimene laps, siis loomulikult ei ole ta mitte midagi vähem kui geenius. Mõnikord me siin kodus arutame, et huvitav, mis eriala Ketlin võiks valida ning igakord jõuame samale järeldusele. Nii andekate vanemate laps nagu Ketlin võib olla ükskõik mis alal maailma parim. Laulja ja balleti tantsija karjääris Kalle vahel natuke kahtleb, aga samas ütleb ta et ahh mine tea, äkki üllatab meid veel ;)

Seega oli meie üllatus suur, kui Ketlin 6-kuustele mõeldud mänguasjadega 6-kuuselt midagi muud teha ei osanud kui vastu maad taguda. Veel suurem oli üllatus siis, kui ta ka aastaselt muud teha ei osanud..... Ja näe... vahepeal on Ketlin peaaegu 1,6 aastaseks saanud, aga ei midagi.

Ahh, et millest jutt. Näiteks puzzlematist. Loen mina ajakirjast, et oi kui pisikestel on puzzlematt lemmikmänguasi. Kõik mida Ketlin sellega praegu teha oskab, on lahti kiskuda, suvalise tähti proovida suvalisse auku täiesti edutult toppida ja läbi suuremate aukude kuku hüüda. Aga äkki see ongi see, mida imelapsed teha oskavad ja teised ei oska sedagi? Äkki need, kellele veel puzzlematt meeldib ainult püherdavad seal peal?

Teine mänguasi on klotsitigu, mis on mõeldud alates 6-kuust ja kingiti Ketlinile kui kellegi lemmikmänguasi. Ketlinile ona klotsitigu ka alati meeldinud. Näiteks algul "laulis" see iga hingamise peale, kuni teo kere "kaduma" läks. Ja Ketlin oli valmis kogupäeva tigu laulma kõigutama. Seejärel õppis ta teo keret raputama, mis tegi suurt müra kui 10 palstmassklotsi sees kolisesid. Edasi õppis ta teoseljakaant avama ja sealt klotse sisse ja välja panema. Kuskil aastaselt oskas ta ka minu näpu järgi õiget klotsi õigesse auku panna, mis peaaegu pooltel kordadel ka edukalt lõppesid. Täpselt samas kohas oleme me ka praegu. Ise ei oska ta küll ühtegi kuju vaadata, veel vähem, siis neid õigesse auku panna. Aga äkki geeniused ei peagi selles vanuses rohkem oskama. Ja see, et tigu on 6-kuust mõeldud tähendabki lihtsalt kui ilusa värvilise asja imetelmist.

Ja ega siis geeniust ei tohigi väga tagant torkida. Äkki tuleb tast hoppis kergejõustiklane ja olümpiavõitja. Sest võidujooksu, kus võistlesid Mirtel, kes eriti ei oska veel kõndida, Leevike, kellele üldse vist sport ei meeldi ja Maria, kes ei pannud üldse tähele, et võistlus oli, Ketlin igatahes võitis!....

kopp-kopp

2006-05-24T16:16:00.000+03:00

Pisikesed on ikka õnnelikud küll. Iga hommik on neile nagu uue elu algus, sest nende haugi mälu juures suudavad nad iga päeva nii siiralt sama asja üle rõõmu tunda, mille peale mina juba ammu haigutaks. Samas ei tea sa ka igal uuel hommikul, mis nende tänase päeva lemmik võiks olla ja kas see neile ka homme meeldib.

Nii meil on näiteks tadaad täitsa unustuse hõlma vajunud ja pole juba nädalaega vist kuulnud mingit soovi nende vaatamiseks.
Ja loomulikult peab see ju olema millegagi asendunud ja selleks on meil karaoke.

Mitte ealeski ei ole minule mingisugune karaoke meeldinud, aga kuna ma mitte ühegi laulu sõnu peast ei tea ja lapsele peab ju laulma, olin ma valmis tooma selle ohvri ja Ketlinile titekaraoke plaadi ostma.

Esimesed kuud ma ikka aegajalt viisakusest laulsin ja tema viisakusest natuke kuulas, aga see oli rohkem nagu sõnatu leppimine ja austus minu vastu..... kuni eelmise nädalani.
Käis mingi krõps ja laps käib mul järgi kopp-kopp ja kopp-kopp. Nii meil siis ketrabki plaat pidevalt (1 korda päevas on ka palju, aga nii vähesega Ketlin juba ei lepi). Õnneks ei ole see, kas mina kaasa laulan eriti oluline ja nii ma olen sellest nüüd loobunud aga see sünteka vinin ei ole eriti nauditav taustamuuiska ikkagi :)

Esmaspäeval laulutunnis oli õpetajal riiulis kõige alumine seesama karaoke plaat.Kui siis Ketlin seda märkas ei saanud ta muud kui käia õpetajal järgi ja nõuda kopp-kopp.
Hea et Ketlinil tõlk kaasas oli, kes õpetajale lahti seletas, et kopp-kopp on põdramaja laul. Lastigi siis tema suureks rõõmuks, kui tund läbi talle kopp-koppi.
Väikese inimese rõõmustamiseks on vahel vähe vaja :)

Ootame ja vaatame millega siis Ketlin meid järgmine nädal "üllatab"

minu lapsel on kõht täis ;)

2006-05-24T15:56:00.000+03:00

Ükskõik mida sa ka oma lapsest kellegile ei räägi, kui keegi seda ikka ise ei näe, ei usu ta seda nagunii.
Ma võin ju siin uhkustada, et minu laps magab 3 tundi, aga kui keegi seda näinud ei ole, siis ma võin vabalt ka tavaline kehkenpüks olla, kellel laps tund aega päevas ainult magab.... aga see selleks.

Ükskord ammu läksime me esimest korda Mirtelile külla. Ketlin oli just ilusti kodus kõhu täis söönud ja niimoodi ma ka külas ütlesin. Viisakuse pärast pakuti ikka Ketlinile ka melonit ja arvake ära mis siis juhtus. Ketlin sõi ära enamus melonist. Ingrid veel proovis viimaste tükkide juures öelda, et juustuga on see lõpp hea.... aga juba olid ka need viimased tükid Ketlini suus. Siis kui Mirtel üles ärkas ja Ingrid mõtles, et oleks tore, kui ta nüüd natuke sööks ja ega ometi Ketlin rohkem midagi ei taha.... siis söömine nägi välja nii .... üks amps Mirtelile ja teine endale.

Järgmine kord hakkasime me esimest korda Leevikesele külla minema. Ausõna oli Ketlinil kõht täis. Õnneks oli Mirteli ema hoiatanud, et ei tasu mind uskuda ja juba natukese aja pärast istus Ketlin rõõmsalt Leevikese toolis ja ajas head paremat suust sisse. Leevikese ema aga muudkui käis külmutuskapist uusi sööke näljasele lapsele otsimas...

Täna käisime Leevikese ja Mirteli ja Mariaga mängutoas mängimas. Kuna mängutuppa minemise eelneva aja oli Ketlin veetnud oma söögitoolis erinevate hõrgutiste sisse ajamisega, siis loomulikult ütlesin ma, et Ketlinil on kõht täis. haaaa-haaaa.
Ketlin oli esimene, kes näljase näoga nämm-nämm (nagu nukitsamees filmist - mul tuli see näljane muinasjututegelane meelde) lusikat vahtis, kui Mirtel ja Leevike sööma hakkasid.
Ma arvan et vähemalt pool Mirteli ja kolmandiku Leevikese sööki sõi ta ära. Maria toodi ka kõrvalt vaatama, et vaata kuidas teised söövad, aga tema ei läinud õnge.

Pärast käisime Ketlinit kaalujälgijate juures kaalumas - koos kingade ja muu riietusega oli ta 11,8 kilo!

Kusjuures mõnikord on nii, et Ketlin ei söö päev otsa peaaegu mitte midagi.... aga kes see seda nüüd usub? Leevikese ja Mirteli emad igatahes mitte. Aga samas nad juba oskavad arvestada, et kui kutsuda Ketlin kuskile peab olema ka süüa!

aiaomanik

2006-05-17T14:44:00.000+03:00

Kunagi ammu kui ma veel "noor" olin, lugesin ma horoskoobist, et mulle meeldib maa sees songerdada. Sellel ajal ma olin täiesti kindel, et see ei lähe nüüd küll minuga mitte kuidagi kokku. Igasugune aiatöö oli viimane asi, millega ennast lõbustada. Aga noh, aega läks ja nüüd mul on siis aastaid olnud oma aed. Aed on täpselt nii suur, et mitte ühelgi teisel majaomanikul ei ole nii väikest. ja seega käib tavaliselt minu jõud ilusti aiast üle. Kui ei käi, siis tuleb ja teeb minu ema kõik kihku-kähku korda, aga see on üks teine jutt.

Oma aia olen nüüd teinud nii, et seal oleks võimalikult vähe vaja teha, aga ilus oleks. Muru on täpselt nii palju, et 15 minutiga ära jõukas niita. Lille/põõsapeenrale pannud kasvama sellised taimed, mis vajavad ainult kastmist ja imetlemist ;) ja sibulad ja salati panin potti, et rohima ei peaks ;)

Aga kevadel on ikka mõnus küll, kui esimene asi õitsema hakkab, siis muudkui istuks ja vaataks. Nii ma siis istun ja vaatan oma hapude kirssidega, mis linnud tavaliselt ära söövad, kirsipuud. Meie kõige esimest õitsejat sellel aastal.

PS: Minu eelkasvatatud lilled pottide sees hakkavad ka juba ilmet võtma.... küsimus on ainult, kas nad ikka see suvi õitsema jõuavad ;)

uus müts, tadaad ja pildistamine

2006-05-17T14:29:00.000+03:00

Ketlinil on juba oma lemmiktegevused. Päris hästi minu lemmikutega need kokku ei lähe, aga see selleks.
esimene: rahakotist, mida minu puhul esindavad kilekaaned, kaaritde ja dokumentide välja kiskumine. Seda tegevust võib ta lõputult korrata ja kilekaasi nõuab ta kohe, kui näeb neid, näeb mu kotti,kus need see on või lihtsalt tahab mu taskuid näha :) Tavaliselt ei vali ta ei kohta ega aega selleks ja poes tuleb olla väga ettevaatlik, kui sa ei taha just kassas kisava lapsega maksmisele lisaks tegeleda. Ma nüüd tegin talle petuka ka, panin ühte suvalisse rahakotti mittekasutuses olevad pangakaardid ja esilagu läks see loosi küll.... vaatame mis edasi saab.

teine: teletupsud. Nüüd on meil ka juba 1 päris oma dvd plaat ka ja sellega on ta nii kaugele jõudnud, et selle paneb ta nüüd ise masinasse. Õnneks on meil nüüd selline telekas, millel ei ole üthegi nuppu, nii et näha tal tadaasid veel ise ei õnnestu. Sellegi poolest võttis ta ükspäev plaadi mängijast välja ja ornis trepist üles mulle näitama, et ta ma ikka aru saaks, et ta tahab tadaasid vaadata.
Eile läks ta koos karbiga õue mängima ja nüüd jõuamegi kolmanda tegevuseni.

kolmas: pildistamine. Õigem oleks öelda, et endast piltide vaatamine. Nii palju on ta nüüd juba aru saanud, et selleks et ennast pildi pealt näha, peab enne pildi peale jääma. Niimoodi ta siis ongi nõus pildi peale minema ja seal natuke aega seisma, et siis ruttu joosta ja vadata, et milline pilt tuli. Eile ma siis palusin koos tadaadega poseerida. Algul jäi seljaga seisma. Minu käsu peale pöörata keeras külje, nagu vang ;).... järgmise käsk oli juba liiast, sest siis ta arvas, et nüüd on juba piisavalt pilte ja võib vaatama tulla.
Õhtuti enne magamaminekut pean siis teda meie seebikaga pildistama, kust ta siis ise võib ennast slideshowga vaadata. Eile õhtul vaatas ta 5 ringi :))))

PS: uus müts on ka Ketlinil ja päikesepriilid on tal muidu ka, aga nendega sõidab ta autos ;)

emadepäev

2006-05-17T14:19:00.000+03:00

Kuigi Kalle töö on organiseerimine, organiseerin meie kodus mina :))) Ma ei tea kas see muidu ka oleks nii, aga mul on alati selline tunne, et kui mina ei ütle mida teha, siis me lihtsalt magame terve päev kodus.
Nii ma siis organiseerisin ka emadepäeva :)))

Kui tavaliselt ärkab Kalle üllatunud näoga mõne tähtpäeva hommikul üles ja ütleb, et ta peab korra ära käima, siis emadpäeva hommikul ma ennetasin teda ja saatsin ta koos Ketliniga turule maasikaid tooma.
See ajas Kalle segadusse ja koju tagasi jõudsin nad küll maasikate, aga ilma lilledeta :))) Kui ma ei tunneks Kallet juba peaaegu 10 aastat, siis ma võib-olla oleks isegi solvunud, aga nüüd ta lihtsalt jõudis ise öelda, et näe lilled unustasin ostmata, aga küll ma pärast lähen ;)

Maasikad läksid meil kõigepealt pannkookide peale ja siis pärastlõunal pere koogile ja söödi kõik ära. Tegelt ma nii jao pärast jagasin kõigile, sest tundes mu vendi, ei oleks teistele jätkunud.
Vanasti räägiti ikka, et suure pere lapsed söövad hästi kiiresti ja palju, et neil pidev olelusvõitlus ja keegi jääb ilma... aga see on üks teine jutt.
Maasikaid said kõik, välja arvatud Mikk, kes on alles 2-kuune, kuigi ta kaalub ainult 2 kilo vähem kui Ketlin. Ja Ketlin ei ole mitte meil mingi peenike tüdruk ;)

Emadepäeva õhtul me käisime veel kinos ja lille sain ka ja..... ükskord saab Ketlin ka aru, et see mingi eriline päev on. Nagu ma siin blogidest lugesin, on see kõikide titeemade unistus ;)

Ketlini hambad

2006-05-10T14:40:00.000+03:00

Ketlinil on vähe hambaid. Tal on juba sünnist saati olnud neid vähem kui ükskõik kellel teisel. Täna on ta 1,5 aastane ja suus 6 hammast.
Aga me ei lase ennast ju sellest ometi häirida. Mida hiljem hamabd tulevad, seda tervemad nad on ja mitte keegi ole veel ilma hammasteta jäänud.

Aga ikkagi tahaks vahepeal öelda, et meil on 11 hammast, nagu tema vanuselt arstide jutu järgi olema peaks ja juukseid võiks ka rohkem olla.... siis saaks patsi teha :)))

ja jaaa D-vitamiini sööb ta ilusti, kusjuures veel naudinguga ja nõuab alati veel. Nii et ükspäev viskab siis sahtli täis, nagu üks meie perearst ütles!

PS: pildil me ei otsi uusi hambaid, vaid Ketlin tantsib koos isaga. Neil on sellised lennukad tantsud ;)

laululaps

2006-05-10T14:16:00.000+03:00

Eelmine suvi nägin ma tänaval ühte tuttavat, kes mind lapsega nähes soovitas minna kukupai tundi laulma. Just nii väga reklaamina see tunduski, et minge, minge, seal on nii mõnus....
Kui siis talvel Ketlin juba aastane oli, mainis keegi jälle kuskil, et tema hakkab nüüd kukupai tundi minema ja loomulikult mina, kes ei saa kuidagi jätta oma last kuskil ringis väntsutamata, läksin ka kaasa.

Nüüd me oleme käinud kukupai tunnis natuke üle kahe kuu ja see on meie lemmikring. Lemmikring ei ole see mitte ainult tunni ajal, vaid peaaegu kogu Ketlini ärkvel oleku aja, kui ta avastab, et keegi võiks temaga tegeleda.
Siis me peame lõputult tataa ja titii laulu laulma. Laul ise on lihtne - kaks rida, aga seda tuleb lõputult korrata, sest nii kui pausi teed, ütleb tema nõudliku häälega tataaa või siis tititi....

Teine laul, mida vahelduseks ka laulda võib on kissele laul (ehk siis kitseke). See on umbes sama pikk, aga selle laulu ajal saab tema omale "sarved" pähe panna ja ennast muusika taktsi kõigutada.

Kui me ei laula, siis me harjutame pausi (nii nagu kukupai tunnis öeldakse) selleks marsib Ketlin uhke näoga mööda tuba ja keegi peab lugema üks-kaks-üks-kaks. Siis kui Ketlin seisma jääb ja omale sõrme ninna topib tuleb öelda paus ja tema laiutab käsi. ja läheb jälle üks-kaks-üks-kaks..... jne.

Ja kui me seda kõike ei tee, siis "me" laulame lastekaraoket. Seda saab teha internetist ja plaadi pealt. Mõlemad variandid sobivad Ketlinile väga hästi. Eelmine nädal sai siis sõbrannadele ka karaoket näidatud. Emad laulsid ja lapsed nautisid ;)

kust tuleb jonn?

2006-05-10T14:00:00.000+03:00

Loomulikult ei hakka minu laps mitte kunagi jonnima. Temast kasvab selline tubli ja rõõmus ja abivalmis laps, sest mina ju kasvatan teda. Äärmiselt naiivne on ju tegelikult niimoodi mõelda, aga kes see ikka tahab, et tema laps on see, kes poes riiulite vahel kõhuli maas on ja kisab. Aga näe, vot meie laps oligi :)
Esimene kord oli ehmatus endal päris suur. Ja mida ma nüüd siis tegema peaks? Ruttu lapse soovid rahuldada, sest teised ju vaatavad? Minema natuke kaugemale ja teha imestunud nägu, et mina küll ei tea, kelle laps see seal karjub? Mingi kolmas variant.
Ja üldse, mille pärast ta seal niimoodi "pikutab"?

Noh ütleks, et esimesel korral võin ma nats süüd enda peale võtta, sest ma ise andsin kuivatatud aprikooside paki tema kätte ja siis mõtlesin ümber ja tahtsin talle ainult ühe anda :)))) Ja tegelikult oleks ise ka pahane olnud, kui keegi minuga nii teeb..... aga ikkagi, kas siis sellepärast on vaja kohe kõhuli visata.

Meist läks mööda ka üks paarike, kes ahastavalt ütles, et issand jumal ja kindlasti lükkas kas lapsesaamise kunagi hiljemaks või vaatas mind, et küll on alles ema, kes ei oska lapsi kasvatada :)

Üks õhtu kodus ei olnud Ketlin jälle nõus õhtul kleiti seljast ära võtma. Suure vaevaga sain lõpuks pidzaama talle selga, aga ainult sellel tingimusel et ta peab silma ja käega oma kleiti nägema :). Ja suur oli tema imestus, mis loomulikult väljendus kõhuli maas olles, kui ma ei kavatsenudki kleiti selga tagasi panna. Kuna ma veel esialgu arvan, et lihtsam on tema soovid, mis kellegile kahju ei too, rahuldada, panime siis ilusti kleidi pidzaama peale. Nii ta siis magaski hommikuni :)

Siiski ei kaota ma veel lootust rõõmsast, abivalmis ja tublist lapsest, kes ei jonni!

grafiti?!

2006-04-25T14:18:00.000+03:00

Mulle nii meeldib, kui loomingulistel inimestel tekib vajadus oma loomingut esitada. Kui nad siis seda veel kvaliteetselt teevad on ju see täielikult minu võit :)

Samamoodi on see ka grafitiga. Kui see on ikka hästi tehtud, on seda väga lahe vaadata, aga nüüd juhtus selline asi....

Paar aastat tagasi korraldasin ma ühte noortefestivali, mille raames toimus ka grafiti võistlus. See grafiti võistlus oli toimunud nii enne mind, kui ka pärast mind. Aga sellel aastal rääkisime ära Mustamäel Kaja kõrval oleva klubi koleda seina ;) ja võistlejad said selle täis joonistada. Võistlus käis tegelikult kavandite põhjal ja valmistöö pidi olema tervik, mis pandi siis erinavate võistlejate kavanditest kokku. Tulemus on siiamaani minu arust nauditav ja iga joonistaja võib uhke olla, et tal lubati sinna ja nii joonistada.

Järgmine aasta sai Coca-Cola asjast innustust ja ka nende kole kivisein sai asjakohas joonistuse.

Sellel aastal aga juhtus nii, et targemad ja tugevamad otsustasid nii, et selline asi tuleks ära lõpetada. VOT NII!

Väga pedakoogiline on ju keelata ära midagigi, mida mõni inimene hästi oskab, pakkumata talle eneseväljenduseks alternatiivi.
Kas siis tõesti nüüd need inimesed arvavad, et avalikult ja loaga joonistamine mõjub nii halvasti, et see tuleb ära keelata ja lasta neil salaja seda teha.

Salaja ei ole ju neil kunagi nii palju aega ;), et oma ideid ja unistusi täielikult välja joonistada..... aga noh.... mis teha :)

PS: pildid ei ole minu tehtud!

ei viitsi

2006-04-24T17:11:00.000+03:00

Mitte midagi ei viitsi. Hommikul ärkan üles ja esimene mõte on, et millal ma jälle magama saaks minna.
Ok.... söön ära ja siis.....
Aga ei saa ju ;) aga teha ikka midagi ei viitsi. Kalle korstas isegi maja ükspäev ilusti ära, sest ma hakkasin rääkima, kui tore oleks, kui meil koristaja käiks :)....

See on tore, et Ketlin nii ilusti ja kaua magab, aga ülejäänud aja peab teda ikka vähemalt silmanurgast jälgima... isegi kui silm kinni vajub.
Sellepärast vaatab nüüd Ketlin tadaasid. Need on teletupsud ja neid on meil 2 kassetti. Ma tean juba une pealt, mida tinkivinki järgmisena ütleb või kuhu poo kadus, aga laps nõuab ja uni nõuab mind.

Ükspäev ma magasin tevelt tund aega tadaasid :))

Aga kohe, kui uni mööda läheb, lähevad tadaad pikale suveunele :)

triikima peaks ja perele süüa tegema... ja lilli istutama ja ühe peenra korda veel tegema..... aga ei viitsi ;)

uued lapsed

2006-04-19T17:22:00.000+03:00

Kui Ketlin 1-kuuseks sai vedasin ma ta võimlema. Las harjutab ;) Mulle meeldis, Ketlinile tavaliselt ka ja nii me siis möllasime kuni vilistlasteni välja.

Nüüd ei ole meil aga muud teha, kui vilistlaste kokkutulekuid. Ikka aegajalt püüame kogu kamba kokku saada ja kuskile mängutuppa mängima minna.
Nii me siis käisime ka eelmine nädal möllamas. Vaatasime kõik lapsed ja uued kasvavad kõhud üle ja pläkutasime lõputult.

Ja millised mürakarud on vahepeal neist kasvanud. Alles see oli kui kõik lapsed, nigu nukud, ühele pildile ilusti ritta sai laduda. Nüüd.... sellest võib ainult unistada. Juba ühte ruumi kõiki korraga oli raske saada. Ja käsu peale istus ainult Ketlin pärast lühikest kuid häälekat protesti. Kusjuures mitte kiituseks, vaid minu üllatuseks :)
Väike Viivian, kes ema sõnul õige emmekas on ja emast sammugi kaugemale ei taha minna, tormas mööda mängumaja ringi. Krätsu oli loomulikult pidevalt kuskil millegi otsas.... kusjuures on temagi rahulikult ema süles istunud, ise olen näinud. Kristofer ainult naeratab ja mässab tavaliselt üksi ringi, aga ta on ka suur poiss. Meriliis on aga kõige suurem ja targem, tema oskab juba kahe sõnalisi lauseid öelda.
Margared oli nagu ikka, jälgib kõiki distantsilt ja niisama torkima ei lähe. Tristan jälle vana tüdrukute võrgutaja, mitme tüdruku süda juba murtud, asus jälle köögipoolele ;) teadagi miks....
ja Ketlin lasi liumäest alla.... mõlemalt poolt ja mõlemat pidi, aga jalad ikka ees.

Mulle see meeldib, et ilusti alla lasta oskab, siis ma ei pea teda seal koguaeg turvama :))))..... aga ärasõnada ei tohi ;)

arvutilaps

2006-04-19T09:57:00.000+03:00

Kui ma väike olin, oli meil suures toas televiisor ja köögis kapi peal raadio. Hommikul kuulati raadiot ja õhtul vaadati televiisorit. Ema-isa magamistoas oli veel jalgade peal seisev hiiglasuur plaadimängija, aga ma küll ei mäleta, et mu ema või isa kunagi seda kuulanud oleks. Kui vennad piisavalt suureks kasvasid ja "tehnikuteks" kasvasid, siis nad lõhkuseid selle lihtsalt ära :)

Oma esimese duubel-kassettmaki (oi see oli kõva sõna) ostsin ma endale keskkooli esimeses klassis ja see varastati meil umbes kuu aja pärast kodust ära. Politsei ütles, et arvatavasti olid vargad kellegi meie sõbrad, aga makki enam ei olnud :((((

Nüüd on meil maja tehnikat täis. Telekad, arvutid, makid - igaüks laulab, tantsib ja lööb trummi. Ja nüüd selle kõige kõrval tuleb lapsele rääkida, et kõik see on halb ja neid asju kasutada tegelikult ei tohiks.
Ketlin oskab ise omale teletupsu videod mängima panna :))).... istub ja vajutab täitsa õiget nuppu ja on ise rahul kui tema tadaa hakkab.

Pidevalt arvutitaga istuvat emmet vaadates oleks ju täiesti imelik, kui Ketlin ka siin klõbistada ei tahaks. Nii me siis koos vaatame siin Jussikese multikaid mõnikord. Ja õhtuti koos, kuidas arvuti tudule läheb.

Kõrvalt vaadates tundub ainult, et nüüd tuleb küll lapsega tehnikas sammu püüda pidada, et ta sulle varsti ei ütleks, ahh mis sa ka asjast tead ;)

kuidas Kalle süüa teeb

2006-04-17T17:32:00.000+03:00

See tuleb nüüd nii nagu kooli kirjandis, et kiri ette antud teemal :)... aga mis siis ;)

Kui ma Kallega tuttavaks sain, elas tema koos ühe kursavennaga. Kursavend oli väga kasulik korterikaaslane, sest talle meeldis süüa teha. Täpselt sama palju, kui Kallele süüa ja koos moodustasid nad hea terviku. Kui mina vaikselt kursavenna asemele hakkasin asuma, tuli välja, et Kalle ei tee üldse süüa. Kohe üldse mitte! Nagu leevikese isagi. Aga noh, nad käisid ühes koolis ja äkki seal õpetati, et mehed peavad olema ainult tänulikud sööjad :)....samas kursavend käis ka, aga see selleks.

Asi oli aga hoopis selles, et mina ka ei osanud süüa teha, aga mis naine see on, kes süüa ei tee (ei tea kas seda õpetati ka nende koolis). Ega tegeltikult asi nii hullu ei olnud, ma oskasin teha kooke ja pitsat ja kartulisalatit. Aga kaua sa nii ikka välja vead. Mees tahab ju tavalist sööki, sest alati kui ma küsisin, et mis su lemmiksöök on, sain ma vastuse, et kartul ja soust ja vanaema tehtud kotleitd ja hakkaliha kaste jne.
Kartuleid koorisin ma sama kaua kui Leevikese isa, aga õnneks keegi mind ei katkestanud ja nüüd ma olen omaarust juba täitsa osav :)))

Aga Kalle.

Ükskord ammu tahtis ta väga söögitegemist proovida.... kõndis uhke näoga kööki ja ütles, et ma teen sulle hommikusöögi.... Mina kuulsin siis köögist pottide-pannide kolinat.... ja.....oligi kõik..... natuke aega hiljem tuli Kalle toauksele ja ütles - me lähme sõõrikukohvikusse.

Teine katse süüa teha oli palju edukam. Ta valis kokaraamatust ühe tervisliku retsepti, käisime poes komponente ostmas ja Kalle tegi kõik täpselt nii nagu kirjas oli. Pärast süües küsis koguaeg, et onjuu hea, onjuu mul on hästi välja tulnud.
See oli paar aastat tagasi ja rohkem pole seda juhtunud :)

Kolmas lugu on selline, et ükskord süües mõtles ta, et igal mehel, isegi sellisel, kes tavaliselt (jälgige sõna) süüa ei tee, peaks olema üks kindel söök, mida ta siiski teeb. Selline kindla peale minek, millega siis laineid lüüa ;)

Siiamaani on see ainult jutuks jäänud, aga nii kaua, kui ta kõik minu tehtud söögid suure isuga ära sööb, ei ole mul söögitegemise vastu midagi.... saan harjutada tänuliku "kliendiga" :))))

Ketlini uued sõnad ja teod

2006-04-17T17:01:00.000+03:00

Minu lemmik on kaissu.... ronib õhtuti mööda voodit ja tuleb ikka kaissu :))) Aga muidu tal sõnu tuleb nigu varrukast.... ei teagi kust ta osad sõnad võtab, aga siiamaani on nad kõik ühekaupa esindatud. Kusjuures on ka osad tegusõnad ja isegi määrsõnad - siia on ju määrsõna? ;)

Sõnad sõnadeks, nii kaua kui mina vahel issi olen ja Kalle peale näpuga emme öeldakse, ei räägi meie lps veel mitte.

Aga ta laulab.... näiteks autosõidu ajal. Sõnad on tal enamasti omakeelsed ja viisid väga lihtsad, aga niimoodi joriseda võib ta päris tükk aega.

Tegudest on minu lemmikud sihiteadlikud ja õigel otstarbel avatud uksed :).... näiteks oma mähkme prügikasti viskamine ja külmutuskapist jogurti otsimine.

Kui ennem võisime meie rahulikult hommikul voodis uneleda, kui Ketlin lihtsalt ümber voodi käis ja nämm-nämm nõudis, siis üleeile asus ta ka tegudele. Ronis trepist alla ja varsti käis külmutuskapi uks. Esialgu piirdus asi siis topsiga toolile ronimisega, aga varsti võib laps rahulikult ise hommikust sööma hakata ;) (optimist :))))

Rohkem mul praegu midagi meelde ei tule :)

kuidas on olla rase

2006-04-17T16:46:00.000+03:00

mitte nii põnev, kui esimene kord :))) Ma mäletan veel piisavalt hästi, mis tunne oli ja ei ole siin mingit üllatust.
Loomulikult on mul jälle uni ja kohutav söögiisu :). Kuigi ma enne rasedust lubasin endale, et mis see siis väheke söömist piirata ära ei ole. Lihtsalt ei söö ja kõik. Nüüd tuleb aga väga tuttavalt meelde, et nii kui ei söö, hakkab kohe paha. Ja seda, kui paha hakkab, ma ka nagu katsetada ei taha.... nii ma siis alustan jälle rõõmsalt kilode kogumist. Loota ju võib, et pärast läheb jälle sama libedalt, kui eelmine kord :)

Söömise kohta on nüüd ausalt ära räägitud, nii et ilusat peenikest väikese kõhuga rasedat minust vist ei saagi kunagi :)

Unega on küll nats raskem. Ma tahan nimelt siis magada, kui Ketlin ei taha! Ükspäev ta pidi (mida ta küll tegi suurima he meelega) vaatama tund aega teletupse, kuna mul on niiiiiiiiii uni peal :)
Enamasti ma ikka püüan magada siis kui temagi, aga seda jälle kodutööde arvelt ....

See on muidugi hea, et Ketlin öösiti nüüd ise oma voodisse tudule läheb, aga eks näis mis edasi saab.
Ja oi kuidas mulle meeldib öösiti vetsus käia :))).... õnneks ma tean ka seda, et vahepeal läheb see üle ja tuleb lõpus tagasi... aga samas täna hommikul kell 5 oli täitsa ok minna... väljas oli valge ja linnud laulsid. Kuigi mul vets ei ole õues ;)

PS: kuna mul siis oli uni, kui mune värvima pidi, siis meie pere lauda kaunistas ainult üks Marje käest kingiks saadud muna :)

mängutoas

2006-04-04T17:15:00.000+03:00

Mängutoas saab väga erinevaid mänge mängida. Näiteks mõned illustreerivad pildid:

Puzzle: mis emadele ilmselgelt raskusi valmistas! Aga olgem ausad, see ei olegi emadele mõeldud :)

Sangpommi tõstmine. Maibrit püüab seda parajasti mõtte jõul lendama sundida, pärast seda kui ta nägi, kuidas Ketlin seda kergelt pea kohal keerutas.

Paberi edasiandmine. Kui natuke suuremad inimesed seda suuga teevad. Noh et hoiad sisse hingamisega paberit vastu suud ja annad teisele inimesele edasi, siis Leevike püüab ka....

Ja siis veel see mäng, et kes jõuab kõige ennem katsuda midagi....
roosat :)

midagi puust

midagi valget :)

midagi elusat ;)

PS: rohkem kui pooled pildid on Leevikese ema tehtud!

kuidas pugeda

2006-04-04T16:59:00.000+03:00

käisime täna mängutoas. Te pole ammu mängutoas käinud? Mängutoas saab pugeda. Ja pugemisega ei tegele mängutoas mitte ainult lapsed :)

Mirtel proovis Leevikese ema eeskujul ka sellest august läbi pugeda. Leevikese emal see õnnestus, Mirtelil seekord veel mitte.

Samamoodi ei õnnestunud minul läbi pugeda mängumaja aknast, kuigi Leevikse ema lausa liugles sellest läbi.

Ja siis kui Maibrit oli täiesti kindel, et tema saab sellega sama hästi hakkama, kui Leevikese ema, tekkis Ketlinil hirm. Tema sõbranna võib ka sinna niimoodi kinni jääda nagu ema ja seda tema enam üle elada ei taha!

Mootorratta vahele mahtusime me Maibritiga peaaegu sama hästi

Ainult selle vahega, et nii naiivne ma ei olnud, et sealt läbi pugeda, kuigi Maibriti vaadates tundus see imelihtne. Ja kindlasti oleks Leevikese ema sealtki läbi siuelnud!
Aga Leevikese ema pidi just samal ajal pilti tegema!

juua või mitte juua

2006-04-04T16:37:00.000+03:00

Kui palju emasid ja palju lapsi kokku saavad juhtub igasuguseid asju. Näiteks see, et kõigil lastel läheb kõht korraga tühjaks või kõigil tuleb hirmus joogijanu.
Janu tuleb isegi neil lastel, kellel tavaliselt üldse janu ei ole. Ja siis kui ta ootamatult tabab, ei hooli enam keegi, kust ja mida ja kui palju keegi joob.
Pudelid käivad käest kätte ja igaüks püüab võtta viimast.

Mõned jõid võidu, mõni väsis üldse ära, mõni jäi ilma... aga kuna pudeleid oli ainult 2, aga lapsi rohkem, siis järledus on see:
Järgmine kord võtab igaüks oma joogi kaasa!

Kusjuures, see käib eriti meie kohta, sest Ketlin jõi ära peaaegu kogu Leevikese vee

kuum ai-ai

2006-04-03T14:15:00.000+03:00

Ketlinil on uus oskus! Puhumine. Tegelt ma ei teagi kui uus see on, aga pärast ei mäleta ma ammugi, kui ma nüüd kohe kirja ei pane.
Kui ma nüüd täpselt meenutan, siis 2 kuud oskab ta tegelt juba puhuda, aga ma pole enne teda puhumas pildistanud.

Puhumist kasutatab ta kõige rohkem söögi juures. Kui ta juba paar korda oli kuuma toidu endale suhu ahnitsenud, muutus ta väga ettevaatlikuks ja lausele - kuum ai-ai - on ta valmis kohe puhuma. Puhub ta isegi ilma lauseta ja näiteks jogurti lusika peale. Aga parem karta kui kahetseda.

Puhub ta seebimulle ka. Loovustunnis oli meil ükskord seebimullide tegemiseks kärbsepiits. Selline plastmassist ja 100 auguga ja kui seda siis seebivees lobistasid ja puhusid, siis tuli sealt 1000 mulli vähemalt. See oli üks väga lahe mäng.
Vannis puhub ta oma vannivahtu, mis selle tulemusena vaht vannist kuhugi ära kaob :)
Ja ükspäev voodipesu vahetuse ajal puhusime koos padjasulgi.

T-särgid

2006-04-03T14:03:00.000+03:00

Pärast seda kui ma olen kätte saanud kõrgharidse õmblemises :))), arvan ma et riided on täiesti ebaolulised asjad inimese elus!

Ma käin poes ja vaatan ja tunnen, et mille jaoks mul küll seda vaja on. Nii siis piisab mulle täiesti ainult teksadest ja T-särkidest. Kuna meil kahjuks siin see suusailm ei taha kuidagi lõppeda, ei piisa küll ainult nendest, aga see selleks.
Nii et kui ma siis endale midagi poest ostan, siis raske arvata mida :). Teine põhjus on loomulikult ka see, et teksad ja t-särgid on ka ainukesed asjad, mida mina leian, et pole mõtet ise õmmelda. Iga teise asjaga ma vaatan poes hinda, arvutan ja leian, et kuna ma ise selle 100 korda odavamalt teeks, siis ma seda praegu ei osta. Loomulikult jääb mul see asi ka ise tegemata ja ega siis elu sellest seisma ei jää.

Kalle jälle käib firma-töötajaid lõbustamas just siis, kui need on omale uued t-särgid teinud. Nii ta saabubki terve suvi igal pühapäeval koju uues särgiga.
Ma ükskord lugesin, et üks 100 t-särki peaks tal kohe kindlasti olema ....

Ja nüüd siis Ketlin. Tema omale neid veel ise ei vali, aga väikese näidiskollektsiooni pani Kalle oma ameerika reisil talle kokku küll. Ketlin ise ei arvanud neist veel midagi, aga küll tal suvel on hea meel :))))

kuidas Ketlin ja Margared ükskord ammu sööma õppisid

2006-03-31T15:45:00.000+03:00

Kõige pealt nad ei oska ju üldse süüa, siis nad ei taha süüa ja siis kui neile ükskord hakkab söömine meeldima, siis neil on vaja kindlasti süüa just siis kui teine sööb ja just seda mida teine sööb. Nii neil kombeks koos sõbrannaga söömist harjutada ja näha on, et nad võtsid seda väga tõsiselt.

Nüüd käib see söömine nii ja naa, on paremaid ja halvemaid päevi. Mõni päev süüakse enda kasvõi lõhki ja teine päev ei taheta eriti midagi. See söök, mis täna oli lemmik ei tarvitse homme enam üldse maitseda. Aga sõbranna söök tundub ikkagi ahvatlev. Isegi siis kui Ketlin mitte kunagi enne pole olnud nõus sellist asja sööma, on ta alati nõus pool sõbranna einest nahka pistma.

Kalle lill

2006-03-31T15:25:00.000+03:00

ühes filmis oli selline koht, kus õnnetu näoga mees, koer rihma otsas, seisab lillepoes ja räägib - ausõna ma tegin kõik, aga ma ei tea mis tal juhtus, palun öelge, et see ei ole minu süü....muidu ei saa ma mitte kunagi enam seksida....
Küsimus oli siis selles, et mehele öeldi, et kui ta ostab endale potilille ja järgmine aasta võtab endale koera ning kui nad mõlemad on 2 aasta pärast veel elus. Vot siis võib ta hakata inimsuhte peale mõtlema.

Kui meil siis oli ükskord Kallega raske aeg, ostsin mina talle ka potilille ja ütlesin, et kui see nüüd sinu käes ellu jääb, siis ma usun sind et sa ka meie 3 lapse eest hoolitseda suudad :))))

Nüüd on igatahes nii armas vaadata kuidas ta juba 3 aastat vähemalt selle lille eest ilusti hoolitseb ja lill isegi õitseb tal ning vähemalt kaks korda suuremaks kasvanud on.